vanematekodu oli looduslikult ilusas kohas, see asus metsaga ümbritsetud väikesel kõrgendikul, taamal laiusid põllud ja sood. Maja kohal hõljus üksik harksaba. Tagapool oli vana õunaaed. Muru oli niitmata, valgeks lubjatud, kuid kulunud seinte ääres rippusid murdunud ning omavahel läbi kasvanud roniroosid. Eemalt oli kuulda traktorimürinat. Linda istus punetavate sõstrapõõsaste vahele vanale kivipingile. Ta jälgis isa, kes vahtis silmi kissitades katust, katsus prooviks mõnda vihmaveetoru ja püüdis majja sisse piiluda. Seejärel kadus ta maja nurga taha.
Üksi jäädes läks Linda mõte taas Henrietta peale. Nüüd, hiljem kohtumise üle järele mõeldes, muutus vaistlik tunne teadmiseks. Henrietta ei rääkinud tõtt. Ta varjas midagi seoses Annaga. Linda võttis mobiili ja valis Anna numbri. Telefon kutsus, vastaja hakkas tööle. Linda ei jätnud teadet, vaid vajutas telefoni kinni, tõusis püsti ja läks samuti maja ette. Isa kangutas seal parajasti kägisevat pumpa. Roostes nõusse purskas pruunikas vesi. Wallander vangutas pead.
„Kui ma saaks selle maja selga võtta ja kuskil mere ääres maha panna, siis ma üldse ei kõhklekski. Aga siin on liiga palju metsa.”
„Sa võiksid omale vagunelamu muretseda,” ütles Linda. „Sellega saad mere äärde sõita. Igaüks oleks nõus sulle tükikest maad loovutama.”
„Miks?”
„Eks kõik tahaksid ju tasuta politseinikku omale naabriks.”
Wallander krimpsutas nägu, kallas veenõu tühjaks ja läks minema. Linda järgnes isale. Ta ei pööra ringi, mõtles ta. See maja on tal juba unustatud.
Nad jäid autosse istuma. Linda jälgis üle põllu horisondi poole kaduvat harksaba.
„Mis sa teha tahaksid?” küsis Wallander.
Linda mõtles Anna peale. Ta mõistis, et tal tuleb oma murest isaga rääkida.
„Mul on vaja sinuga rääkida. Aga mitte siin.”
„Siis ma tean, kuhu me sõidame.”
„Kuhu?”
„Varsti näed.”
Nad sõitsid lõuna poole, keerasid Malmö peale ja pöörasid Kadesjö teeviida juurest kõrvale. Seal kasvas kõige ilusam mets, mida Linda üldse teadis. Ta aimas, et sinna ongi nad teel. Nad olid isaga seal palju jalutamas käinud, eriti siis, kui ta oli üheteistkümnene, vahetult enne murdeea algust. Tal oli ka ähmane mälestus, et oli käinud korra seal koos oma emaga. Kuid kogu perega mitte kunagi.
Nad jätsid auto palgivirna juurde. Hiljuti raiutud jämedad puutüved levitasid mõnusat puulõhna. Nad läksid mööda metsarada kummalise metallist mälestusmärgi juurde, mis oli püstitatud Karl XII võimaliku Kadesjös käigu auks. Linda tahtis parajasti hakata Annast rääkima, kui isa ootamatult käe tõstis. Nad seisid kõrgete puude vahele tekkinud väikesel lagendikul.
„See on minu surnuaed,” ütles ta. „Minu tõeline surnuaed.”
„Mis sa sellega mõtled?”
„Ma kavatsen sulle paljastada suure saladuse, võib-olla on see minu kõige suurem saladus. Tõenäoliselt juba homme ma kahetsen seda. Iga puu, mida sa siin näed, tähistab minu surnud sõpru. Ka minu isa ja ema on siin, samuti kõik vanad sugulased.”
Wallander osutas ühe noore tamme poole.
„Selle puu omistasin Stefan Fredmanile, meeleheitel indiaanlasele. Ka tema kuulub minu surnute hulka.”
„Ja too naine, kellest sa rääkisid?”
„Yvonne Ander? Tema on seal.”
Ta viitas ühe teise, võimsa võraga tamme poole.
„Ma tulin siia mõni nädal pärast isa surma. Mul oli tunne, et pind on jalge alt täiesti kadunud. Sina olid minust palju tugevam. Istusin politseimajas ja püüdsin üht jõhkrat peksmisjuhtumit uurida. Iroonilisel kombel oli tegemist noore mehega, kes oli oma isa sepavasaraga peaaegu poolsurnuks peksnud. See poiss lihtsalt valetas. Järsku sai mul kõigest kõrini. Katkestasin ülekuulamise ja sõitsin siia. Laenasin patrullauto ja panin sireeni peale ainult selleks, et linnast võimalikult kiiremini minema pääseda. Hiljem tuli selle pärast veel pahandus. Aga ma tulin siia ja siis tekkis mul tunne, et kõik need puud on minu surnute hauakivid. Kui tahan nendega jälle kohtuda, siis tulen siia, mitte ei lähe surnuaiale. Tunnen siin niisugust rahu, mida ma ei leia kusagil mujal. Siin saan oma surnuid emmata, ilma et nad mind näeksid.”
„Ma ei reeda sinu saladust,” ütles Linda. „Aitäh, et mulle sellest rääkisid.”
Nad jäid veel natukeseks ajaks puude vahele. Linda ei tahtnud küsida, milline puu tähistab tema vanaisa. Ta mõtles, et küllap too tugev, veidi üksildasena teistest eemal seisev puu.
Päike paistis läbi puulehtede. Tuul oli tõusnud ja ilm muutus otsekohe veidi jahedamaks. Linda võttis natuke hoogu ja rääkis siis Anna kadumisest, Henrietta valedest ja tundest, et midagi on juhtunud.
„Sa võid lollilt reageerida,” lõpetas ta. „Sa võid selle kõige peale pead raputada ja öelda, et ma pingutan üle ja kujutan omale asju ette. Siis saan ma kurjaks. Aga kui sa ütled, et ma eksin, ja seletad ka, mispärast, siis ma kuulan sind.”
„Sa pead omandama politseiniku põhimõttelise kogemuse,” vastas Wallander.
„Seletamatuid asju ei juhtu peaaegu mitte kunagi. Ka kadumisel on enamasti täiesti mõistlik, ehkki võib-olla veidi ootamatu seletus. Politseinikuna õpid seletamatut ja ootamatut teineteisest eristama. Ootamatu võib olla täiesti loogiline, kuid võimatu on sellele jälile jõuda enne seletuse leidmist. See puudutab peaaegu kõiki kadumisi. Sa ei tea, mis on Annaga juhtunud. Sa hakkad muretsema, see on täiesti loomulik. Aga kogemus ütleb mulle, et sa pead kasutama ainsat voorust, mis on politseinikule hädavajalik.”
„Kannatlikkust?”
„Täiesti õige. Kannatlikkust.”
„Kui kaua?”
„Paar päeva. Ja selleks ajaks on ta kindlasti jälle välja ilmunud. Või endast teada andnud.”
„Ometigi olen ma kindel, et ta ema valetas.”
„Ma ei usu, et ka mina ja Mona sinust rääkides alati tõtt kõnelesime.”
„Ma püüan kannatlik olla. Aga miski ütleb mulle, et midagi on valesti.”
Nad läksid auto juurde tagasi. Kell oli üks läbi. Linda tegi ettepaneku sõita kuhugi lõunat sööma. Nad sõitsid maanteeäärsesse restorani, mis kandis kummalist nime Fars Hatt3. Kurt Wallanderil oli ähmane mälestus, et ta oli kunagi seal oma isaga koos söömas käinud ja neil tekkis äge tüli. Kuid selle põhjust ei suutnud ta enam meenutada.
„Kõrtsid, kus ma olen tülitsenud,” ütles Linda. „Igale asjale saab nime anda. Küllap te tülitsesite sinu politseinikuks hakkamise pärast. Ma ei mäleta, et te oleksite muude asjade pärast riielnud.”
„Sa ei kujuta ettegi! Me riidlesime kõikide asjade pärast. Kuigi tegelikult olime nagu kaks jonnivat poissi, kes iialgi suureks ei saanud ja jäid igavesti oma mängu mängima. Ta süüdistas mind, et ma ei hooli temast, kui ma kokkulepitud kohtumisele viis minutit hiljaks jäin. Ta võis koguni
isa kaabu
