kunagi teinud midagi muud kui seda, millest olen unistanud. Lapsena laenasin ma Håkanilt ühte indiaanlaste raamatut, pealkiri oli „Rajaleidja”. Sellest sai mu elu. Ma olen avastanud ja tõlgendanud radasid, nagu teised püüavad mõista koopamaalinguid ja ruunikive.
Ta pakkis termose kotti tagasi ja loputas tassi pruunikas vees puhtaks. Luigepaar oli nüüd neeme taha kadunud. Ta ronis mööda kallast uuesti üles ja jälgis hoolega, kuhu ta astub. Aasta varem oli ta Brösarpist lõuna pool komistanud ja jalaluu murdnud. Õnnetus sundis teda pikaks ajaks paigale. See oli raske aeg. Ehkki ta võis nüüd kirjutamisele keskenduda, muutis liikumatus ta rahutuks ja kergesti ärrituvaks. Mees oli veidi aega enne õnnetust surnud ja ta oli ära hellitatud, kuna mees oli varem alati kodu eest hoolitsenud. Nüüd müüs ta Rydsgårdis asunud maja maha ja kolis Skurupisse väikesesse korterisse.
Ta lükkas kõrvale mõned maani rippuvad oksad ja astus puude vahele. Ta oli mõned korrad lugenud lagendikust, mille leiab ainult see, kes on eksinud. Inimeseks olemise suurt saladust kujutaski ta endale niimoodi ette. Kui vaid julged eksida, siis ootab ees ootamatu. Kui julged ringi minna, siis ootavad elamused, mille olemasolu kiirteel liiklejad isegi ei aima. Ma otsin unustatud radu, mõtles ta. Radu, mis ootavad sügavast unest äratamist. Ilma elaniketa majad hakkavad lagunema. Sama lugu on ka radadega. Rajad, mida ei kasutata, surevad.
Ta oli nüüd sügaval metsas. Ta peatus ja kuulatas. Kuskilt kostis murduva oksa praksumist. Siis oli kõik jälle vaikne. Ootamatult tõusis õhku lind ja kadus. Ta läks edasi nagu küürutav rajaleidja. Ta liikus aeglaselt, sammhaaval. Rada oli nähtamatu. Kuid tema nägi seda, kontuurid olid peidus sambla, rohu ja maha kukkunud okste all.
Tasapisi valdas teda aga siiski pettumus. See, mille ta oli leidnud, polnudki vana rada. Kui ta raja olemasolu esimest korda oli aimanud, siis mõtles ta, et on võib-olla lõpuks ometi avastanud vana palverändurite tee, mis peaks kuskil Ledsjö kandis asuma. Romeleåseni põhjaservas oli see jälgitav. Ledsjö ümbruses oli see kadunud, keegi polnud leidnud teest jälgegi, enne kui see Sturupist loodes uuesti nähtavaks muutub. Vahel oli ta mõelnud, et ehk kaevasid iidsed palverändurid sinna hoopis tunneli. Tuleks ehk otsida tunneliava jälgi maapinnas. Kuid palverändurid ei kaevanud maa alla käike, neil oli olemas rada. Ja ta polnud seda leidnud. Vähemalt seni. Kuid juba vähem kui saja meetri pärast oli ta veendunud, et rada on kasutatud ja see on alles hiljuti tehtud. Võib-olla kümme või viisteist aastat tagasi. Kui ta leiab sihtpunkti, siis oskab ta öelda ka seda, miks see maha on jäetud. Ta oli jõudnud kolmsada meetrit metsa sisse, see oli nüüd väga tihe ja peaaegu läbitungimatu.
Järsku jäi ta seisma. Miski tema jalge ees püüdis ta pilku. Ta kükitas ja soris sõrmega sammalt. Midagi valget oli tema tähelepanu köitnud. Ta võttis selle kätte. Sulg. Valge sulg. Metstuvi oma, mõtles ta. Aga kas valgeid metstuvisid on olemas? Kas need pole hoopis pruunid või pigem sinised? Ta tõusis püsti ja uuris sulge. Luigesulg. Aga kuidas sai see nii kaugele metsa sattuda? Luiged liiguvad ka maismaal. Kuid nad ei kõnni piki tundmatuid radu metsa.
Ta läks edasi. Kõigest mõne meetri pärast peatus ta uuesti. Ta märkas midagi, mis teda üllatas. Rohi oli madalaks tallatud. Keegi oli siin olnud kõigest mõni päev tagasi. Aga millisest suunast jalajäljed tulid? Ta läks paar meetrit tagasi ja asus uuesti uurima. Umbes kümne minuti pärast mõistis ta, et keegi oli tulnud metsast ja alles siin rajale välja jõudnud. Ta hakkas ettevaatlikult edasi liikuma. Uudishimu polnud enam kuigi suur, kui ta mõistis, et palverändurite kadunud rada jääb endiselt mõistatuseks. Siin oli tegemist rajaga, mis oli kõigest mõne teise tee haru, võib-olla rajatud tervisesportlase Havermani ajal, kuid hiljem unustusse vajunud. Jalajäljed tema ees võisid kuuluda mõnele jahimehele.
Ta läks veel mõnisada meetrit mööda jälgi. Tema ees avanes järsak, põõsaste ja võsaga kaetud maalõhe. Rada kadus järsakusse. Ta pani seljakoti maha, pistis taskulambi jopetaskusse ja laskus ettevaatlikult põõsaste vahel laveerides alla. Ta tõstis ühte oksa ja avastas, et see oli maha saetud. Ta kortsutas kulmu, tõstis ühte teist oksa ja avastas ka sellelt sileda lõikepinna. Maha saetud või raiutud. Ta taipas, et tema ees on midagi, mis on sihilikult kinni kaetud. Poisikeste mängud, mõtles ta. Ka meie ehitasime Håkaniga onne. Ta tõstis oksi järjest eest ära. Järsaku põhjas leidiski ta onni. Kuid laste kätetöö kohta oli see ebatavaliselt suur. Järsku meenus talle pilt, mida Håkan oli talle ühes ajakirjas palju aastaid tagasi näidanud. Metsaonn, mis kuulus tagaotsitavale murdvargale, kellel oli kummaline ja ahvatlev hüüdnimi: Piltilus Bengtsson. Mees oli elanud keset metsa onnis, mis avastati juhuslikult ainult tänu sellele, et keegi eksis metsas ära.
Ta läks lähemale. Onn oli tehtud laudadest ja sellel oli plekist katus. Korstent ei olnud. Onni tagasein toetus järsaku seina vastu. Ta katsus ust. Lukku uksel ei olnud. Ta sai isegi aru, et käitus uksele koputades idiootlikult. Kes võis majakesse peituda pärast seda, kui kuulis teda oksi kõrvale tõstmas? Ta tundis üha suuremat hämmastust. Kes peidab ennast Rannesholmi metsas?
Peas hakkas tööle häirekell. Algul tõrjus ta mõtted lihtsalt kõrvale. Enamasti polnud ta sugugi kartlik. Mitmedki korrad oli ta kõrvalistel radadel ebameeldivate meestega kohtunud. Kui ta kartis, siis varjas ta seda osavasti julguse maski taha. Midagi halba polnud kunagi juhtunud. Ei juhtu ka siin. Aga ta mõtles, et tegutseb terve mõistuse vastaselt. Onnis varjatakse ennast ainult väga mõjuvatel põhjustel. Ta peaks ära minema. Samal ajal ei suutnud ta lahkuda. Rajal oli olnud sihtpunkt. Mitte keegi teine, kellel pole tema treenitud silma, poleks osanud seda leida. Aga see, kes onni kasutab, tuli rajale teisest suunast. See oli mõistatus. Kas tema leitud rada on kõigest rebaseuru ehitust meenutav varuväljapääs järsakust? Või oli rajal varem mingi teine funktsioon? Uudishimu sai temast võitu.
Ta avas onni ukse. Kahest väikesest otsaaknast immitses nappi valgust. Ta pani taskulambi põlema. Valgusvihk libises üle seinte. Ühe seina ääres oli voodi, ruumis oli ka väike laud, tool, kaks petrooleumilampi ja väike priimus. Ta püüdis mõelda. Kes seda onni kasutab? Kui kaua see on tühjana seisnud? Ta kummardus ja katsus voodilina. See ei olnud niiske. Mitte väga kaua, mõtles ta. Onn pole kaua tühi olnud. Ta mõtles uuesti, et peaks ära minema. Onni ehitaja pole ootamatutest külalistest kindlasti huvitatud.
Ta oli juba lahkumas, kui taskulambi valgus langes voodi kõrval muldpõrandal olevale raamatule. Ta kummardus. See oli piibel, vana ja uus testament. Ta võttis raamatu kätte ja tegi selle lahti. Sisekaanel oli nimi, kuid see oli üle kriipsutatud. Piiblit oli palju loetud, lehed olid kulunud ja katkised. Osa salme oli alla joonitud. Ettevaatlikult pani ta piibli samasse kohta tagasi. Ta kustutas taskulambi ja taipas otsekohe, et midagi on muutunud. Valgus oli tugevam. See ei tulnud üksnes akendest. Uks, mille ta kinni oli pannud, pidi lahti olema. Ta pööras kiiresti ringi. Aga oli juba liiga hilja. Tundus, nagu oleks röövloom teda otse näkku rünnanud. Ta vajus sügavale lõpmatusse pimedusse.
11
Pärast külaskäiku Henrietta juurde istus Linda tükk aega ja ootas isa kojutulekut. Aga kui isa veidi pärast kella kahte öösel ettevaatlikult välisukse avas, oli Linda elutoa diivanile magama jäänud, tekk üle pea tõmmatud. Mõni tund hiljem ajas ootamatu hirmuunenägu ta üles. Ta ei mäletanud unenäo täpset sisu, vaid ainult seda, et ta oli peaaegu lämbumas. Vaikses korteris kajasid norsked. Ta läks valgustatud magamistuppa ja vaatas isa. Too lamas selili voodis, sassis lina ümber. Linda meelest oli ta nagu suurele kivile mõnusalt puhkama heitnud suur morsk. Kahe norske vahel kummardus ta isa näo kohale. Viinalõhna oli selgesti tunda.
Ta püüdis mõistatada, kes tema topsivennad olid olnud. Põrandale visatud püksid olid räpased, nagu oleks isa põlvini poris sumanud. Ta on kuskil maal käinud, mõtles Linda. Oma vana joomasemu Sten Widéni juures. Nad istusid tallis ja võtsid napsu.
Linda läks magamistoast välja ja mõtles, et tegelikult tahaks ta papsi voodist üles lüüa ja vastust nõuda. Millist vastust? Seda ta ei teadnud. Sten Widén oli isa üks kõige vanematest sõpradest. Nüüd oli mees haige, väga haige. Eriti tõsistel puhkudel
