omajagu ekstravagantne, rahul sellega, mis tal oli. Kuid mis puutus Joshuasse ja Robertasse, siis nendega oli hoopis teine lugu. David juurdles endamisi, kuidas nemad seda uudist võtavad. Ta järeldas, et ilmselt mitte kuigi hästi. Kui üldse keegi raha pärast nääklema hakkab, siis on see Roberta.
Phaedra keeras oma taevasinise Fiat Uno maanteeäärsesse peatumiskohta ja lülitas mootori välja. Ta langetas pea vastu rooliratast ja surus silmad kinni. Ta oli kogu hingest tahtnud minna George’i matustele, kuid nüüd sai ta aru, et see oli olnud tohutu viga.
Ta krimpsutas nägu, tuletades meelde Antoinette’i õudusest vallatud ilmet ja seda, kuidas ta oli värisevi käsi tugitooli kössi vajunud, tema õe Rosamunde põlglikult mossi väänatud suud ja uskumatust, mis oli poistel põsed õhetama löönud. Ainult Julius oli jäänud resoluutseks, nagu oleks ta kogu südamest nautinud oma üleolekut. Phaedra soovis, et tal oleks olnud võimu oma nimi testamendist välja jätta. Ta soovis, et ta ei oleks tulnud. Kui ta ainult saaks praegu suitsupahvakuna lihtsalt õhku haihtuda.
Phaedra oli õnnetu, sest George oli surnud, andmata Phaedrale võimalust temaga hüvasti jätta. Phaedra oleks talle öelnud, et armastab teda. Ta oleks talle öelnud, et on talle andeks andnud. George’il ei olnud vaja selleks testamenti muuta, et talle kõike heaks teha. Phaedra ei tahtnud tema raha. Ta ei tahtnud tema kingitusi. Ta tahtis hoopis teiselaadset turvatunnet ja seda George talle enam pakkuda ei saanud.
Ta oli vajanud George’i ennast kui meesfiguuri. Phaedra lapsepõlveaegne isa oli ta ema maha jätnud, kui Phaedra oli kümneaastane, ning läinud elama Uus-Meremaale, kus ta viimaks uuesti abiellus ja lõi uue perekonna. Phaedra läks tal meelest või lihtsalt kadus kuhugi ta mineviku hämarasse soppi ning ta ei näinud seda meest enam kunagi. Pärast seda oli ta ema hüpanud ühe sobimatu mehe juurest teise juurde nagu konn tiigis vesirooside vahel, lootes järgmisel maandumisel viimaks ometi õnne leida. Ta ei taibanud, et kannab sedaviisi hüpates oma õnnetuse põhjust enese sees kaasas, ega võinud iseenda eest ära põgeneda. Ta kandis Phaedra peale vimma, kuna tütar oli tema jaoks soovimatu vastutuskoorem ja elav mälestus sellest, kuidas tema laulatatud mees ta maha jättis. Nii et sel ajal, kui ta ema oma muresid džinnipudelisse uputas, rajas Phaedra endale ise teed, leides rasketel hetkedel ema asemel tuge oma sõpradelt ja oma unistustest. Niipea kui ta oli selleks piisavalt vana, lahkus ta kodust ja oma emast igaveseks. Tal polnud mingit soovi enam iialgi tagasi minna. Ta polnud mitte ainult sellele peatükile punkti pannud, vaid terve raamatu prügikasti visanud.
George oli olnud tema jaoks nagu päästenöör, mis pakkus stabiilsust, jäävust ja armastust. Ta oli kahe käega selle järele haaranud ja kogu jõust kinni hoidnud. Kuid nüüd oli nöör katkenud ja George oli läinud, jättes Phaedra taas kord üksinda triivima. Miski siin elus pole jääv, mõtles ta – peale armastuse. See mõte pani ta lausa ulguma iseenda haleda olukorra pärast ja tuleviku pärast, mis koos George’iga surnud oli.
Veidi aja pärast ta rahunes ja pühkis musta mantli käisega nina ja silmi. Ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja kohkus tagasi. Matustel oli tal õnnestunud päris esinduslik välja näha – ta tahtis, et nad kõik temaga kohtudes teda võimalikult kenana näeksid. Kui nad praegu võiksid heita pilgu tema paistes, punastele sisalikusilmadele ja lapilisele näole, siis vaevalt, et see neile suuremat muljet avaldaks.
Ta pani mootori käima ja lülitas raadio sisse. Muusika trööstis teda pisut. Ta ei hakka tuleviku pärast muretsema, vaid võtab iga hetke nii, nagu see on, ja mis minevikku puutub, siis see elab nüüd edasi vaid tema mälestustes, tekitades talle valu iga kord, kui ta seda meenutama peaks. Nii et ta ei hakka seda meenutama. Teele tagasi keeranud, vaatas ta sõites ringi ja värsked rohelised pungad tuletasid talle meelde taassündi. Kui nemad suudavad pärast talve jälle elule ärgata, siis suudab seda ka tema.
Kui David elutuppa tagasi jõudis, oli suurem osa külalisi juba lahkunud. Alles olid ainult Molly ja Hester koos ühe Davidi vanaisa riiaka nõbuga ja nad jõid kamina juures väikestest kristallklaasidest šerrit. Julius oli ära läinud, Antoinette oli läinud oma magamistuppa, et pikali heita, sellal kui Rosamunde ja Tom olid jäänud raamatukokku koos Joshua ja Robertaga, kes olid just uudisest teada saanud.
„See on uskumatu,” ütles Roberta diivanilt ja tema nurklik nägu paistis ta musta jaki taustal lausa tuhkhall.
„Küllap on nad teile juba rääkinud, et isa testamenti muutis?” ütles David koos Bertie ja Woosteriga tuppa sisenedes. Sügav põlgus oma vennanaise vastu ajas Davidit teda provotseerima.
„Ma ei suuda uskuda, et ta midagi sellist tegi,” jätkas Roberta selga patjadele toetades ja pani käed vaheliti. „Tähendab, ta tundis seda naist ju … kui kaua? Poolteist aastat? Kas ta oleks nii hoolega püüdnud George’i ellu tungida, kui too oleks olnud lihtne talumees?”
„Roberta, ära otsusta tema üle omaenda tõekspidamiste järgi – ja ära eelda, et ta isalt raha tahtis. Ta võib vabalt hoopis ise rikas olla, sa ei tea ju seda.” David suundus jookide kandiku poole. „Igatahes sai ta testamendist teada alles pärast isa surma.”
„Küll sa oled naiivne, David. Otse loomulikult on ta raha peal väljas,” vastas Roberta kerge turtsatusega. „Temasuguse jaoks tähendavad inglise lord ja suur varandus ühte ja sama.”
„Temasuguse all pead sa silmas ameeriklast?” kostis Tom laia kaminapiirde serval istudes ja suitsu tõmmates.
„Jah.”
„Siis peaks sul enda pärast häbi olema,” noomis ta Robertat. „Tead, ta pole pärit mingist Kansase heinakuhjast. Pealegi on ta kanadalane ja see on hoopis midagi muud. Kanadalastele ei meeldi sugugi, kui neid ameeriklasteks peetakse.”
„Kas ta on kena?” küsis Roberta.
David valas endale klaasi viskit. „Pimestavalt kaunis,” vastas ta, et vennanaist kiusata.
„Ta on kuum,” nõustus Tom laial irvel. „Aga minu maitse jaoks natuke liiga selline tore ja tervislik.”
„No tõepoolest, Tom. Sinule läheb ju kõik peale, kui ainult seelik on seljas!” vaimutses Roberta vastu.
„Ma vist nägin teda,” ütles Joshua. „Pikad blondid lokkis juuksed ja väga helehallid silmad.”
Roberta võttis ta sihikule. „See on päris üksikasjalik kirjeldus kellegi kohta, keda sa vist nägid, kullake.”
„Ta oli ainus matuseline kirikus, kes oli alla kolmekümne,” selgitas Joshua.
„Tegelikult on ta kolmkümmend üks,” parandas David.
„Olete tema ilust pimestatud ja siis pole ka ime, et teie, poisid, teda läbi ei näe. Selleks on vaja naist, et naisterahvast aru saada, kas pole nii, Rosamunde?”
„Ma ei ole vist sinuga päriselt nõus,” vastas Rosamunde. Roberta oli talle alati kuidagi domineeriv tundunud.
„Kui palju George talle jätnud on?” ei jätnud Roberta järele.
„Me ei tea seda,” sõnas Tom.
„Millal me seda siis teada saame? Meil tuleb see ju ometi vaidlustada, endastki mõista.”
„Miks?” küsis David diivanile potsatades ja sirutas oma pikad jalad välja.
„Sest see pole õiglane. See osa, mille George temale jätab, võib olla meie tütre pärandus.”
„Ma arvan, et meil on piisavalt,” ütles Joshua vaikselt ja soovis, et tema naine niisugust stseeni ei korraldaks.
