kehitas õlgu. „Oleks tore teile öelda, et ta lõpetas halvasti, kuid tegelikult ei tea keegi, mis temast sai. Muidugi räägiti igasuguseid asju. Inimesed vältisid teda. Purustatud reputatsiooniga nagu ta oli, tegid pere mõlema liini liikmed talle selgeks, et ta peab lahkuma, ja igaveseks. Ta sõitis välismaale ja temast ei kuulnud enam keegi midagi. Tollal lahendati perekonnas skandaale sel moel. Poissi kasvatasid sugulased. Kui ta sai kahekümne ühe aastaseks, esitas ta kohtule avalduse, et isa ametlikult surnuks tunnistataks. Minu arvates tegi ta selle liigutuse selleks, et saada tiitli ja üsna arvestatava kinnisvara omanikuks. Põhjalikud otsingud meest leida jooksid tühja. Temalt ei tulnud ühtegi kirja. Surnud naise varandus läks testamendi kohaselt poisile ja Williamil oli vähe lahtist raha. Tema rikkus seisnes Fourway kivides ja mördis ning ta polnud küsinud kelleltki rahalist abi. Ilmselt polnud teda enam elavate killas ja ta tunnistati surnuks.
Poiss, tänu jumalale, ei läinud isasse. Ta elas koos naise ja perega õnnelikult Fourways, kuigi räägiti, et ta ei toibunud kunagi oma ainsa poja Arthuri kaotusest. Kumbki tütar ei abiellunud. Nüüd on nad, nagu Juliet ütles, vanad ja mitte just hea tervise juures. Ma ei imesta, et nad tahavad kolida sobivamasse kohta. Aga samas on kurb mõelda, et viimased Oakleyd lahkuvad Fourwayst, kus nende suguvõsa on elanud… kui kaua? Vähemalt sada kolmkümmend aastat! Ja ausalt öeldes ei kujuta ma ette, et nad oleksid õnnelikud kuskil väikeses moodsas korteris, kus naabrid on lausa nina all.”
Meredith oli seedinud fakte. „See on kurb lugu, kuid võib-olla mitte kuigi ebatavaline. Ma ei mõtle mõrva, ma pean silmas perekondade väljasuremist, rahapuudust, suuri ja vanu lagunevaid maju. Kes peale popstaaride, rikaste araablaste ja käputäie edukate ärimeeste suudaks sellistes majades elada?”
„Edukad sulid,” lausus Markby pahaselt. „Neile meeldib raha loopida ja stiilselt elada.”
„Fourways nad küll ei tahaks elada,” ütles Juliet enesekindlalt, mis sundis Markbyt talle uudishimulikku pilku heitma. „Või vähemalt ma oletan nii,” lisas Juliet kähku. „Ära vahi mind nii, Alan. Kõik minu kliendid on väga lugupeetud inimesed. Ma ju rääkisin teile, Fourways on lagunev ahervare.”
Pam Painter ilmus taas nähtavale, näost õhetav ja hingetu. „Ärge katsugegi vastu vaielda! Ma tean, millest te räägite.” Ta pöördus Markby poole. „Tead, Alan, sa tood Geoffis esile tema kõige halvema poole. Nii kui sa siia tuled, hakatakse rääkima vägivaldsetest surmajuhtumitest.”
„Ära süüdista vaest meest,” ütles Geoff. „Ta annab mulle võimaluse tegelda mu hobiga. Aga juhtumisi me rääkisime praegu Fourway müümisest. Sel pole mõrvaga mingit pistmist.” Ta sosistas Meredithile: „Ma annan sulle selle karbi paberitega, kui hakkad ära minema. Ära Pamile näita!”
kolm
1889
Pimedust ääristas silmapiiril kahvatu hele triip. Kaks teineteise kõrval seisvat, kõleda tuule eest paksult riides meest silmitsesid seda ärevalt ja kannatamatult. Nad olid olnud kirikuaias terve tunni, ainsaks tuulevarjuks väike hauakamber. Sellelt nukralt vaatepostilt jälgisid nad mõne jardi kaugusel toimuvat tegevust. Seal oli mitu meest ametis augu kaevamisega. Kaks loopisid mulda välja. Teised kaks hoidsid laternaid. Keegi ei lausunud sõnagi. Tööriistad krigisesid vastu väikesi kive ja kruusa. Juhuslik sahin niitmata rohus andis tunnistust sellest, et mingit väikest looma ehmatas toimetuste juurest eemale inimeste sealolek sel ebatavalisel tunnil.
Umbes paari jala kaugusel august seisis vihmakeebis konstaabel ja silmitses süngelt vaikides toimuvat tegevust. Tema jalge ees oli avatud kast, milles olid klaaspurgid. Konstaabel viskas aeg-ajalt neile pilgu peale, just nagu tahtes veenduda, et need on veel alles.
Augu juures askeldas veel üks väikest kasvu mees, prillid ees, ühes käes väike aiakühvel, teises samasugune klaaspurk nagu need, mis olid kastis. Erinevalt vaikivatest kaevajatest lasi ta kuuldavale pahaseid märkusi, nagu näiteks: „Pidage kinni! Ma pean siit näidise võtma. Oodake ometi!”
„Kuulge, Wood,” ütles üks hauakambri kõrval seisvast kahest mehest kogukam. Kasvu lisasid veel lai keep ja kõrge siidist silinder, mis ei sobinud olukorraga eriti kokku. „Kas nad ei peaks kiirustama? Inimesed hakkavad varsti tööle minema, päike tõuseb ja varsti on siin platsis hulk ammulisui vahtijaid.”
„Jah, söör Herbert,” nõustus kaaslane, kes oli riides natuke proosalisemalt – pikas palitus ja üle kõrvade tõmmatud kõvakübaras. Ta oli mässinud villase salli ettenägelikult mitu ringi ümber kaela ja lõua. Seetõttu oli ta hääl pisut summutatud. „See teadlasehärra pidurdab tööd.”
Söör Herbert pomises midagi. Tema arvates oli see veel leebelt öeldud. Et töö läheb nii aeglaselt, polnud süüdi kohalikud mehed, vaid mullateadlane, kes tuli Londonist koos söör Herbertiga kaasa tulnud.
Sel hetkel lõi kirikukell veerandtundi. „Näete?” ütles söör Herbert pahuralt. „Kolmveerand kuus.”
Woodi päästis vastamisest paremalt kostev köhahoog.
„See mees käib mulle närvidele!” lisas söör Herbert ärritatult.
Mõlemad vaatasid köha suunas ja põrnitsesid musta riietatud härrat, kes hüüdis vabandavalt: „Ma olen külma saanud!” See kõlas läbi kinnise nina. Otsekui tõestuseks võttis ta suure valge taskurätiku ja nuuskas valjult.
Söör Herbert porises põlglikult. Wood sõnas oma leebel häälel: „Matusekorraldaja peab kohal olema. Ta tunneb kirstu ära… kui me ükskord nii kaugele jõuame.” Ta heitis pahase pilgu kaevajatele, kes seisid taas tegevusetult, et teadusemees saaks oma klaaspurke mullaga täita.
„Ma tean miks see mees siin on,” kähvas söör Herbert,” aga tema hääle järgi otsustades tundub, et ta ise tuleb varsti maha matta!”
Selle solvava märkuse peale astus matusetalitaja põlgusest värisedes eemale. Nüüd oli juba tunduvalt valgem. Nende ümber hämarusest ilmusid kõikjal nähtavale kogud, mis jätsid mulje, otsekui oleksid söör Herberti poolt kardetud uudishimulikud kivist keerubite ja inglite näol kokku kogunenud. Nende marmorist käed olid õudusest kokku surutud ning nende ilma pupillideta silmade pilk oli suunatud pühaduseteotusele ja elavatele, kes seda teostasid. Hele triip taevaserval oli muutunud punaseks.
Kui taevas on õhtul punane, tuleb homme ilus ilm, kui see on punane hommikul, siis tähendab see halba, mõtles Wood. Ta lootis, et see pole halb enne. Nagu see siseministeeriumi mees, tahtis ka tema siit rutem minema pääseda. Talle ei meeldinud kirikuaiad ja eriti need uhkustavad skulptuurid ümberringi. Ta oli öelnud kunagi oma tütrele Emilyle poolenisti naljatledes, et kui ta maha maetakse, tahab ta lihtsat hauakivi, millele on kirjutatud:
Siin puhkab Jonathan Wood.
Kui ta tegigi midagi halba,
tegi ta ka natuke head.
Emilyle polnud see üldse nalja teinud. Ta oli olnud nii nördinud, et Jonathan pidi vabandama ja kinnitama, et temaga on kõik korras. Jah, ta tunneb ennast paremini kui kunagi varem. Ei ühtki valu mitte kusagil, isegi kaht valu mitte!
Söör Herbert lausus vaikselt: „Teate, Wood, siseministeeriumile ei meeldi see värk põrmugi. Meil pole mitte midagi peale vallandatud koduabilise tunnistuse ja kohaliku klatši. Mina usun, et kui asi läheb kohtusse, on advokaatidel pidupäev. Kui surnud naise isal poleks valitsuses sõpru, poleks ekshumeerimine eales aset leidnud!”
„Siin on tegemist klassikaliste asjaoludega,” ütles Wood lõuga sallist vabastades. „Härra Oakley’l oli juba pikka aega naistemehe kuulsus. Ta oli oma raha juba enne rikka naisega abiellumist laiaks löönud. Kui tal oleks
