„Veel nii hiljaaegu nagu varastel 1960ndatel jalutas kurikuulus Louduni Must Lesk ühest Prantsuse kohtust vabana välja eeskätt seetõttu, et kohtuekspertiisi tõenditele heideti kahtlust – ja teda süüdistati ometi selles, et ta oli mürgitanud pool oma perekonnast ja mõned naabridki!”
Nende kõrvale ilmus James Hollandi toekas kogu. „Võib-olla,” ütles ta leplikult, „oli ta süütu.”
„Võib-olla oligi,” nõustus Geoff. „Kuid suur hulk inimesi, kes Victoria aegadel tõepoolest arseenimõrvade eest üles poodi, võisid olla süütud. Arseeni kasutati tavaliselt ka sellistes asjades nagu roheline värv. Kui teil on väga vana roheliste kaantega raamat, siis peske pärast selle käes hoidmist käsi. On olemas teooria, et Saint Helenal mürgitas Napoleoni aeglaselt ta enda roheline tapeet.”
See paistis isa Hollandile meeldivat. „Küünlavalgus,” ütles ta meelisklevalt. meelisklevalt. „Gaasilatern. Üüritõllad. Naised nondes tohututes uhketes krinoliinides.”
Teised vahtisid talle otsa.
„Viktoriaanlik melodraama,” selgitas mees. „Mulle see meeldib. Kõik need Londoni uttu mattunud tänavad ja suured sünged häärberid. Viska veel sekka pisut mürgitamist ja ma olengi konksu otsas.”
„See pole nüüd küll see, mida ma ühelt vaimulikult ootaksin!” naeratas Markby talle laialt.
„Mulle meeldib hea põnev lugu,” lausus James enesega rahul olevalt.
„Seeneravioole? No ei, Geoff, sa ei heieta ometi ikka veel mürkidest?” Pam oli uue kandikutäiega jälle välja ilmunud.
„Raamatud,” ütles Markby kärmelt. „Me arutame oma lemmikkirjanduse üle.” Ta vaatas Pamist mööda noore naise poole, kes seisis otse Pami taga. „Kuidas sinuga on, Juliet? Mida sulle ajaviiteks lugeda meeldib?”
Kõnetatud naine tuli nende vestlusringi. Esimest korda talle pilku heitev võõras oleks pidanud teda arvatavasti palju nooremaks, kui ta oli. Seljal rippuv hele pikk pats, ümmargused koolitüdruku prillid ja vaid väga vähese meigiga kaunistatud värske jumega nahk vihjasid üheskoos kahekümnele eluaastale. Alles siis, kui ta rääkima hakkab ja kuulaja tähelepanelikumalt kuulab, tõstetakse hinnang kolmekümnele aastale. Juliet Painter oli tegelikult kolmekümne nelja aastane. Tal oli seljas kolmeosaline kastanpruuni tooni sirgelõikeline, kuid vabalt langev kostüüm. Disain oli lihtne, kuid – otsustas Meredith – kallis. Hind peitus lõikes ja materjalis.
„Ei loegi eriti,” lausus Juliet hooletult. „Pole sellist aega. Ma ei loeks nagunii sedasorti asju, millest James räägib.”
„Siis sa ei tea, millest ilma jääd,” ütles James Holland sellest ninanipsust heitumata. Nad vahetasid omavahel sellise naeratuse, nagu vanad sõbrad ja nääklevad partnerid teevad.
„Teie, kinnisvaramaaklerid, olete liiga hõivatud, et raamat lahti teha?” küsis Geoffry, kinnitades naisele narritava pilgu.
Nad nägid Julieti punastamist ja vihasööstu ümmarguste prilliklaaside taga. See kajas ka tema hääles, kui ta vastas: „Ma ei ole kinnisvaramaakler, Geoff! Ma ei tea, kui mitu korda ma olen seda sulle öelnud. Kuigi mul ei pruugiks sulle meenutada, sest sa tead seda suurepäraselt. Ma olen kinnisvarakonsultant. Ma annan inimestele nõu ja käin nende eest majajahil. Mul on annet – kui enda kohta võib nii öelda – sobiva kinnisvara väljaajamiseks, mõnikord käin majaoksjonitel ja teen kliendi nimel panuseid. Mulle meeldib seda teha. Tegelikult ise ma maju ei müü,” lõpetas ta teravalt.
„Kas sa pole mõne häärberi eest, mis kinnisvarabüroole kuulub, kunagi nende käest väikest salajast tulu saanud?” Geoffry jõi ära viimase oma veinist ja vaatas ringi, kuhu tühi klaas panna.
„Pea suu, Geoff!” ütles ta naine veelgi jõulisemalt kui tavaliselt.
„See lõhnab kuradi moodi kohtuasja järele,” ütles Juliet tigedalt, „ja on ka rumal. Kuidas ma saan lubada endale riskeerimist oma mainega, soovitades mingit ilmselget rämpsu? Kui keegi teine oleks seda mulle öelnud, kaebaksin ta kohtusse. Ära sa arva, Geoff, et sa ainult sellepärast, et mu vend oled, alati puhta nahaga pääsed. Ühel päeval lähed sa liiga kaugele. Sinu huumorimeel on alati kummaline olnud.”
„Ning sina, õeke, neelad sööda alati kenasti alla.”
„Geoff,” ütles ta naine kindlal toonil, „inimestel on joogid otsakorral. Sul on aeg joogipoolise eest hoolitseda.”
Geoff saatis neile andekspaluva pilgu ja läks pudeleid avama, naine tihedalt kannul.
James Holland kõkutas musta puhmashabeme sügavuses naerda. „Miski ütleb mulle, et vaene vana Geoff saab praegu köögis peapesu.”
„Pole ta midagi vaene vana Geoff,” nähvas Juliet Painter. „Ta on liiga palju joonud. Ma soovin, et ta oma mürkidega edasi ei laseks. See ajab inimesed segadusse – kas te pole märganud? Ma arvan, et Pam on küll. Ma mõtlen alati…” Ta kõhkles. „Ma mõtlen alati, et ei tohiks rääkida liiga palju halbadest asjadest, sest äkki nad siis juhtuvadki.”
„Nimeta kurja,” pomises James Holland, „ja ta ilmubki.”
„See on õige. Ma oletan, et paistan ebausklikuna, kuid ma pole seda.” Juliet viskas oma pikka heledat patsi nii, et see kiikus edasitagasi nagu kärbseid peletav hobusesaba.
„See pole ebausk,” ütles Alan Markby. „See on inimese alateadvus, mis töötab, korjates üles võnkeid, mis ütlevad inimesele, et hädaoht on ees. Pärand meie ürgsest minevikust. Aga kus sa viimasel ajal käinud oled, Juliet, või kellega rääkinud, et su koopanaise instinktid uuesti ärganud on?”
„Ei olegi,” ütles naine kohmetult.
Uks lendas lahti ning Geoff ilmus taas nähtavale, viibutades kummagi käe otsas pudelit. „Klaasid jälle täis? Paneme klaasid jälle täis? Punast või valget? Lubasin korralikult käituda. Palun vabandust, kui ma sind pahandasin, õeke.”
„Sa oled idioot,” ütles õde vabandust vastu võttes.
„Ega sa ei tea kedagi, kes tahab maja üürida?” küsis Meredith tema käest.
Juliet paistis üllatuvat. „Ma tean alati inimesi, kes tahavad üürida. Kus see maja asub?”
„Siinsamas Bamfordis. Minu maja Station Roadil – kõigest vara-viktoriaanliku ridamaja ots. See pole sedasorti peen elamine, millega sa tavaliselt tegeled, kuid see on nüüdsama täielikult uuesti remonditud ja möbleeritud.”
„Mäherdune hirmus kogemus leida oma maja niimoodi lõhutuna, nagu Pam ütles.” Geoff raputas kaastundes pead.
„Jah, oli küll.” Meredith ei suutnud varjata vastikust oma hääles.
Juliet, kes oli linnas vaid juhukülaline, küsis: „Mis juhtus? Mina sellest ei kuulnud.”
„Üks naisterahvas ei sallinud mind,” ütles Meredith. „Ta arvas, et tegin talle karuteene. Nii et ta tegi mulle karuteene tagasi.”
„Õudne,” ütles Juliet osavõtlikult.
„Võid seda uskuda. Ta plötserdas terve elamise punase värviga üle ja rebis mu riided ribadeks. Igal juhul olen ma sestsaadik Alani juures elanud. Alguses plaanisin küll jalamaid tagasi kolida, kui maja jälle elamiskõlbulikuks saab, aga millegipärast ei taha ma seda teha ning me oleme koos Alaniga mõelnud…”
