mõnest kohast, lendab terve kohtuasi korstnasse. Seda on ennegi juhtunud ja juhtub jälle.”
Wood mõtles süngelt, et nii see on. Ja kui see jälle juhtub, teab ta, keda hakatakse süüdistama. Bamford on väike linn, kuid tähtis turukoht ümbruskonna maarahva jaoks, ja politsei kohus on oma valdustes korda hoida. Sellepärast ongi siia palgatud inspektor, kui teised väikelinnad peavad ainult seersandiga läbi ajama. Muidugi ei saatnud nad siia kolkasse tippuurijat. Ei, nad olid saatnud tema, Woodi. Ta kahtlustas isegi, et teda ülendati inspektoriks sellepärast, et tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Ta oli teinud kõvasti tööd ja saavutanud karjääris mõningast edu, kuid ta polnud sedasorti mees, kes jätaks väljaspool oma ringkonda hea mulje. Nad olid teinud temast vastumeelselt inspektori ja kindlasti hõõruvad nüüd käsi, et said ta saata siia, Bamfordi. Sest neil polnud vaja mõnda temast paremat meest mujalt ära võtta.
Wood ei nurisenud. Talle meeldis siin. Ta tundis ennast nii linna- kui ka maarahva hulgas hästi. Talle meeldis vastutada oma väikese kuningriigi eest. Tal olid abiks seersant ja kaks konstaablit, üks neist seisis praegu haua juures. Nagu Wood ise, olid ka seersant ja konstaablid usaldusväärsed mehed, kes ei ajanud taga au ja hiilgust.
Aga nüüd kerkis see võimalus ootamatult silmapiirile. Kuigi Woodile ei meeldinud sellest nii mõelda. Aga ikkagi, kui ta saab niisugusel härral nagu William Oakleyl kõrist kinni haarata…
Äkiline tööseisak haua kõrval köitis ta tähelepanu. Konstaabel tuli üle kühmude ja äärekivide komistades tema poole ja kandis ette:
„Me jõudsime kirstuni, härra Wood, söör.”
„Väga hea,” ütles Wood kergendatult. „Nüüd ei lähe enam kaua, söör Herbert. Konstaabel, viige surnumatja kohe sinna.”
Aga surnumatja oli otsustanud kättemaksuks näidata üles agarust ja sammus juba suursugusel kõnnakul hauaplatsi poole. Üks laternahoidjatest näitas auku valgust. Surnumatja kummardus selle kohale ohtlikult madalale ja võttis tükk aega, enne kui ta otsuse kuuldavale tõi, nii et Wood kartis, et söör Herbert külvab ta üle karmide sõnadega. Surnumatja pööras hauale selja ja tuli tagasi sama suursugusel kõnnakul. Võib-olla ta ei osanudki teistmoodi astuda.
„Jah,” ütles ta nohust moonutatud häälega, „see on seesama kirst, härrased. Nimeplaat on selgesti näha.” Ta võttis taskuräti ja nuuskas taas nina.
„Viime selle siis minema!” urises söör Herbert.
Surnumatja surus rätiku taskusse ja andis nõu: „Võib-olla avame korraks kirstukaane, kuni siin värskes õhus oleme.”
Sel hetkel lõi kirikukell kuus.
„Pole aega,” kähvas söör Herbert.
Wood ütles oma leebe häälega: „See on meie kõigi pärast…”
„Hea küll,” nõustus söör Herbert. „Aga tehke kähku, eks?”
„Jenkins!” hüüdis Wood konstaablile. „Kui kirst on üleval ja… tuulutatud, vaadake, et haud saaks korralikult kinni aetud. Pole vaja, et keegi sinna sisse kukub. Parem on, kui sa jääd siia valvama. Et trofeekütid ligi ei pääseks.”
„Jah, söör,” vastas konstaabel Jenkins mornilt.
„Ära muretse,” ütles Wood. „Niipea, kui ma jõuan jaoskonda, saadan Bishopi sind välja vahetama.”
Konstaabel Jenkinsi näoilme, mis oli varahommikuses kahkjas valguses juba nähtav, väljendas selgelt, et ta luges inspektori viimastest sõnadest välja: „Kui olen ühe korraliku käraka saanud.”
neli
„Sa oled väga vaikne,” tähendas Alan, kui nad läbi õhtuse pimeduse koju sõitsid. „Pole mingit mõtet neid Geoffi antud pabereid nii hämaras lugeda.”
„Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna.” Meredith sulges kahetsedes põlvedel lebava karbi kaane. Auto esituled libisesid üle poe vaateakende ja tantsisklesid vihmast sillutisele kogunenud veelompidel. Pärast Painterite väikest peoruumi täitnud palavust oli autos meeldivalt jahe.
„Meid võeti väga soojalt vastu, eks ole?” Meredith pööras pead ja uuris kaaslase profiili. „Ma arvasin, et sinu patoloog on doktor Fuller. Ma ei teadnud, et sa kasutad ka Geoffi abi.”
„Fuller on on meie koosseisuline patoloog, ja seejuures väga hea, aga ta pole asjatundja mürkide alal. Nii et kui meil – või Fulleril – on midagi selles liinis, saadame selle Geoffi laborisse. Tal on õigus öeldes, et mürgitamine pole tänapäeval enam nii moes kui vanasti.”
Kamp noorukeid tuli pubist välja ja tungles sõiduteel. Alan aeglustas neist möödudes käiku. Kolm noormeest tülitsesid ja see tõmbas teisi nagu magnetiga ligi. Õnneks ilmus sel hetkel nähtavale politseiauto ja jäi seisma parajasse kaugusesse, et seesolijad toimuval silma peal saaksid hoida. Markby vajutas gaasipedaalile ja sõitis edasi.
Meredith ohkas kergendatult ja Alan vaatas tema poole.
„Vabanda,” ütles ta. „Politseinik jääb politseinikuks. Ma ei saa sekeldusteohtlikust kohast enne minema, kui olen veendunud, et kõik on kontrolli all.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
