neid hästi tundsid, olid öelnud selliseid asju nagu: „Arvasin, et te kaks olete kumbki liiga iseseisev,” või isegi: „See on teil kahel küllalt kaua aega võtnud”. Selles trotsis siin oli õige pisut rahulduse hõngu. Mees oli oma tahtmise saanud. Meredith aga ei teadnud ikka veel, kas see ka tema tahtmine oli.
Juliet silmitses neid mõlemat, ärialane taiplikkus kogu ta olemusest peegeldumas. „Mis laadi kohta te tahate?”
„Pea nüüd kinni,” protesteeris Markby leebelt. „Me ei saa endale sinu honarare lubada.”
„Ma ei kavatsenudki praegu teilt honorari nõuda. Olen nõus, et võib-olla ei taha te mulle maksta seda, mida ma küsin. Aga teate, ma kuulen müügil olevatest asjadest, mis ei vasta minu nõudmistele või mu klientide nõudmistele. Võin teile märku anda.”
„Väga kena sinust,” ütles Markby.
Juliet vaatas Meredihile mõtlikult ainiti otsa. „Annan sulle maja kohta teada. Mul on tarvis see üle vaadata.”
„Hea meelega. Anna mulle teada, kui sa võtit tahad. Maja asub jaama lähedal, kui keegi peaks tahtma nagu mina iga päev Great Weni3 vahet sõita.”
„Oled niisiis endiselt välisministeeriumis?” küsis Juliet.
„Endiselt seal kirjutuslaua taga kinni.” Meredith oli teadlik Alani temale suunatud kartlikust pilgust. Ta imestas, kas mees ikka veel kartis – pärast nii pikka aega –, et peaks vaid mõni bürokraadist juht leebuma ja talle meretagust ametikohta pakkuma, võtaks tema selle õhinal vastu ja läheks.
Kas läheksin? küsis ta endalt. Kas ma sellepärast polegi olnud valmis end ühegi püsiva suhtega siduma, isegi mitte Alaniga? Ta ju teab, et kuigi me elame ühise katuse all, oli minu elamu ajutiselt elamiskõlbmatuks muutmine see, mis mind lõpuks siia kolima sundis.
Alan ta kõrval niheles. Ta toetus seljaga vastu raamaturiiulit ning oli kiilutud ühelt poolt Meredithi ja teiselt poolt James Hollandi koguka kere vahele. „Tore sind suurest linnast käimas näha,” ütles ta küünarnukke vabastades Julietile.
„Ma ei saanud ju suurele soolaleivapeole tulemata jätta!” Ta lisas natuke kahetsevalt: „Mul oli ka üks ärivisiit teha – Fourways House’i.”
„Oakley-preilid?” hüüatas Geoff. „Ära tule mulle rääkima, et üks su jõukaid lähisidalasi tahab Fourways elada ja on valmis Oakley-prouad rahapataka eest majast välja ostma!”
„Ei – Lähis-Ida klient ei vaataks selle paiga poolegi. See on selleks kaugelt liiga räämas. Põhjus, miks ma seal käisin, oli see, et Damaris Oakley kirjutas mulle ja palus läbi tulla.”
Ta kõhkles. „Vaevalt küll on see saladus, et Damaris ja ta õde on juba aastaid rabelenud. Nad on otsustanud maja maha müüa, mis tahes nad selle eest ka saavad, ja kolida sobivasse pensionipõlve korterisse, eelistatavalt esimesel korrusel ja mere ääres. Möönan, et vaatasin maja seal olles kaunis põhjalikult üle. Osalt selleks, et saada aimu rahasummast, mida nad võiksid korterile kulutada, kui nad maja maha müüksid ja osalt seetõttu, et arvasin alguses, et maja võiks ühele kliendile sobida. Kuid mitte pärast selle vaatamist.” Ta prunditas huuli. „Ausalt öeldes on selle kinnisvara vahetamine tema praeguses seisukorras raske, kuid neil on vaja müüa, sest see on ainus kapital, mis neil on.”
„Ma oletan, et aed on samuti käest ära,” märkis Alan Markby, haarates kinni olukorra sellest aspektist, mis teda huvitas.
„Tegelikult on aed hoopis paremas seisus kui maja. Neil on üks vanapoiss, kes nende eest aiatöid teeb – tasuta. See on ta hobi.”
„Ron Gladstone,” noogutas James Holland. „Selle kokkuleppe eest olin mina vastutav. Näib, et see on hästi välja kukkunud, arvestamata juhuslikku nääklust selle üle, kas panna maha värvilistest kivikestest sillutis.”
Juliet pöördus venna poole. „Oakley-õekesed on suurepärane näide inimestest, keda ma saan aidata, Geoff. Neil pole autot ja neil poleks füüsilist jõudu kortereid otsides mööda maad ringi lipata. Damaris küsis, kas ma teeksin seda nende eest. Ma ütlesin, et teeksin küll.”
„Ära solvu,” ütles Geoff, kes oli sedapuhku oma õppetunni kätte saanud, „aga kas neil pole mitte vaja müüa mõistliku hinnaga, kui nad peavad maksma sinu pöörast tasu?”
Seekord ei reageerinud õde hullusti. „Juhtumisi ma ei võtagi neilt tasu. Jumala pärast, olen neid vanu kullakesi ju eluaeg tundnud! Peaksin olema võimeline sobitama neile ühe pensionipõlve korteri otsimise teistele klientidele kinnisvara väljaajamisega.”
„Kulla tüdruk,” ütles James Holland. „See on väga lahke sinust, et kulutad oma aega Oakleyde aitamisele.”
„Ma pole,” lausus Juliet sõjakalt, „su kulla tüdruk. Ega mitte kellegi kulla tüdruk! Ära ole mu eestkostja, James.”
„Oleks see üldse võimalik?”
„Kui sind huvitavad Victoria-aegsed mürgitamised, James…” alustad Geoff.
„Sa kavatsed rääkida neile Oakley juhtumist, eks ole?” segas Juliet vahele. „Kas sa ei arva, et see on sama hästi kui unustatud?”
„Aa, Cora Oakley salapärane surm,” ütles Alan Markby. „Olen selle juhtumiga tuttav. Kuid ma ei hakka teie rõõmu rikkuma, kui te tahate seda veel kord jutustada.”
„Mina ei tea seda,” ütles James Holland.
„Ka mina mitte,” lisas Meredith kiiresti.
„See on jube lugu,” vaidles Juliet vastu. „Ära räägi seda, Geoff, palun!”
„Jamesi ja Meredithi huvitaks,” ütles Geoff jonnakalt. „Noh, kui ma ei tohi rääkida, siis on mul selle kohta hulk kirjalikku materjali, kui soovite seda laenata. Te vist teate, et ma kavatsen kirjutada poleemikat tekitanud kohtuprotsesside kohta raamatu? Kui aega saan – kui üldse saan. Sugulastest pole mul abi. Nad ütlesid selge sõnaga, et ei hakka perekonna musta pesu uuesti üle pesema. Aga juhtumisi otsisin ma Oakley materjalid just eile välja. Need on mu kabinetis laual. Kas kumbki teist tahab need lahkudes kaasa võtta? Mul endal on kõik arvutikettal.”
Meredith ja James Holland vahetasid pilke.
„Daamid kõigepealt,” ütles James galantselt. „Kui oled läbi lugenud, tood mulle.”
Geoffi nägu lõi särama. „William Oakleyt süüdistati oma abikaasa Cora mõrvas. Tal vedas, kuna ta mõisteti õigeks. Paljud inimesed on läinud võlla palju hapramate süütõendite alusel.”
„Ma olen näinud Williami portreed, see vedeleb Fourway tagumises magamistoas tolmukorra all,” ütles Juliet ootamatult. „Sattusin sellele, kui Damaris mulle maja näitas. Ta oli väga kohmetunud. „See on mu vanaisa,” ütles ta kaledal toonil, enne kui mind sealt ära juhatama kiirustas. Kui ta selja pööras, viskasin portreele pilgu veel korraks peale. Williamit võis omal ajal nägusaks pidada. Terve kuhi tumedaid lokkis juukseid, kohevad vuntsid ja tipsutaja näojume.” Juliet toetas sõnu parema käe väljendusrikka viipega ja krimpsutas nägu. Siis tõmbus ta näost punaseks ja kõik vaatasid talle otsa. „Hea küll,” ütles Juliet, „ma olin huvitatud! Ma ei ütelnud, et see pole huvitav lugu, ma ütlesin, et see oli lihtsalt jube. Igatahes pruugib ainult Williami portreed näha, ja sul pole kahtlust, et see mees on võimeline oma naist tapma.”
„Kurjategija
Great Wen – Londoni hüüdnimesid. Suurlinn, mis on laiali paisunud otsekui kasvaja (
