style="font-size:15px;"> „Siis on minu nõu teile,” ütles Ron tõsiselt, „lasta mul paigaldada väike ehistiik. Kohe sinnasamasse, magnooliapuu kõrvale.”
See tundus säärase täieliku ebaloogilisusena, et naine suutis talle vaid otsa jõllitada.
„Teil on vaja muuta paiga ilme natuke eriliseks, kui tahate müüa,” selgitas mees tema hämmingut nähes. „Kena väikese veekoguga aed – see muudaks asja. Inimesed ostavad tihtipeale maja, sest nad on aeda armunud.”
Tohutu kergendusega nägi Damaris oma õde maja poolt lähemale tulemas.
Ta loobus võitlusest, öeldes: „Peate mind vabandama, härra Gladstone!” ning tõttas Florence’ile vastu.
Lähemale jõudes kergendustunne haihtus. Florence’i kleenuke kogu, riietatud üsna samasugustesse rõivastesse nagu Damariselgi seljas, nägi välja nii, nagu võiks kerge tuulepuhang selle minema kanda. Ta on minust noorem, mõtles Damaris, kuid arvatavasti läheb tema enne ja mind jäetakse täiesti üksi. Peame siit minema saama. Me ei tohi veeta veel üht talve ilma korraliku keskkütteta… me peame selle korteri saama!
Ta vaatas Florence’ist mööda, maja poole, mille Victoria-aegsed gooti stiili tunnusjooned, valatuna kohaliku kivi vormi, andsid Fourwaysile lossi või vähemalt mõisahäärberi ilme. Ma polnud praegu Ron Gladstone’iga küll aus, mõtles Damaris. Ma polnud enda vastu aus. Tõsi, olen elanud siin kogu oma elu ja peaksin olema sellesse paika sügavalt kiindunud. Siiski tegelikult usun ma, et vihkan seda. Ma tunnen, just nagu oleks see mu kuidagimoodi ära söönud. Isegi siis, kui olin noor ja mul oli töökoht Bamfordis, väntasin jalgrattal pärast töö lõppu otse koju, sest mu vanemad ootasid mind punkti pealt õigeks ajaks, õhtusöögiks. Teised käisid pidudel ja tantsimas ning kohtusid noormeestega ja abiellusid. Aga mitte mina, oh ei! Mind oli siin vaja. Mul pole põrmugi kahju lahkuda. Mind ei huvita, kes selle ostab. Ma ei hooli sellest, kui nad kogu selle armetu lasu maha lõhuvad. See ei toonud ühelegi Oakleyle iialgi õnne.
Florence’ile ütles ta: „Härra Gladstone käib ikka veekoguga peale. Olen andnud endast parima, et seda mõtet maha laita. Arvatavasti oleme õnnega koos, et ta meil olemas on. Aed oli tõeliselt metsistunud, enne kui ta selle ette võttis. Kas sa mäletad Evansit, kes oli aednik, kui me lapsed olime?”
„Jah,” ütles Florence. „Ta näitas meile, kuidas istutada lillubasid pottidesse. Panime need, oma nimega silt peal, vanas riistakuuris riiulile. Sinu oad kasvasid alati paremini kui minu omad ning Arthuri jagu kasvas kõige paremini.”
Selle õnneliku mälestuse kiuste tundus Damarisele, et õde on pinges. Ta päris murelikult: „Milles asi, kullake?”
„Post tuli,” ütles Florence Oakley. Tuul haaras ta hõbedastest juustest ning sakutas salke kuklasse keeratud juukserullist.
Tekkis vaikus. Damaris vaatas talle oodates otsa, süda raske. Ta ei küsinud, mida post oli toonud. Ta teadis, mis see oli, kuid ta ei tahtnud seda kuulda. Iga viimanegi võidetud sekund enne, kui need sõnad välja öeldakse, oli väärtuslik, sest pärast seda, kui need on välja öeldud, ei ole miski enam endine.
Florence sirutas end pingutusega veidi, valmistudes soovimatut uudist edastama.
„Tuli kiri,” lausus ta. „See on kindel. Ta tuleb.”
„Mürk,” ütles Geoffrey Painter, „oli omal ajal relvana hoopis populaarsem kui see on tänapäeval. Oo, vorstirullid taignas! Kas sa oled neid söönud, Meredith?”
„Vaata ette!” sosistas Alan Markby talle kõrva. „See võib olla kihvtitatud.”
„Kas Geoff tüütab teid jälle oma mürkidega?” küsis vorstirullide kandiku hoidja Pam Painter. „ Ausõna, tal on kinnisidee.”
Markby naeratas talle. „Tagasihoidliku politseinikuna ütlen, et mul on olnud sageli põhjust olla tänulik Geoffi teadmiste eest mürkide asjus. Meil on nendest palju abi olnud.”
„See ei anna mingit põhjust julgustada teda praegu nendega jätkama,” ütles Pam elavalt. „Geoff! See teema on keelatud, eks?”
„Te ju kujutate ette, missugune ta veel maakonnanõukogu koosolekutel on!” ütles Geoff, laskmata end sellest korraldusest häirida. „Alanit ja Meredithi see huvitab, Pam.”
„Meil on soolaleivapidu,” vaidles ta naine vastu. „Õhkkond peaks olema rõõmsameelne!”
Ta astus vorstirullikandikuga edasi teiste külaliste poole, kes olid tihedalt Paintersite uhiuue maja üsna väikesesse võõrastetuppa surutud. Meredith arvas, et on mõttetu paluda Geoffil mürkidest mitte rääkida. Geoff oli üks neid inimesi, kel on õnnestunud ühildada töö ja hobi. Ta armastas oma tööd ja talle meeldis sellest rääkida. Seistes keset täis tuubitud tuba, kiilanev pea kuumusest ja ta enese entusiasmist punetamas, oli tema käsutuses täiesti uus publik. Kuidas saanukski ta sellest mitte välja teha?
„Kuidas teile uus maja meeldib – nüüd, kus te end sisse olete seadnud?” küsis Meredith teda sellest teemast kõrvale juhtides.
Geoff vaatas toas ringi, just nagu näeks seda esimest korda. „Hästi. See on see, mida Pam tahtis. Mulle endale tundub see pisut kitsas, kuid nõnda nende moodsate majadega on.”
Pam, kes parajasti tühja kandikuga mööda läks, kuulis viimaseid sõnu. „Meil oli vaja midagi väiksemat. Lapsed on kolledžis. Too teine maja oli suur ja laialivalguv ning sellega oli kõvasti tööd. Paljudele ei meeldi need uut tüüpi majad, kuid mul pole aega mõne vana hoone renoveerimiseks. Ma tean, et sa tegid oma majakese korda, Meredith, ja see on ka väga kena – oma iseloomuga ja puha. Või oli see ilus enne toda õnnetut lugu, mis maja troostitusse seisukorda jättis. Kuid mul on rohkesti muid asju, mida ma väljaspool kodu teha tahan. Pole mingit mõtet paluda Geoffil midagi remontida või korda teha, ta pole kunagi eriline meistrimees olnud. Tahtsin lihtsalt sisse kolida, asjad lahti pakkida ja eluga edasi minna. Aeg on kolida – kas nüüd või mitte iial – nii ma Geoffile ütlesin.”
Geoff küll noogutas kõige selle peale, kuid tal oli siiski vastuväiteid tagataskus varuks. „Ta ütles, et tahab väiksemat, kuid nüüd pole meil millegi jaoks ruumi ja Pam ei viska ju mitte midagi ära!”
„Ma ei saa visata minema asju, mida lapsed ühel päeval tahta võivad,” ütles ta naine tarmukalt. „Ja sina ei loobuks ainsamastki oma raamatust!”
Meredithile lisas ta: „Ma möönan, et toad paistsid hoopis suuremad, kui me nägime neid tühjana, aga me seame end aja jooksul sisse.”
Pam kadus ühes kandikuga kööki. Meredith mõtles toas ringi vaadates, kuivõrd ilmne kõige selle uudsus oli. See rippus õhus, uue puidu ja värske maalritöö hõngus. Isegi üle toitude ja jookide lõhna võis tajuda seda erilist, kemikaalidele vihjavat odööri, mis on küljes uutel vaipadel ja kardinatel. Mitte üksi elanikud ei pidanud end majas sisse seadma, majalgi oli vaja aega, et nendega kohaneda.
„Arseen!” ütles Geoff melodramaatilise kõõrdpilgu saatel. Nüüd, kus naine oli tee pealt eest, pöördus ta bumerangile omase vältimatusega lemmikteema juurde tagasi. „Victoria ajastu kuulus mürk. See oli nende jaoks nii käepärane. Peaaegu igas majapidamises leidus arseeni sisaldav preparaat, et hoida ohjes kahjureid, kes olid nuhtluseks isegi parimates majades.”
„Kindlasti,” ütles Meredith, „muutis see asja üpris ilmseks?”
„Mitte kõik arstid ei tundnud seda ära,” lausus Geoff. „Tõenäoliselt
