tal jalas toekad jalanõud, kuid isegi need olid selgesti nähtavalt enne kodunt lahkumist puhastatud ning mõned porikriimud ja veidike rohuliblesid ei rikkunud tõepoolest efekti.
Damaris mõtiskles – ja mitte esimest korda –, et abivalmis asjaõiendused on küll väga toredad, kuid tihti kannavad nad endas varjatud kahju. Neil polnud mingit võimalust endale aednikku lubada ega isegi mitte maksta korrapärase hoolitsemise eest mõnele neist aiahooldusfirmadest. Tema ja Florence olid vohava taimestikuga juba täiesti hädas ning meeleheites olid nad abi otsinud.
Ron Gladstone ei olnud esimene katse probleemi lahendada.
Oli olnud üks sotsiaalhoolekandest saadetud noormees. Damarisele tulid teda meenutades judinad peale. Noormees oli kandnud kõrvarõngast ning paljaks aetud kolbale oli tal ämblikuvõrk tätoveeritud. Ta oli kõnetanud nii teda kui tema õde kui „kullakest”. Tema kullakeseks olemine polnud küll takistanud meest kadumast nende aiast ja elust ette hoiatamata, kuid ühes sellega, mis oli alles perekonna lauahõbedast, seal hulgas samast komplektist pildiraamidega, milles olid ainsad fotod, mis neil olid oma vennast Arthurist, RAF1-i munder seljas. Üks fotodest oli tehtud tema viimase koduskäigu ajal, vahetult enne saatuslikku lahingulendu, mille ajal tema lennuk Kenti kandis maapinda sööstis.
Damaris oli üritanud seletada üksikasju selgitama tulnud noorele ilusale naispolitseinikule, mida see oli tähendanud. „Me polekski nii väga hoolinud, kui ta oleks võtnud ainult raamid ja jätnud sisu meile. Lõppude lõpuks ei saanud ju Arthuri pilt talle mingit huvi pakkuda, eks ole?”
Ta oli vait jäänud, tundes piinlikkust, kui avastas end niimoodi võõraga rääkimas.
„Täielik ebaõnn, tõepoolest,” oli naispolitseinik kaasa tundnud.
Jah, mõtles Damaris. Täielik ebaõnn tõepoolest. Just see, mis Oakleysid alati saatnud oli. Vanemad polnudki Arthuri kaotamisest üle saanud. Damaris oli jäänud vanamoelisel kombel koju, et nende eest hoolitseda, kuna nad jäid vanaks ja muutusid põduraks, kuni surid, kuid selleks ajaks ei pakkunud ta enam kellelegi teisele mingit huvi.
Oli küll olnud üks noormees, kes tahtis Florence’iga abielluda, kuid vanemad olid pidanud teda ebasobivaks ja lõpuks oli Florence nende ühisele hukkamõistule alistunud. Ärapõlatud noormees oli sõitnud äkitselt Lõuna-Aafrikasse, kus ta Cape’is viinamäe rajas ning tal oli, nagu nad kuulsid, üsna hästi läinud. Miks Florence ei võidelnud tema eest? pani Damaris imeks. Miks ei võidelnud ta enese eest? Nüüd on seda lihtne öelda. Tookord oli seda nii raske teha. Nüüd igal juhul liiga hilja.
„Kõik surnud ja läinud,” pomises Damaris endamisi.
„Kuidas palun, preili Oakley?” küsis Ron vuntside nõksatades.
„Palun vabandus, härra Gladstone. Ma jäin mõttesse.”
See oli vikaar, James Holland, kes oli soovitanud praegust asjade korraldust. Alguses, pärast kogemust kiilaks aetud vargaga, oli see paistnud ideaalne. Ron oli pensionil. Ta elas kenas väikeses korteris, millel polnud üldse aeda. See ei jätnud talle muud tegevust kui jalutada igal hommikul raamatukokku, et lugeda ajalehti ja aiandusajakirju ning kaevata raamatukoguhoidjale lärmi üle, mida tekitasid raamatukogu külastavad koolilapsed. Seejärel kaebas raamatukoguhoidja tema üle isa Hollandile, kes oli läbi astunud, et lobiseda. Siis tuligi vikaarile hea mõte ja nii oligi Ron siia, Fourwaysi maandunud, viiel päeval nädalas. Laupäeviti tegi ta oma nädalased ostud ning pühapäeviti ei töötanud ta aias, sest piiblis on öeldud, et seda ei tohi teha, nagu ta isa Hollandile seletas.
„Aga seda teate te ju isegi, vikaar!”
Alguses oli kokkulepe paistnud ideaalsena. Pikk rohi niideti maha, vormist välja kasvanud hekid pöeti. Kuid järk-järgult hakkasid Ron Gladstone’ile grandioossemad ideed pähe tulema. Tõsiasi oli see, et ta oli hakanud aeda enda omaks pidama. See tekitas probleeme. Nad polnud pahaks pannud, kui ta oli taastanud maja lähedal mõned ülekasvanud lillepeenrad. Istikute särav rivi oli olnud ergutav. Kahtlus oli tekkinud siis, kui ta lõikas sissesõidutee-äärse jugapuuheki lossi sakilise katusemüüri sarnaseks. Sestsaadik oli tal olnud suur hulk teisigi ideid, millest enamikku pidasid Oakleyd arusaamatuks.
„Mul on kahtlus, härra Gladstone,” ütles Damaris, „et te olete televiisorist jälle neid aiandussaateid vaadanud.”
„Neid ei jäta ma kunagi vaatamata!” ütles Ron uhkusega. „Neist saab palju häid ideid.”
„Ma julgeksin öelda, et see ei tähenda veel, nagu tahaksime mina ja mu õde alpiaeda või märgalaga aeda või Hispaania stiilis siseõue ühes bar– barbe2 – ah, mis iganes see ka on. Ja me ei taha aiaveekogu!”
„Ma mõtlesin,” ütles Ron – täpselt nii, mõtles Damaris pahaselt, nagu poleks naine sõnakestki lausunud –, „ma mõtlesin väikese tiigi peale. Muidugi võiksin ma teha pisikese purskkaevu, kui te oleksite nõus majast välja jooksva toruga.” Ta paistis lootusrikas.
„Meil juba on purskkaev,” ütles Damaris kiiresti.
„Te peate silmas toda täksitud kivikaussi keset majaesist sissesõiduteed? See ei tööta,” lausus härra Gladstone.
„On sel tähtsust?” küsis Damaris. Purskkaev polnud töötanud – nii palju kui tema mäletas – sellest ajast saadik, kui tema veel väike laps oli. Kausi keskel seisev paks tiivuline lapsuke – keegi ei teadnud, oli see keerub või oma vibu kaotanud Cupido – oli ammu kattunud kollakasrohelise samblikuga, mis andis talle sellise väljanägemise, just nagu kannataks ta mingi ebameeldiva nahahaiguse käes.
„Kuidas saab see ilma veeta purskkaev olla? Panen teile üles sellise, mis töötab.”
„Me ei taha purskkaevu, härra Gladstone!” Damaris teadis, et tema hääl kõlab ärritunult.
Osa tema ärritusest jõudis Ronini. „Üksnes väike tiik siis, ilma purskkaevuta – ei muud kui et minu arvates on sellest kahju, kui ainult pool tööd teha.”
Damarisele torkas pähe hiilgav idee. „Me ei saa tiiki teha, härra Gladstone. Need soodustavad konni.”
„Mis siis konnadel viga on?” Ta paistis üllatunud olevat. „Nad söövad putukaid. Nad puhastavad teie aeda.”
„Nad krooksuvad,” ütles Damaris. „Nad jäävad sulle jala ja autorataste alla ning lömastatakse. Ei mingit tiiki, härra Gladstone! Kas me saame selle teema hetkeks kõrvale jätta? Ma tahtsin teiega paar sõna rääkida. Te ju teate, eks ole, et me kaalume maja müümist?”
„Roni ilme oli morn. „Ma tõepoolest kuulsin sellest. Mispärast te seda teha tahate?”
„Me ei saa sellega hakkama, nii lihtne see ongi. Proua Daley käib kolm korda nädalas ja teeb tolmulapiga majale ringi peale, kuid ta jääb üha vanemaks ning ta jalad on viletsad. Ta ütles meile, et peab vist jõulude ajal lõpetama. Nii et üsna kindel asi. Florence ja mina plaanime otsida moodsa köögiga mugava korteri..”
Damarise vaimusilma eest ujus läbi pilt Fourway ajale jalgu jäänud köögisisustusest, iseäranis külmast kivipõrandast.
„Korralik keskküte,” lisas ta igatsevalt.
Roni vuntsid tõusid turri. „Mul on korter!” teatas ta samal moel, nagu Martin Luther King kord kuulutas, et tal on unistus. „Ja ma ei salga, et see on väga mugav. Kuid see – see pole – nagu – see siin!” Viimaseid sõnu saatis
RAF –
Mõtleb ilmselt barbigerumi, üht orhideeliiki.
