ometi aru, mida ma olen kõikide nende aastate jooksul teha püüdnud.”
Henrietta saatis ta välja. Koer tuli nendega kaasa. Kass oli kadunud.
„Mulle meeldiks, kui sa teinekordki siia tuled.”
Linda lubas tulla. Siis sõitis ta minema. Mere kohal, Bornholmi suunas, kõrgus äikesepilv. Linda juhtis auto teepervele ja jäi seisma. Ta tuli autost välja, hirmus suitsuisu oli. Ta oli suitsetamise kolm aastat tagasi maha jätnud. Kuid isu tuli aeg-ajalt tagasi, ehkki viimasel ajal harvemini.
On asju, mida emad oma tütarde kohta ei tea, mõtles ta. Näiteks seda, kui lähedased me Annaga olime. Kui ta seda teaks, poleks ta mingil juhul väitnud, et Anna arvab pidevalt tänaval oma isa nägevat. Anna oleks mulle seda rääkinud. Kui ma muus kindel ei ole, siis selles asjas küll.
Ta vaatas lähenevat äikesepilve.
On ainult üks seletus. Henrietta ei rääkinud oma tütre ja tolle kadunud isa kohta tõtt.
10
Hommikul veidi pärast kella viit tõmbas ta magamistoa ruloo üles. Termomeeter näitas üheksat plusskraadi. Taevas oli selge, vimpel keset õue seisva tuulemõõtja varda küljes rippus liikumatult. Täiuslik päev ekspeditsiooni korraldamiseks, mõtles naine. Ta oli eelmisel õhtul kõik ette valmistanud ja lahkus nüüd oma korterist Skurupi vana jaamahoone vastas asuvast majast. Õue peal seisis eritellimusel valmistatud katte all tema motoroller. See oli nüüd juba peaaegu nelikümmend aastat vana. Aga kuna ta oli selle eest hästi hoolt kandnud, oli see endiselt väga heas korras. Kuuldus tema neljakümneaastasest rollerist oli jõudnud koguni Itaalias asuva vabrikuni ja tema käest oli korduvalt küsitud, kas ta ei tahaks lasta sel oma päevi lõpetada tehase muuseumis, vastu saaks ta igal aastal kuni surmani tasuta uue motorolleri. Aga ta oli iga kord keeldunud, toon läks aastate jooksul üha järsemaks. Motoroller, mille ta oli ostnud siis, kui ta oli kakskümmend kaks, jääb kuni lõpuni tema kaaslaseks. Sellest, mis pärast saab, ta ei hoolinud. Võib-olla hakkab mõni ta neljast lapselapsest sõiduvahendi vastu huvi tundma. Aga ta ei kavatsenud testamenti kirjutada ainult selleks, et hoolitseda motorolleri õigetesse kätesse sattumise eest. Ta kinnitas seljakoti pakiraamile, pani kiivri pähe ja vajutas pedaali. Roller käivitus kohe.
Nii varasel hommikutunnil oli linn veel vaikne ja inimtühi. Peagi tuleb sügis, mõtles ta, sõites üle raudtee ja möödudes seejärel Ystadi ja Malmösse viiva tee ääres asuvast aiandist. Kiirteed ületades vaatas ta hoolikalt ringi ja sõitis siis põhja poole, Romeleåseni suunas. Sihtpunktiks oli Ledsjö ja Rannesholmi lossi vahele jääv mets. See oli Skåne selles osas üks suuremaid kaitsealuseid metsi. Pealegi oli mets vana, seal polnud kunagi puid maha võetud ja kohati oli see peaaegu läbitungimatult tihe. Rannesholmi lossi omanik oli börsimaakler, kes otsustas vana metsa puutumatuna alles jätta.
Tal kulus Ledsjö-äärse väikese parkimisplatsini jõudmiseks natuke üle poole tunni. Ta lükkas motorolleri ühe kõrge tamme taha põõsastesse. Tee peal sõitis mööda üks auto, seejärel oli kõik jälle vaikne.
Naine pani seljakoti selga ja tundis juba ette rahuldust, et mõne sammu pärast on ta ülejäänud maailmale nähtamatu. Kas on veel mõnda teist nii tugevat kinnitust inimese sõltumatusele? Julgus astuda üle teeperve, siseneda mõned meetrid ürgmetsa, muutuda nähtamatuks ja lakata seega olemast.
Nooremana mõtles ta, et see mida ta teeb, on tegelikult midagi muud. Siis polnud see jõud, vaid nõrkus, hinges peituva kibeduse omamoodi väljendus, kusjuures ta isegi ei teadnud selle põhjust. Õigupoolest õpetas talle seda vanem vend Håkan. On olemas kahte liiki inimesi: ühed valivad kõige otsema, lühema ja kiirema tee, teised aga otsivad ootamatute sündmustega palistatud kurvilist ja künklikku rada. Lapsepõlves mängisid nad Älmhulti ümbruse metsades. Kui liinielektrikuna töötanud isa kõrgelt telefoniposti otsast alla kukkus ja raskesti viga sai, kolisid nad Skånesse, sest ema sai töökoha Ystadi haiglasse. Tüdruk jõudis sel ajal teismeikka, muud asjad muutusid teepervedest ja teedest tähtsamaks ning lapsepõlve mälupiltide juurde pöördus ta tagasi alles siis, kui seisis Lundi ülikooli peaukse ees ja taipas, et ei tea sugugi, millele oma elu tuleks pühendada. Vend Håkan oli valinud elukutse, mis hõlmas hoopis teistsuguseid teid. Ta läks merele, sõitis erinevatel laevadel ja lõpetas hiljem merekooli. Tema liikus nüüd mööda mereteed ja kirjutas aeg-ajalt õele kirju, kus jutustas navigeerimise ilust otsatuna näival öisel merel. Õde tundis kadedust, kuid samal ajal kannustasid venna lood teda tagant.
Ühel esimese ülikooliaasta keerulisel sügisel, mil ta parema idee puudumisel oli hakanud juurat õppima, sõitis ta jalgrattaga Staffanstorpi poole ja pööras juhuslikule metsavaheteele. Seal tegi ta peatuse ja läks edasi mööda rada, mis jõudis välja vana veski lagunenud varemete juurde. Selles kohas turgataski talle pähe mõte. See lõikas ta teadvusest välguna läbi. Mis on õigupoolest rada? Miks möödub rada puust või kivist just nimelt sellelt, mitte aga teiselt poolt? Kes oli esimene, kes seda rada mööda kõndis? Millal see oli?
Ta vahtis rada oma jalgade ees ja teadis, et sellest kujuneb tema eluülesanne. Temast saab Rootsi radade analüütik ja pühendunud kaitsja. Ta hakkab kirjutama Rootsi raja ajalugu. Ta jooksis ratta juurde tagasi, astus õigusteaduskonnast välja ja hakkas õppima ajalugu ning kultuurigeograafiat. Õnnekombel sattus ta kokku mõistva professoriga, kes sai aru, et ta on leidnud varem uurimata ala. Professor märkas tüdruku indu ja asus teda toetama.
Ta hakkas piki Ledsjö järve randa looklevat rada minema. Kõrged puud varjasid päikese. Kunagi käis ta Amazonases ja rändas läbi aurava vihmametsa. See meenutas sisseastumist lõputusse katedraali, kus lehestik muutis päikesevalguse värvilisteks akendeks. Nüüd, mööda Ledsjö äärset rada minnes tekkis tal peaaegu samasugune tunne.
Selle raja oli ta juba ammu kaardistanud. See oli tavaline matkarada, mis pärines 1930ndatest, kui Rannesholm kuulus veel Havermanide suguvõsale. Üks krahvidest, Gustav Haverman, oli olnud entusiastlik tervisesportlane, ta puhastas järveäärse kõrkjatest ja põõsastest ning tegi järve ümber matkaraja. Aga kaugemal, mõtles ta, sügavamal selles kummalises metsas, kus pole muud kui sammal ja kivid, pöördun ma kõrvale ja lähen edasi mööda rada, mille ma mõni päev tagasi avastasin. Ma ei tea, kuhu see viib. Kuid pole midagi nii ahvatlevat ja maagilist kui astuda esimest korda mööda uut rada. Ma loodan ikka veel, et saan kunagi oma elus minna mööda rada, mis lõpuks osutub kunstiteoseks, see on ilma kindla sihtpunktita rada, mis on loodud ainult raja enda pärast.
Ta jäi kõrgendikul seisma ja tõmbas hinge. Puude vahelt paistis peegelsile järv. Ta on kuuekümne kolme aastane. Tal on vaja veel viis aastat aega. Viis aastat, et kirjutada valmis oma suurteos – Rootsi radade ajalugu. See raamat teeb kõikidele selgeks, et rajad on endiste põlvede ja ühiskondade ühed kõige tähtsamad jäljed. Kuid rajad pole üksnes matkateed. Ta kavatses esitada veenvad tõendid ja argumendid, et radade kulgemisel maastikul on ka oma filosoofilised ja religioossed aspektid. Varasematel aastatel oli ta vähem kirjutisi avaldanud, enamasti olid need kohalikud uurimused ja radade kaardistamised. Suur, otsustav teos oli ikka veel kirjutamata.
Ta läks edasi. Mõtted rändasid vabalt. Uut rada uurima minnes tegi ta alati nii. Ta päästis mõtted valla nagu seni rihma otsas hoitud koerad. Siis, kui töö algab, on ta ise otsekui koer, kes ettevaatlikult, kõik meeled äärmuseni pingul, püüab raja saladust avastada. Ta teadis, et paljud peavad teda hulluks. Tema kaks last olid lapsepõlves imestanud, millega nende ema õigupoolest tegeleb. Aasta tagasi surnud mees oli siiski olnud mõistvam. Ehkki ta aimas mehe sisimaid mõtteid, et on abiellunud kummalise naisega. Nüüd, kus ta oli üksi, sai temast aru ainult Håkan. Nad jagasid teineteise vaimustust inimese pisimate teede vastu, maad katvate radade vastu.
Naine peatus. Treenimata silma jaoks polnud raja ääres midagi muud peale rohu ja sambla. Kuid tema oli seda märganud. Siit algas teine, kinni kasvanud rada, mis oli võib-olla palju-palju
