olid täis kaastunnet. David vaatas talle otsekui paigale naelutatult vastu. Ta neelas pilguga seda blondide lokkide koske, mis üle tüdruku õlgade valgus, tema kreemjalt pehmet nahka, ja tema süda jättis löögi vahele. Tal oli tunne, nagu oleks tema hinge pimeduses korraga lamp süüdatud. Ei tundunud kuigi sobilik aeg naeratada, kuid David ometi tahtis naeratada, väga tahtis. Ta leppis tagasihoidliku, veidi kurva naeratusega ja tüdruk vastas samaga, avaldades vaikides isa kaotuse puhul oma kaastunnet.
Kui David hiljem kirikust väljus, koos oma vendade ja nõbudega kirstu kandes, vaatas ta üle õla tundmatu blondi neiu poole tagasi ja arutles omaette, kuidas see tüdruk tema isa eluga seotud oli. Miks nad temaga varem kohtunud ei olnud? Ta ei saanud midagi parata selle õnneliku ja hõljuva tunde vastu, mis ta leina mudasest mülkast välja tiris ja kuhugi hoopis õnnelikumasse ja helgemasse paika viis. Kas see oligi see, mida inimesed nimetavad „armastuseks esimesest pilgust”? Ja ometi oli ta isa matusepäev mõistagi selliseks tundeks kõige ebasobivam päev.
Phaedra Chancellor teadis, kes David Frampton on, sest ta oli oma uurimistöös põhjalik olnud. Kolmest pojast kõige vanem, kahekümne üheksa aastane, vallaline ja elas Fairfieldi mõisa maadel ühes majas, kus ta talu pidas. Ta oli õppinud Cirencesteri Põllumajanduskolledžis ja erinevalt oma isast, kelle jaoks alamaadli maaelu vaid igav näis, tundis David end maal mugavalt nagu kartul mullas.
Phaedra oli George’i poegadest vaid fotosid näinud. Tom oli kahtlemata kolmest kõige kenama välimusega. Ta oli pärinud isalt sinised silmad ja vallatult kaardus huuled. Kuid elusast peast nägi David palju parem välja, kui Phaedra ette oli kujutanud. Ta polnud nii klanitud välimusega kui Tom, veidi sorakil pruunide juuste, tumedate silmade ja suure kotkaninaga, mis polnud põrmugi fotogeeniline. Tegelikult oli tema välimus asümmeetriline ja omamoodi veider, ent samas kokkuvõttes vägagi kütkestav – pealegi oli ta pärinud oma isa sarmi, selle seletamatu magnetilise tõmbe, mis ta nii pilkupüüdvaks tegi. Joshua seevastu oli pigem tavalise välimusega, üldises mõttes igati nägus ja seetõttu oli ka kerge tema nägu unustada.
Ta langetas pilgu laululehele ja nähes esikaanel George’i näo kujutist, muutus ta pilk uduseks. Ta oli olnud ilusam mees kui kõik tema pojad kokku. Phaedra peletas silmi pilgutades valusad mälestused eemale ja vaatas pingsalt selle mehe nägu, keda ta ajapikku armastama oli hakanud. Tema näos tundis ta ära Tomi ja Joshua, kuid Davidit mitte, vanim poeg oli oma ema moodi.
Ta nuusatas ja pühkis pabertaskurätiga nina. Julius Beecher, George’i advokaat, kes tema kõrval istus, patsutas talle põlvele. „Kõik korras?” sosistas mees. Naine noogutas. „Närvis?”
„Jah.”
„Pole vaja muretseda, kõik läheb hästi.”
„Ma pole kindel, kas see on ikka õige aeg niisuguse pommiga lagedale tulla, Julius,” sosistas ta, kui kirikus muusika kõlama hakkas.
„Kahjuks pole seda võimalik vältida. Nad saavad varem või hiljem teada ja pealegi tahtsid sa ise siin kohal olla.”
„Ma tean. Sul on õigus. Ma tahtsin väga siin olla. Aga ma tõesti tahaksin, et mul ei tuleks tema perekonnaga kokku saada.”
Koor liikus aeglaselt mööda löövi ja laulis Mozarti „Lacrimosat”. Nende inglihääled kajasid kiviseintelt vastu ja tõusid paisuvas crescendo’s võlvitud lae poole. Küünlaleegid võbisesid õhu järsust liikumisest ja ootamatu päiksekiir siras läbi vitraažakna sisse ning langes kirstule, mis aeglaselt koori kannul liikus.
Antoinette suutis vaevu oma tundeid vaos hoida, tal oli tunne, et ta süda võib suurest leinast lõhkeda. Ta vaatas mööda pingirida kõrvale, kus George’i tädid Molly ja Hester, üks niisama kõhn kui teine täidlane, istusid samasuguse jäise aupaklikkusega nagu leskproua Frampton. Isegi Mozart ei suutnud nende enesevalitsuse teraskõvast kaitsekilbist läbi tungida. Antoinette oli korraga tänulik oma õe Rosamunde pärast, kes tema selja taga teises reas keskklassile kohase agarusega nutta ulgus.
Antoinette tundis end korraga nuuksatust alla neelavat. Oli võimatu ette kujutada, et nende kitsaste tammepuust küljeplankude vahel on tema aktiivne, elujõust pakatav mees. Et varsti maetakse ta külma maapinda, päris üksinda, kus pole kedagi, kes teda lohutaks, ja ta ei saa enam mitte kunagi tunda tema naha soojust ja tema puudutuse hellust. Selle talumatu mõtte peale murdsid pisarad viimaks välja. Ta suunas pilgu pinki mööda edasi ja silmitses oma ämma kivina jäika figuuri. Kuid nüüd oli tal ükskõik, mida see vana naine temast arvab. George’i pärast oli ta nööri mööda käinud, aga nüüd, kui teda enam ei ole, võib ta endal kas või silmad peast nutta, kui tahab.
Kui teenistus oli lõppenud, tõusis kogudus püsti ja ootas, kuni perekond kirikust välja sammus. Antoinette kõndis Tomi kõrval, raskelt tema käsivarrele toetudes, ja David saatis vanaema. Ta möödus pingireast, kus tundmatu blondiin taskurätiga silmi tupsutas, kuid ei lasknud pilgul peatuma jääda. Endamisi lootis ta palavalt, et neiu hiljem koos seltskonnaga neile teed jooma tuleb.
Väljas oli udu hajunud ja pilvede vahelt paistsid värskelt optimistlikud sinised taevalapid. Muru pärlendas siin-seal põgusalt ilmuvais päikesekiirtes ja puulatvades andsid linnud endast siristades märku.
„Kes see blond on?” küsis Tom end Davidi kõrvale libistades.
„Milline blond?” küsis David ükskõiksel toonil.
Tom kihistas. „See väga kuum blond, keda sa päris kindlasti märkamata ei saanud jätta, istus meist umbes kuus rida tagapool. Väga kenake. Päev hakkab täitsa kujunema juba.”
„Tule, kullake. Ärme jääme siia kiriku ette seisma,” ütles Antoinette, igatsedes privaatsuse järele, mida auto talle pakkus. Vennad vaatasid üle õla tagasi, kuid kogudus liikus kirikust välja päris teosammul.
Margaret puhistas kannatamatult. „Saada mind auto juurde, David,” käskis ta. „Ma tervitan inimesi hiljem, kui majja jõuame.” Ta astus edasi ja Davidil ei jäänud muud üle kui teda mööda kõnniteed auto poole saata. Kui vanaema oma kogukat istmikku ettevaatlikult autoistmele sättis, eksisid Davidi silmad tagasi kiriku poole, kus teenistuselt väljuv kogudus nüüd muruplatsile valgus. Ta otsis musta massi seest tulutult valgeid lokke. „Tule, tule nüüd, ära jää uimerdama. Väga hea, Joshua ja Roberta tulevad juba. Ütle, et nad kiirustaksid. Mulle tõesti kulub nüüd üks klaasike ära.”
„Väga ilus teenistus oli,” ütles Roberta Margareti kõrvale tagaistmele ronides.
„Väga armas,” nõustus Margaret. „Kuid reverend Morleyl on kombeks üpris pikalt kõnelda, kas pole?”
„Neile kõigile meeldib oma häält kuulata,” ütles Joshua.
„Sellepärast nad hakkasidki kirikuõpetajaks,” lisas Roberta.
„Minu arvates ütles ta isa kohta väga tabavalt, et ta oli igaühe jaoks sõber,” jätkas Joshua esiistmele ronides. „Ta armastas inimesi.”
Roberta noogutas. „Jah, ta oli väga südamlik.”
„Igatahes korraldasime talle korraliku ärasaatmise, eks ole vanaema?”
„Jah, see oleks talle meeldinud tõesti,” vastas Margaret vaikselt ja pööras pea akna poole.
David sõitis Fairfield Parki tagasi ema ja Tomi seltsis. Päike oli udu minema kõrvetanud, andes majale tagasi tema endise hiilguse. Bertie ja Wooster, nende kaks dogi, ootasid neid trepiastmetel. Näis, et päike oli ka nende meeleolu tõstnud, sest nad hüppasid nüüd saba liputades astmetelt alla auto juurde.
Harris
