otsekui oleks ka häärber leppinud oma isanda lahkumisega ja valmis vastu võtma uut elukorraldust.
David ja Tom seisid elutoa kamina juures. David oli valanud endale klaasi viskit ja Tom lonksas pokaalist burgundia veini ning suitsetas poolsalaja sigaretti – tema ema ja vanaema jälestasid toas suitsetamist, ilmselt üks väheseid asju, mille kohta nad ühist arvamust omasid. Vähehaaval täitus tuba külalistega ning õhk muutus lämbeks ja umbseks. Esialgu valitses seltskonnas raske õhkkond, kuid pärast üht-kaht klaasitäit veini liikus jututeema George’i ja tema enneaegse surma teemalt edasi ning inimesed hakkasid taas naerma.
Mõlemad vennad lootsid külaliste hulgas tundmatut blondi naist märgata. Davidi eeliseks oli pikk kasv, nii et ta võis näha üle rahvasumma peade, kuid Tomist kohusetundlikumana leidis ta end seltskondliku vestluse lõksust, esmalt vanatädi Hesteriga ja seejärel reverend Morleyga. Tom oli visanud sigaretikoni kaminasse ja toetus vastu simssi, vahtides ebaviisakalt üle vanatädi Molly õla, kui viimane üritas tema käest lähemalt küsida ööklubi kohta, mida Tom Londonis pidas.
Viimaks purjetas salapärane külaline rahva hulgast nähtavale nagu luik rabakanade seast. Tom jättis vestluse Mollyga poole lause pealt katki ja David andis endast parima, et üritada reverend Morley pikaleveninud juttu jälgida, kuid kibeles ühtlasi end vestlusest välja puiklema.
Phaedra tundis end korraga suures ärevuses. Ta rüüpas paraja sõõmu veini ja astus seltskonna sekka. Julius hoidis tema küünarnukist kinni, et teda külaliste seas mitte ära kaotada, ning lükkas teda õrnalt inimsummas edasi. Phaedra lasi pilgul toas ringi käia. See, mida ta üle teiste peade näha võis, oli väga ilus. Toal oli kõrge lagi, mida kaunistasid suursugused ehisliistud, keset tuba rippus laes muljetavaldav kristall-lühter, mis valitses kogu ruumi ja sädeles nagu tuhat pisarat. Siidkangaga kaetud seintel rippusid kullatud raamides maalid ja laudadel troonis hulgaliselt kalli välimusega esemeid. Ilutupsudega lambivarjud kumasid pehmelt hiinapäraste portselanist lampide kohal ja tiibklaveri peale oli asetatud suursugune, purpurpunastest orhideedest lilleseade koos hõberaamides perefotodega. Jäi mulje, nagu oleksid Framptonid põlvkondade kaupa kõikjalt maailmast ilusaid asju kokku korjanud ja neid siia paigutanud, hoolimata sealjuures stiilist või värvusest. Põrandat katsid lapitekina erinevad vaibad, diivanitele oli kuhjatud virnade viisi patju, pildid rippusid seintel tihedate parvedena, raamaturiiulid ulatusid kõrgele laeni ning klaasustega vitriinkapid, mida täitsid emailitud pottide ja elevandiluust kammide kollektsioonid, andsid kogu ruumile viktoriaanliku väljanägemise. Miski ei sobinud teiste asjadega ja samas segunes kõik kuidagi harmooniliselt kokku. Siin oli olnud George’i elu, koos tema perekonnaga, ja tema polnud sellest osa saanud. Ta pidi juba peaaegu jälle nutma hakkama, kui Tomi kõrvuni naeratav nägu ilmus tema ette nagu Irvik Kass.
„Tere, mina olen Tom,” ütles ta kätt ette sirutades. Tomi silmad välkusid flirtides. „Ma mõistatan juba jupp aega, et kes te olete.”
Ta naeratas tänutundest Tomi sõbralikkuse üle. „Minu nimi on Phaedra Chancellor,” vastas ta.
„Ameeriklane,” ütles Tom üllatunult kulmu kergitades.
„Hoopis kanadalane.”
„Ah soo, Kanadast.”
„On see halb?”
„Ei, mulle kanadalased tegelikult meeldivad.”
Kui Tom hakkas loiult vokaale venitama, ajas see Phaedra naerma. „Vaat kus vedamine.”
„Tervist, Tom,” segas Julius vahele. Mehed surusid teineteisel kätt. „Väga kena jumalateenistus oli,” ütles ta.
„Jah, oli tõesti, väga kena,” nõustus Phaedra. Tom mõtles, et ta polnud vist kunagi nii jahmatamapanevalt kauneid silmi näinud. Naise silmad olid selget hallikassinist värvi, peaaegu nagu türkiisid, mida raamisid tihedad ripsmed, ning ta silmade vahe oli suhteliselt lai, andes ta näole kütkestavalt süütu ilme.
„Kuidas te siis minu isa tundsite?” küsis Tom.
Phaedra vaatas ärevalt Juliust. „Noh…” algas ta.
Just siis, kui ta hakkas küsimusele vastama, ilmus nende kõrvale David ja sõnad jäid talle kurku kinni. „Seal sa oledki, Tom,” ütles David, kuid ta pilk langes Phaedrale ning ta naeratas põgusalt, nagu oleks ta kogemata naisega kokku põrganud. „Mina olen David,” ütles ta. Viimaks võis ta naist pikemalt vaadata ning ta jõi pilguga tema ilu, nagu oleks see ambroosia.
„Phaedra Chancellor,” vastas too ja ulatas käe. David võttis sellest kinni ja nautis veidi aega naise naha soojust.
„Tere, David,” segas neid Julius ning David lasi vastumeelselt Phaedra käest lahti. „Kus leedi Frampton on?”
„Oi, tere Julius. Ma ei pannud sind tähelegi.”
„Noh, ma olen siiski siin,” vastas Julius turtsakalt; ta oli tundlik oma kasvu pärast, olles meeter seitsekümmend ja pool sentimeetrit pikk. „Mul on tarvis temaga rääkida. David, sina oled pikk. Vaata, kas sa sealt ülevalt paned teda kusagil tähele.”
David vaatas alla, silmitsedes Juliuse läikivat kiilaspead ja tema punast, higist leemendavat laupa ning mõtles omaette, kuivõrd see mees oma musta ülikonna ja lipsuga mõne Dickensi romaani tegelase moodi välja näeb. „Teda ei ole siin. Võib-olla on ta hallis.”
„Siis läheme ja otsime ta üles. Ma tahan talle Phaedrat tutvustada.”
Tom ja David soovisid mõlemad, et Julius läheks ja otsiks nende ema üksinda, kuid kerekas advokaat pani käe Phaedrale piha ümber ja juhtis ta välja halli. Raevu ja uudishimuga pooleks astusid kaks venda neile järele.
Viimaks leidsid nad Antoinette’i raamatukogust koos tema õe Rosamundega. Veiniklaasid käes, seisid nad George’i kirjutuslaua kõrval ja vestlesid tasasel häälel. „Aa, te leidsite minu peidukoha üles,” ütles Antoinette end kogudes. Oli ilmne, et ta oli taas nutnud.
„Me tulime siia, et veidi rahu saada. Seal väljas on hirmus palju sagimist,” selgitas Rosamunde oma madalal, ent kimedal häälel, lootes tulijaile mõista anda, et nad neid rahule jätaksid.
Antoinette märkas teiste seas võõrast ja ajas end sirgu. „Tervist,” ütles ta silmi tupsutades. „Kas me oleme varem kohtunud?”
„Ei, seda me ei ole,” vastas Phaedra.
„Phaedra Chancellor,” torkas David vahele, olles naise veetluse jõust lummatud.
„Ah soo.” Antoinette naeratas viisakalt. „Ja kuidas te …?” Ta kortsutas kulmu, soovimata ebaviisakas olla.
Julius haaras võimalusest kinni. „Mu hea leedi Frampton, ma polnud küll kindel, kas praegu on kõige õigem aeg teid teineteisele esitleda. Kuid ma tean, et lord Frampton soovis väga, et te teineteisega tuttavaks saaksite. Ta isegi plaanis teid omavahel kokku viia, enne kui … tähendab …” Ta köhatas kurgu puhtaks. „Ma tean, et ta oleks seda soovinud.”
„Ma ei mõista.” Antoinette’i ilme väljendas täielikku hämmingut. „Kuidas on preili Chancellor minu abikaasaga seotud?”
Phaedra vaatas abiotsivalt Juliusele otsa. Advokaat noogutas diskreetselt. Phaedra tõmbas hinge, tajudes instinktiivselt, et tema vastus saab olema ootamatu ja ebameeldiv. Kuid ta mõtles armastatud George’i peale ja hüppas pea ees tundmatusse.
„Ma olen tema tütar,” ütles ta, võideldes sisimas tahtmisega ära joosta. „George oli minu isa.”
