üldse raha teenib?” jätkas Margaret. „Või pidas minu poeg teda üleval?”
Julius kõhkles.
Antoinette näis murelik. „Härra Beecher?”
„Lord Frampton soovis väga Phaedrale isaks olla,” vastas ta ettevaatlikult. „Kuid õigluse nimel pean märkima, et see noor daam on väga iseseisev. Phaedra ei palunud temalt midagi muud peale ta sõpruse.”
„Tõepoolest, see kõik on äärmiselt veider,” teatas Margaret, rüübates klaasist suure lonksu šerrit.
„Mida me siis ette võtame?” küsis Antoinette.
„Ette võtame?” reageeris Margaret. „Mispärast meil tuleks üldse midagi ette võtta?”
„Sest ta on meie lähisugulane,” ütles David.
„Ja isa oleks seda tahtnud,” lisas Tom tõustes, et hakata sammudega tuba mõõtma. Tal oli raske liiga kaua ühe koha peal paigal püsida.
„Noo, igatahes mina ei kavatse selles asjas mitte kui midagi ette võtta,” teadustas Margaret resoluutselt. „Ta ei või lihtsalt minu poja matusepäeval siia kohale ilmuda ja oodata, et me ta avasüli vastu võtame nagu kadunud tütre. Ma ei tunne teda ja George ei nimetanud teda mitte kordagi.”
„Lord Framptonil oli kavas teda teile nimetada, leedi Frampton,” ütles Julius.
„See võib ju tõsi olla, härra Beecher, kuid minu nägemist mööda ei ole sellel mingit tähtsust.”
Margareti jäärapäiselt pruntis suu tekitas Antoinette’is tahtmise talle vastu hakata. Ta tõusis püsti. „Noo, minule läheb see asjaolu igatahes väga korda,” ütles ta ja tundis end korraga palju võimukamalt, kui Margaret tema sõnade peale hääletult õhku ahmis. „Kui George ta enda tütreks tunnistas, siis teen seda ka mina. Ma olen valmis teda meie perekonda vastu võtma. Ta on osa George’ist ja seega ka osa minust.”
„Taevas halasta, Antoinette, see on küll väga õilis, aga kas see on ka mõistlik?” küsis Margaret. „Sa ei tea temast mitte midagi.”
„Mina olen sinuga nõus, ema,” sõnas Tom ootamatult. „Mulle päris meeldib mõte, et mul on nüüd õde – pealegi veel nii kena.”
„Mina samuti,” nõustus David. „Kui isa seda soovis. Ta on meie liha ja veri.”
„Veri on paksem kui vesi,” lisas Rosamunde, seistes õe kõrvale nagu truu jahikoer.
Antoinette pöördus Juliuse poole. „Ma sooviksin korraldada testamendi lugemiseks kokkusaamise niipea kui võimalik, härra Beecher.”
„Millal teile ainult sobib, leedi Frampton,” vastas advokaat. „Ma helistan teile esmaspäeval, kui olen kontoris tagasi, ja lepin koosoleku kokku. Nüüd ma teid rohkem ei häiri. Mul on hea meel, et olete otsustanud Phaedra oma kasutütreks tunnistada.”
Margaret turtsatas pahakspanevalt. „Minu veenmiseks tuleb teil kahjuks küll pisut rohkem vaeva näha. Seda on rohkem, kui ma ühe päevaga suudan vastu võtta. Oma lihase poja muldasängitamine on juba rohkem kui küll, tänan väga. Ma lähen nüüd koju. Me räägime sellest homme, kui mul rohkem jõudu on. David, saada mind auto juurde.”
David tegi, nagu kästud, ning saatis vanaema koridori ja edasi halli. Külalised astusid kõrvale, et neile teed anda. Harris aitas talle stoola õlgadele ja Davidi käele toetudes astus ta trepist alla auto juurde, kus lord Framptoni autojuht ootas, et teda mõisamaade teises otsas paiknevasse maalilisse pseudobarokkstiilis lesemajja sõidutada. „Kas tead, mis mulle kõige enam meelehärmi teeb?” küsis ta avatud autouksel korraks peatudes. „Minu poeg tundis, et ta ei võinud mulle oma saladust usaldada.”
„Ta ei usaldanud seda kellelegi,” trööstis David.
„Aga mina olen ta ema.”
„Emad saavad tihti viimasena teada.”
„Igatahes me olime George’iga väga lähedased. Ma ei mõista, miks ta sellest mulle mitte sõnagi ei rääkinud. Kui kaua ta seda tüdrukut tundnud oli?”
„Poolteist aastat.”
„Poolteist aastat! Kuidas ta võis midagi sedavõrd olulist minu eest nii kaua varjata? Otse loomulikult ma oleksin olnud üllatunud, kuid ma ei oleks ju temasse kuidagi halvemini suhtunud.”
„Ta ilmselt viivitas, et sobivat juhust oodata.”
„Muidugi ta ootas. Ta ei oleks ju kuidagi võinud tänast päeva ette näha!”
David vaatas, kuidas auto mööda sõiduteed eemaldus ja tegi vasakpöörde taluteele, mis läbi mõisamaade lõikas. See ärritas tema ema, et Margaret neile nii lähedal elas ja neid niivõrd tihti külastas. Leskproua käis oma jorkširi terjeri Basiliga iga päev mõisa pargis jalutamas ja Fairfieldi härrastemaja oli sellel jalutuskäigul alati tee peal. Margaretile ei meeldinud pikalt omaette olla ja ta ilmus ette teatamata peaaegu iga päev välja ning Antoinette tundis end kohustatud olevat teda senikaua võõrustada, kuni Bertie ja Wooster Basilit mööda maja koridore taga ajasid. See maja oli ju ikkagi kunagi temale kuulunud, enne kui nad koos Arthuri, tema kadunud mehega, välja kolisid, et anda pojale ja tema kasvavale perekonnale rohkem ruumi. Antoinette lihtsalt ei saanud ust tema nina ees kinni lüüa.
David ei tahtnud tuppa tagasi minna. Päike siras nüüd eredalt ja niiske muru helkis, kutsudes teda üle rohelise jalutama. Maastik nägi lausa sädelev välja, otsekui oleks hommikune uduloor kõik korralikult üle poleerinud. Davidi pea käis ikka veel ringi pettumusest, mis kaasnes avastusega, et esimene naine, kes talle pärast mitut aastat silma oli jäänud, osutus hoopis tema poolõeks. Talle näis, nagu oleks elu otsustanud tema arvel julma nalja teha.
Ta otsustas aias ringi uidata. Bertie ja Wooster ajasid kõrvad kikki ja jälgisid, kuidas ta läbi hekivärava silmist kadus. Seejärel lidusid nad trepist alla ja talle järele, lootes innukalt pikale jalutuskäigule minekut. Nende ülevoolav rõõmsameelsus pani Davidi naeratama, kuigi tal polnud enam põrmugi tuju naeratada. Tema hing oli jälle kord pimeduse valda tõugatud ja ta süda näis taas raske nagu tuhakott.
Isa oli olnud David elus sedavõrd olulisel kohal, et näis võimatu ette kujutada, et teda enam ei ole. Ta tunnistas kõrguvaid puid ja õrnalt lainetavat muruplatsi ning tuletas endale meelde, et miski ei ole igavene. Isegi mitte see maapind, mille peal ta seisab. Lõpuks langeb kõik igaviku rüppe.
Elu maal oli üpris vaikne. Isa oli talle soovitanud juba noorelt kodu ja perekond luua, nagu tema seda oli teinud, kuid David polnud veel seda õiget tüdrukut kohanud. Tal oli olnud suhteid, kuid armastus oli talle seni jäänud kättesaamatuks. Ta oli kõrvalt vaadanud, kuidas Joshua abiellus Robertaga, ja teadis, et ei soovi endale samasugust rõõmutut abielu nagu nende oma. Samuti ei soovinud ta elada sellist juurteta elu, nagu elas Tom. Igal õhtul erinev tüdruk, nii et viimaks sulasid nad kõik kokku üheks hingetühjaks kohtumiseks.
Phaedra oli naisena talle vägagi meeldinud. Tagantjärele vaadates võis see olla nende ühine veri, mis Phaedra talle nii ligitõmbavaks oli teinud. Võib-olla oli ta alateadlikult tajunud mingit sidet. Kuid mis iganes see ka oli, see veetlus polnud määratud vilja kandma. Kui David teda järgmine kord näeb, tuleb tal need tunded alla suruda.
Temast oli vapper täna siia tulla, ehkki sobimatu, mõtles David. Ja ema oli otse loomulikult juhtunu pärast endast väljas. David ise polnud niivõrd endast väljas,
