sisse kolima, kahetses Sten Widén oma otsust. Linda isa oli rääkinud, et lepingus oli punkt, mis jättis Sten Widénile õiguse tehing tagasi pöörata. Ta ostis mõned uued hobused. Siis avastati haigus. Ühe armuaasta oli mees juba saanud. Nüüd kavatses ta hobustest loobuda ja oli saanud endale koha surijatele mõeldud hospiitsis Malmö lähedal. Seal lõpeb tema elu. Talu müüakse jälle maha. Seda tehingut tagasi pöörata ei saa.
Linda võttis riidest lahti ja läks voodisse. Mõni minut puudus viiest. Ta vaatas lakke ja tundis süümepiina. Kas ma ei luba oma isal koos oma parima sõbraga, kes on pealegi suremas, nina täis võtta? Mida tean mina nende juttudest või sellest, mida nad teineteise jaoks tähendavad? Ma olen alati ette kujutanud, et mu isa on oma sõpradele hea sõber. See tähendab ka seda, et istutakse sureva mehega öö otsa tallis. Tal tekkis tahtmine voodist välja tulla, isa üles ajada ja tema käest andeks paluda. See oleks olnud ainus õige tegu. Aga isa saaks ainult vihaseks, kui ma teda segan. Tal on täna vaba päev ja võib-olla võtame koos midagi ette.
Enne uinumist mõtles ta Henriettaga kohtumise peale. Naine ei rääkinud tõtt. Ta varjab midagi. Kas ta teab, kus Anna on? Või vältis ta rääkimist mingil muul teemal? Linda keeras ennast külili, tõmbus kägarasse ja mõtles uniselt, et õige varsti hakkab ta puudust tundma meesterahvast enda kõrval; niihästi magades kui ärkvel olles. Aga kust ma siin säärase leian? Ma pole enam harjunud seda tõsiselt võtma, kui keegi peaks mulle Skåne murrakus ütlema, et armastab mind. Ta heitis need mõtted peast, patsutas padja lamedamaks ja jäi magama.
Kell üheksa raputas keegi ta üles. Linda võpatas, olles valmis avastama, et on sisse maganud, ja nägi enda ees isa nägu. Pohmelli ei tundunud isal küll olevat. Ta oli juba riides ja erinevalt tavapärasest hommikust ka korralikult kammitud.
„Hommikusöök,” ütles ta. „Aeg läheb, elu libiseb meil käest.”
Linda käis duši all ja pani riidesse. Kui ta laua äärde jõudis, ladus isa pasjanssi.
„Ma kahtlustan, et sa käisid eile Sten Widéni juures.”
„Õigus.”
„Peale selle arvan ma, et te jõite päris palju.”
„Vale. Me jõime lausa kuramuse palju.”
„Kuidas sa koju said?”
„Taksoga.”
„Kuidas tema ennast tunneb?”
„Tahaksin, et mul oleks sama palju julgust, kui teada saan, et mu aeg hakkab otsa lõppema. Tema jutu järgi on igal inimesel elus ette nähtud teatud arv traavivõistlusi. Pärast seda on kõik. Polegi muud teha, kui püüda neist võimalikult paljud võita.”
„Kas tal on valud?”
„Kindla peale on. Aga ta ei räägi midagi. Ta on nagu Rydberg.”
„Kes?”
„Evert Rydberg. Kas sa ei mäleta teda enam? Vana politseinik, sünnimärk põse peal.”
Lindale hakkas midagi ähmaselt meenuma.
„Võib-olla tuleb meelde.”
„Tema tegi minust politseiniku, kui ma noor ja loll olin. Ka tema suri liiga vara. Kuid mingit kurtmist ma ei kuulnud. Ka temal olid oma traavivõistlused ja kui need otsa said, siis ta leppis sellega.”
„Kellelt mina peaksin õppima?”
„Ma arvasin, et sinu juhendajaks on Martinsson.”
„On ta hea politseinik?”
„Ta on suurepärane.”
„Ma ei mäleta Rydbergist eriti midagi. Aga Martinssoni ma mäletan. Kui mitu korda tulid sa koju ja olid tige millegi üle, mis ta oli teinud või tegemata jätnud.”
Wallander leppis kaotusega pasjansis ja korjas kaardid kokku.
„Rydberg õpetas mind välja. Ja mina omakorda õpetasin hiljem Martinssoni. Muidugi ma kirusin teda mõnikord. Pealegi oli ta aeglane. Aga selle, mille ta ära õppis, omandas ta raudselt.”
„Teiste sõnadega oled siis ka sina kaudselt mu juhendaja.”
Wallander tõusis laua äärest püsti.
„Ma ei tea, mis on juhendaja. Pane nüüd riidesse, hakkame minema.”
Linda vaatas isa üllatusega. Olid nad midagi kokku leppinud, mille ta oli unustanud?
„Kas me pidime kuhugi minema?”
„Läheme lihtsalt välja. Tuleb ilus päev. Enne, kui arugi saad, on kõik jälle udusse mattunud. Ma vihkan seda Skåne udu. See poeb lausa naha alla. Udu ja hallide pilvedega ei tööta mu mõte selgelt. Aga sul on õigus: meil on täna ka sihtpunkt olemas.”
Ta istus uuesti laua äärde, kallas viimase kohvi omale tassi ja jätkas siis:
„Kas sa Hanssonit mäletad?”
Linda raputas pead.
„Ta läks juba siis ära, kui sa väike olid. Üks minu kolleegidest. Eelmisel aastal tuli ta tagasi. Kuulsin nüüd, et ta kavatseb oma vanematekodu Tomelilla lähedal ära müüa. Ema on tal juba tükk aega surnud. Aga isa elas saja ühe aastaseks. Hanssoni jutu järgi oli isa mõistus viimase hetkeni täiesti selge, ja ka iseloom oli tal endiselt kiusakas. Aga nüüd läheb maja müüki. Ma mõtlesin, et võiksime selle üle vaadata. Kui Hansson ei liialda, siis on see võib-olla just niisugune maja, mida ma otsin.”
Nad läksid autosse ja sõitsid linnast välja. Ilm oli tuuline, kuid soe. Nad möödusid läikima poleeritud veteranautode karavanist. Linda üllatas oma isa, tundes peaaegu kõik automargid ära.
„Kust sa autode kohta nii palju oled õppinud?”
„Viimase kuti, Magnuse käest.”
„Ma arvasin, et tema nimi oli Ludwig?”
„Sa ei pea ikka üldse järge. Muuseas, kas Tomelilla pole eksitus? Ma arvasin, et sa kavatsed vananedes pingi peal istuda, koera patsutada ja merd vaadata?”
„Mul pole merevaate jaoks piisavalt raha. Tuleb valida olemasolevatest võimalustest parim.”
„Laena ema käest. Tema invaliidsuspensionil pearaamatupidaja on väga rikas.”
„No kurat, unusta ära!”
„Mina võin sulle laenata.”
„No kurat, unusta ära!”
„Nii palju siis merevaatest.”
Linda heitis isale pilgu. Oli too vihastanud? Raske öelda. Aga talle torkas pähe, et tal on isaga midagi ühist. Ootamatult lahvatav ärritus, õnnetu omadus haavuda tühja-tähja peale. Lõhe minu ja tema vahel aina süveneb, mõtles ta. Mõnikord oleme väga lähedased, kuid sama tihti tekivad meie vahele ka sügavad kuristikud. Ja siis tuleb meil ehitada teineteiseni jõudmiseks sildu; sageli on need kipakad, kuid enamasti viivad need meid taas kokku.
Wallander võttis jopetaskust kokku murtud paberi.
„Kaart,” ütles
