kelle nutu ma kunagi hooldekodus salaja linti võtsin. Kui tahad, võid enda „nutuproovi” samuti minu arhiivi anda.”
„Aitäh, ei!”
Henrietta istus klaveri taha ja vajutas mõned üksikud noodid. Linda läks tema kõrvale. Henrietta tõstis käed, lõi akordi ja surus pedaali alla. Ruumi täitis vägev kõla, mis aegamisi hääbus. Henrietta andis Lindale noogutusega märku istuda. Ta tõstis ühe tabureti pealt noodikuhja eemale. Henrietta vaatas teda uurivalt.
„Miks sa tegelikult siia tulid? Mulle pole kunagi jäänud muljet, et ma sulle eriti meeldiksin.”
„Kui ma väiksem olin ja Annaga mängisin, siis ma vist kartsin sind.”
„Kartsid mind? Keegi ei karda mind.”
Siiski, käis Lindal kiiresti peast läbi. Anna kartis sind samuti. Ta nägi sinust öösiti õudusunenägusid.
„Tulin siia, sest tekkis selline tahtmine. Ma ei plaaninud seda ette. Mõtlen, kus Anna võiks olla. Aga täna ma ei muretse enam nii palju nagu eile. Sul on kindlasti õigus, ta on Lundis.”
Linda jäi vait ja kõhkles. Henrietta märkas seda otsekohe.
„Mis sa mulle ütlemata jätad? Kas mul on põhjust millegi pärast muretseda?”
„Anna arvas, et nägi mõni päev tagasi Malmös tänaval oma isa. Ma ei peaks sellest rääkima. Ta peaks seda ise sulle ütlema.”
„See oli kõik?”
„Kas sellest on vähe?”
Henrietta mängis äraolevalt, käed mõne sentimeetri kõrgusel klahvide kohal.
„Annale tundub ühtepuhku, et ta näeb tänava peal oma isa. See asi on tal juba lapsepõlvest saadik kestnud.”
Linda muutus otsekohe tähelepanelikuks. Anna polnud talle kunagi varem öelnud, et nägi oma isa. Ta oleks sellest kindlasti rääkinud. Ajal, mil nad lähedased olid, jagasid nad teineteisega kõiki oma elu tähtsamaid sündmusi. Anna oli üks vähestest, kes teadis, et Linda oli Malmö kiirtee kohal piirde peal kõlkunud. Henrietta jutt ei saa tõsi olla.
„Anna ei loobu sellest mitte iialgi. Oma võimatust soovist, et Erik kunagi tagasi tuleb või et ta üldse elus on.”
Linda ootas, kuid Henrietta ei jätkanud.
„Miks ta õieti ära läks?”
„Ta läks ära, sest oli pettunud.”
„Milles?”
„Elus. Tal olid noorena tohutud ambitsioonid. Nende pööraste unistustega ta mind ära võluski. Ma pole kunagi näinud ühtegi teist meest, kes oleks mind sellise võluväega enda poole tõmmanud nagu Erik. Ta tahtis midagi suurt korda saata. Ta oli veendunud, et ongi loodud suurejooneliste tegude jaoks. Saime tuttavaks, kui tema oli kuusteist ja mina viisteist. Väga varases eas, aga ma polnud kunagi varem ühtegi säärast inimest näinud. Temast lausa purskus unistusi ja elujõudu. Kuni kahekümneseks saamiseni pidi ta ennast otsima, selle otsustasime ära juba siis, kui alles tuttavaks saime. Kas selleks on kunst, sport, poliitika või midagi muud, mida ta muutma hakkab? Seda ta ei teadnud. Elu ja maailm oli nagu avastamata koobaste süsteem, millest ta läbi püüdis tungida. Ma ei mäleta, et ta enne kahekümneseks saamist oleks kordagi endas kahelnud. Pärast seda hakkas ta järsku muretsema. Muutus rahutuks. Enne seda oli tal lõputult aega. Ta jätkas oma elu suure mõtte otsimist. Kui ma hakkasin temalt nõudma, et ta perekonna ülalpidamisse oma panuse annaks, eriti pärast Anna sündi, muutus ta kannatamatuks ja vihaseks. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Siis hakkaski ta sandaale tegema, et natuke raha teenida. Ta oli osavate kätega. Ma arvan, et ta hakkas neid „laiskade sandaale”, nagu ta neid nimetas, tegema omamoodi protestiks selle vastu, et pidi oma hinnalist aega kulutama põlastusväärseks rahateenimiseks. Arvatavasti sel ajal hakkas ta ka oma kadumist kavandama. Võib-olla peaksin ma seda pigem põgenemiseks nimetama. Ta ei põgenenud minu või Anna juurest, vaid iseenda eest. Ta uskus, et suudab oma pettumuse eest põgeneda. Võib-olla suutiski. Sellele küsimusele ei saa ma kunagi vastust. Järsku oli ta lihtsalt kadunud. See tuli täiesti ootamatult. Ma ei aimanud midagi. Alles hiljem hakkasin mõistma, kui hoolikalt ta oli kõik ette valmistanud. Tema kadumine polnud ajendatud mingist hetkelisest impulsist. Selle, et ta hiljem mu auto maha müüs, võin ma talle andestada. Ma ei saa aga aru sellest, kuidas ta võis Anna hüljata. Nad olid lähedased. Ta armastas tütart. Mina polnud talle kunagi sama tähtis. Kui, siis ehk ainult esimestel aastatel, kui ma tõestasin, et suudan tema lõputu unistamisega toime tulla. Aga pärast Anna sündi enam mitte. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta suutis Anna maha jätta. Kuidas saab inimese pettumus täitumatu unistuse pärast kasvada nii suureks, et loobutakse sellest, mis on tema elus kõige tähtsam? See, et ta enam kunagi tagasi ei tulnud, oli kindlasti ka tema surma põhjuseks.”
„Minu meelest ei teadnud ju keegi, kas ta on elus või surnud?”
„Loomulikult on ta surnud. Ta on kakskümmend neli aastat kadunud olnud. Kus ta nüüd veel võiks elus olla?”
„Anna arvas, et nägi teda tänaval.”
„Anna näeb teda iga nurga taga. Olen püüdnud talle selgeks teha, et tal tuleb tõele näkku vaadata. Mitte keegi ei tea, mis temaga juhtus, kuidas ta oma pettumusega toime tuli. Kuid loomulikult on ta surnud. Unistused olid nii suured, et ta ei jaksanud neid kanda.”
Henrietta jäi vait. Korvis lamav koer ohkas.
„Mis sa arvad, mis temaga juhtus?” küsis Linda.
„Ma ei tea. Olen püüdnud talle mõtetes järgneda, näha teda kohtades, kus ta viibis. Mõnikord tundub mulle, et ta kõnnib eredas päikesepaistes mööda randa. Ma pean tema nägemiseks silmi kissitama. Järsku jääb ta seisma ja sumab vette, kuni näha on ainult tema pea. Ja siis on ta mu silmist kadunud.”
Ta hakkas sõrmedega klahvide kohal mängima, neid ainult kergelt riivates.
„Ma arvan, et ta andis alla. Siis, kui ta sai aru, et unistus ongi kõigest unistus. Ja Anna, kelle ta maha jättis, on elav inimene. Aga siis oli vist juba liiga hilja. Ta tundis süümepiinu, ehkki püüdis seda varjata.”
Henrietta lõi klaverikaane pauguga kinni ja tõusis püsti.
„Kas soovid veel kohvi?”
„Ei, aitäh. Ma hakkan nüüd minema.”
Henrietta tundus murelik. Linda silmitses teda tähelepanelikult. Järsku võttis naine Linda käsivarrest kinni ja hakkas ümisema viisi, mille Linda ära tundis. Hääl tõusis ja langes kileda ja kontrollimatu ning pehme ja taas viisi tabava meloodia vahel.
„Kas sa oled seda laulu kuulnud?” küsis ta, kui oli lõpetanud.
„See tundub mulle tuttav. Aga ma ei tea, mis selle nimi on.”
„„Buona Sera”.”
„On see Hispaania laul?”
„Itaalia. See tähendab „Head ööd”. Viiekümnendatel oli see väga populaarne. Tänapäeval tuleb tihtipeale ette, et inimesed laenavad või varastavad või vandaliseerivad vana muusikat. Bachist tehakse poplugusid. Mina teen vastupidi. Mina ei muuda Johann Sebastian Bachi koraale popmuusikaks, mina võtan „Buona Sera” ja teen sellest klassikalise muusika.”
„Kas see õnnestub?”
