on väsinud ja tunnetest tulvil. Kui ta on veidi puhata saanud, küll ta siis oma meelt muudab,” kinnitas talle Roberta.
„Ma arvan, et sa peaksid minema seda asja vanaemaga arutama,” pakkus Tom välja ja muigas, kujutades vaimusilmas ette, kuidas need kaks vaese Phaedra jäänuseid nokivad, kui on ta tükkideks kiskunud.
„Nii et vähemalt Margaret on minuga nõus,” naeratas Roberta.
„Tegelikult ei tahtnud ta sellest rääkida,” parandas David. „Kuid ma usun, et ta nõustub sinuga. Samas ei ole meie isiklikel arvamustel testamendiga midagi pistmist. Isal oli täielik õigus seda muuta. Me ei saa tehtut olematuks teha ning ema ei sooviks seda ka. Roberta, väsimusest ja tundetulvast hoolimata tahab ta isa soovi austada ning Tom ja mina tahame seda samuti.”
„Muidugi, mis iganes,” sõnas Tom ja raputas tuhka kaminatulle. „Aga see kõik on maru veider, kas te ei leia?”
David vajus tugitooli ja keerutas viskiklaasis ringi jääkuubikuid, mis vaikselt vastu klaasi servi kõlksusid. „Ta on kolmkümmend üks, mis tähendab, et ta on sündinud 1981. aastal. Mina sündisin kaks aastat hiljem, järelikult magas isa tema emaga aasta enne seda, kui ta emaga abiellus.”
„See on päris napp vahe,” ütles Joshua. „Arvestades seda, et nad käisid emaga umbes aasta enne seda, kui ta abieluettepaneku tegi.”
„Võib-olla oli see üheöösuhe,” kostis Roberta.
„Kuss, räägi veidi vaiksemalt,” manitses Joshua, mõeldes ema peale, kes üleval magamistoas viibis.
„Phaedra ütles, et isa oli olnud tema ema suur armastus, nii et see pidi ikkagi olema midagi rohkemat kui üheöösuhe,” tuletas Tom vaikselt meelde.
„Kuid tema ei olnud teie isa suur armastus,” lisas Rosamunde kiiresti. „Ma kujutan ette, et see võis olla George’i jaoks üks lühiajaline suhteke, mis murdis vaese tüdruku südame. Seda tuleb ju pidevalt ette, aga antud juhul jättis ta saiapätsi ahju, mis oli temast muidugi väga ettevaatamatu.”
„Miks see naine talle siis ei teatanud, et ootab temalt last?” küsis Roberta. „Tähendab, kui ta oli George’i nii tohutult armunud, kas ta ei oleks siis lootnud, et too käitub härrasmehena ja võtab ta naiseks? Tänapäeval ei ole inimestel enam mingit kohusetunnet, aga tol ajal – me räägime siin ju kaheksakümnendatest – kas ei olnud see naise reputatsioonile suureks häbiplekiks, abieluväliselt rasedaks jääda?”
„See sõltub, millisest perekonnast ta pärit oli,” ütles Rosamunde. „Enamikus korralikes perekondades ei peetaks seda õigeks ka tänapäeval.”
„Mistõttu ma kahtlustan, et ta ei rääkinud sellest isale midagi,” sõnas David. „Kui ta oleks seda teadnud, oleks ta selle naise eest ka hoolitsenud. Ma ei ole kindel, kas ta oleks temaga tingimata abiellunud, kuid isa oli hea mees; ta ei oleks lihtsalt minema jooksnud ja jätnud naist üksinda oma last üles kasvatama. Ei, ma arvan, et ta ei rääkinud sellest isale mitte kunagi.”
Roberta kissitas kahtlustavalt silmi. „See kõik tundub mulle hirmus kahtlane. Ta ilmub George’i matusepäeval välja ja kuulutab end tema vallastütreks. See kõik on kuidagi liiga lihtne.”
Tom puhus suunurgast välja suitsupahvaku. „Tegelikult mitte. Ema kasvatab tütre üksinda üles; räägib tütrele, kes ta pärisisa on; tütar läheb teda otsima, mis on ju loomulik. Isa tunneb end süüdi, et ei olnud tütrele kasvueas toeks, ja paneb ta oma testamenti sisse. Selles pole midagi kahtlast.”
„Mul on lihtsalt selline tunne,” ei jätnud Roberta järele. „Teie kõik olete lihtsalt liiga usaldavad.”
„No kuulge, isa käest me enam oma küsimustele vastuseid saada ei või,” ütles David. „Ainus inimene, kes vastuseid teab, ja ilmselt ka mitte kõiki vastuseid, on Phaedra. Mina pakun, et me küsime neid asju tema käest, kui teda järgmine kord näeme.”
„Sul ei ole ometi kavas temaga uuesti kokku saada?” küsis Roberta kohkunult.
„Miks mitte? Kas sina ei taha siis mingeid vastuseid saada?” vastas David.
„Jumal küll, sa kavatsed ta uuesti siia kutsuda, jah?”
„Võib-olla,” vastas David.
„Oma ema loaga,” segas Rosamunde vahele.
Roberta pöördus abi otsides oma mehe poole. „Josh, kas sinul ei olegi midagi öelda?”
„Kullake, ma arvan, et sa peaksid maha rahunema ja ootama, kuni me teame, mis testamendis seisab,” pakkus ta. „Võib-olla on Phaedrale jäetud nii vähe, et selle üle polegi üldse mõtet jageleda.”
„Või siis on talle jäetud väga palju, millisel juhul on kindlasti mõtet,” sõnas Roberta rangelt.
Kolmas peatükk
Antoinette lamas laial, messingist raamiga voodil ja lasi oma väsinud pilgul toas ringi uidata. Tema magamistuba oli ta pelgupaik – ainus koht kogu majas, kus ta oli ämma eest kindlalt kaitstud. See oli avar ja hele ruum kõrge laega, mida ääristas rikkalik võhumõõgamustriline karniis. Kahvatukollaste triipudega tapeedil rippusid portreed tema poegadest, kui nad veel väikesed poisid olid, kõrvuti maalidega koertest ja maastikega kaheksateistkümnendast sajandist. Priimulakollased kardinad rippusid jämedate puidust kardinapuude küljes, raamides iluvõrega aknaid, kust avanes vaade majaesisele muruplatsile ja taamal laiuvale põlismetsale. Ühe seina oli võtnud enda valdusse riidekapp, teise kummut, akna juures aga seisis habras tualettlaud, mille taga Antoinette tihti istus, et pseudobarokkstiilis peegli ees juukseid kammida või end jumestada. Sellest saadik, kui ta rohkem kui kahekümne aasta eest siia majja kolis, ei olnud siin palju olnud võimalik muuta, sest Framptonitel oli juba kaua olnud kombeks kõikjalt maailmast kunsti ja antiikesemeid koguda ning George’ile oli kõik meeldinud nii, nagu see oli. Kuid oma magamistoa oli Antoinette sisustanud täpselt nii, nagu ta ise tahtis.
Aadli seas on kombeks, et naisel ja mehel on eraldi magamistuba, nii et George’i garderoob asus teisel pool nende ühist vannituba, mis jäi tema magamistoa ja George’i isiklike ruumide vahele. Tema mees oli väga harva seal maganud – ainult siis, kui ta oli kas liiga palju joonud või jõudis koju väga hilisel kellaajal –, kuid seal oli ta hoidnud oma riideid koos igasugu sentimentaalse pudi-padiga, ja nagu meestel tihti kombeks, oli seal ka müntidega täidetud tuhatoos. George’ile polnud kunagi meeldinud midagi ära visata, nii et tema sahtlid olid pungil täis vanu teatripileteid ja suusapääsmeid, kirju ja postkaarte, millest vanimad pärinesid veel nende abielu eelsest ajast Kaminasimssi ehtisid karikad suusaklubi võistlustelt ja tenniseturniiridelt koos fotodega tema kooliajast. Kõige suuremas raamis oli must-valge foto noorest Antoinette’ist, 1970. aastate algusest, tema esimeselt ballilt, kus täisealiseks saanud noored neiud esimest korda seltskonda astuvad – ta tumedad juuksed kõrgesse soengusse seatud ja laugudel pikad tumedad kunstripsmed. Ta oli väga harva sellesse tuppa astunud, kuna ta ei talunud siin valitsevat kaost, kuid nüüd ei tihanud ta sinna astuda, sest ta lihtsalt kartis. George’i vallastütre väljailmumine oli viidanud võimalusele, et mehel võis tema ees veel teisigi saladusi olla. Antoinette polnud teda eluajal mitte kunagi umbusaldanud, kuid surmas oli tema aususele korraga langenud vari.
Antoinette juurdles Phaedra ootamatu ilmumise üle. Teda ei üllatanud see, et George’il oli olnud teisi naisi enne abiellumist – ta oli ju olnud nägus, teravmeelne ja sarmikas noormees –, kuid see üllatas teda küll, et George polnud mitte kunagi maininud Phaedra ema. Antoinette arvas, et ta teadis kõiki nimesid, mis George’i minevikuga seotud
