Naine Pariisist. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Naine Pariisist - Santa Montefiore страница 5

Naine Pariisist - Santa Montefiore

Скачать книгу

nende abielu algusaastail talle truudust murdnud. Ta mudis närviliselt käsi, kuid oli liiga šokeeritud, et nutma hakata.

      „Ma arvan tõesti, et praegu pole õige aeg ega koht …” alustas Rosamunde prille eest võttes, kuid Antoinette segas talle vahele.

      „Kui vana te olete, Phaedra?” küsis ta.

      „Ma olen kolmkümmend üks,” vastas neiu silmi langetades. Ta ei näinud välja vanem kui kakskümmend üks.

      „Ma pean maha istuma.” Antoinette haaras õel käest kinni. Kergendustunne selle üle, et George ei olnud talle truudust murdnud, oli tohutu.

      Rosamunde juhatas õe kamina ette tugitooli istuma, sellal kui Tom ühtaegu üllatunult ja lõbustatult oma uut õde silmitses. Davidit valdas tunne, nagu oleks kogu maailm temast korraga ära pööranud. Kuidas võis ometi olla nii, et paar lihtsat sõna muutsid selle naise talle igavesti kättesaamatuks? „On see ikka kindel, et te olete minu isa tütar?” küsis ta lootuses, et tegemist võib olla mingi arusaamatusega.

      „Täiesti kindel,” vastas Julius veendunult. „Lord Frampton ja Phaedra lasid DNA-testi teha, enne kui lord Frampton oma testamendi ümber tegi.”

      Nad kõik vahtisid teda jahmunult. „George lasi oma testamendi ümber teha?” Antoinette ahmis õhku. Rosamunde norsatas halvakspanevalt. „Mulle ei rääkinud ta sellest midagi.”

      „Ta soovis oma tütart testamendis meeles pidada, leedi Frampton.”

      „Aga ta oleks ju ometi mulle seda öelnud.”

      Tom astus kaminavõre juurde ja võttis ema käe. „See kõik on väga ootamatu. Kas oli ilmtingimata vaja sellest meie isa matusepäeval juttu teha? Kas te ei näe, et ema on endast väljas?”

      „Tomil on õigus. Minu arvates oli teist ääretult taktitu niimoodi sisse tungida,” nõustus Rosamunde ja asetas käed oma toekatele puusadele. „Ma arvan, et on parem, kui te ära lähete ja tulete tagasi mõni teine kord, kui leedi Frampton on paremini ette valmistatud, et teiega kõnelda.”

      „Ma palun vabandust. Minust oli väga mõtlematu …” alustas Phaedra piinatud ilmel. Tema pilk tabas Davidi silmavaadet ja ta pööras järsult kõrvale, nagu näeks ta mehe silmis igatsust ja kardaks seda.

      „Lord Frampton soovis, et Phaedrast saaks perekonnaliige,” selgitas Julius autoriteetsel toonil. „Me rääkisime sellest pikalt. Phaedral on õigus täna siin viibida, kuid oleks olnud kummaline teid üksteisele mitte tutvustada ja loomulikult oleksite juurelnud, kes ta selline on ja kuidas on ta lord Framptoniga seotud. Meil ei jäänud muud võimalust kui teile tõtt rääkida.”

      Antoinette vaatas meelehärmiga võideldes kaminatulle. „George soovis alati tütart.”

      „Phaedra, kui kaua te seda teadnud olete, et George oli teie isa?” nõudis Rosamunde.

      „Umbes poolteist aastat,” vastas naine.

      „Poolteist aastat?” kordas Tom kajana. „Isa hoidis teid nii kaua salajas?”

      Phaedra ohkas ja tundis, kui raske on seda kõike seletada. „Umbes kaks aastat tagasi suri see mees, kes mulle esimesed kümme eluaastat isa eest oli. Pärast seda otsustas minu ema mulle rääkida, et tema ei olnudki mu bioloogiline isa, nagu ma seni uskunud olin, ning et minu päris isa on George Frampton. Niisiis otsustasin ma ta üles otsida, teadmata, kas ta isegi soovib minuga kohtuda. Sõitsin Ühendkuningriiki ja leidsin ta üles. Esialgu ta ei uskunud mind. See oli pehmelt öeldes üpris ebamugav kohtumine. Jätsin talle oma kontaktandmed ja sõitsin tagasi Pariisi, kus ma sel ajal elasin, arvates, et ei kuule temast enam kunagi. Ligikaudu kolm kuud hiljem helistas ta mulle. Leppisime kokku kohtumise ja, noh, edasi te juba teate.”

      „Mul on raske uskuda, et George niivõrd suurt saladust minu eest varjata võis,” ütles Antoinette. „Ja veel nii kaua. Meil ei olnud teineteise ees saladusi, või vähemalt nii ma arvasin.”

      Phaedra naeratas ja tema näost kiirgav armsus näis ruumis valitsevat pinget maandavat. „Ta varjas minu olemasolu teie eest, sest ta niivõrd kartis teile haiget teha. Ta oli väga teile pühendunud.”

      „Noh, tema kartusel oli ka alust,” kostis Rosamunde.

      Antoinette hammustas alahuult. „Kas teie ema armastas teda samuti?”

      „George oli ta elu armastus.” Phaedra punastas ja langetas pilgu. „Kuid ema ei olnud seda tema jaoks.”

      Sel hetkel avanes uks ja Margaret marssis sisse. „Ma lähen koju,” kuulutas ta, tegemata välja sellest, et ta võiks pooleliolevat vestlust segada. Ta mõõtis kõrgil pilgul teiste tõsiseid nägusid ja tõmbas põsed lohku. „Taevake, kas veel keegi on ära surnud?”

      „Ma hakkan vist minema,” ütles Phaedra.

      „Lubage, ma saadan teid välja,” pakkus David.

      „Mina lähen teiega,” segas Julius vahele.

      „Ei, tõesti, ma leian ise väljapääsu üles. Tänan teid.” Ta pöördus Antoinette’i poole. „Andke andeks, et ma niimoodi sisse trügisin. Oli väga meeldiv teie kõigiga viimaks ometi tutvuda. Ma lihtsalt soovin, et te teaksite, et mina armastasin teda ka.” Sellega sammus ta Margaretist mööda ja kadus koridori.

      „Kes oli see ebaviisakas tüdruk?” nõudis Margaret.

      „Sinu pojatütar,” vastas Antoinette.

      Nüüd oli Margareti kord diivanile istuma vajuda. David ulatas talle klaasi šerrit ja Tom avas akna. „See ei ole tõsi!”

      „Selgub, et George’il oli kavas meile temast rääkida,” ütles Antoinette tuimalt.

      „See on absurdne. Tütar, kellest me keegi mitte midagi ei teadnud.”

      „Ta on Ameerikast,” ütles Rosamunde.

      „Tegelikult Kanadast,” parandas Tom.

      Margareti näol peegeldus õud. „Ta on ameeriklanna? Armas jumal, mul on ameeriklasest lapselaps?” Tema ilme kivistus. „Ma lihtsalt ei usu seda.”

      „See on tõestatud,” ütles Antoinette. „Küsi härra Beecherilt.”

      „See on tõesti tõsi, leedi Frampton,” kinnitas Julius. „DNA-test tegi kindlaks, et Phaedra on lord Framptoni bioloogiline tütar.”

      „George pani ta testamenti sisse,” lisas Antoinette.

      „George muutis oma testamenti? Kas sina teadsid seda?” võttis Margaret minia pihtide vahele.

      „Testamendist ei teadnud keegi peale lord Framptoni ja minu,” segas Julius pompoosselt vahele. „Tema advokaadina oli selle kordaajamine minu ülesanne. Phaedra ei teadnud midagi sellest, et lord Frampton teda oma testamenti oli lisanud, enne kui mina teda sellest informeerisin, mis oli samal ajal, kui teatasin talle lordi surmast.”

      „Kas ta elab siis Inglismaal?” turtsatas Margaret.

      „Praegu peatub ta Londonis ühe sõbra juures,” vastas Julius. „Kuid minu teadmist mööda sõidab ta varsti tagasi Pariisi.”

      „Millega ta tegeleb?”

      „Ta

Скачать книгу