Ma püüdsin teda veenda, et tema teeks minu asemel sulle selle ettepaneku.”
Sisemuses ma küll ohkasin, kuid hoidsin end vakka.
„Kas sellega on probleeme?” küsis ta.
„Ehk oleks targem mured enda teada hoida. Vähemalt seni, kuni need on tõendust leidnud.”
„Aga näib, et mitte keegi ei hakkagi neid tõendama,” ütles ta ärritunult. „Kõik arvavad, et ma kujutan seda ette. Kaasaarvatud sina.”
„Ma arvan sellegipoolest, et parem oleks, kui sa oma kahtlusi ei levitaks. Need võivad vale inimese kõrvu ulatuda. Kui tõepoolest on midagi teoksil, siis sa ju ei taha, et kurikaelad saaksid teada, et sa asja uurid.”
„Ma ei uuri ju, kurat võtaks,” torkas ta vihaselt. „Ja mõnele klubiliikmele rääkimine nüüd vaevalt mingi levitamine on.”
Ma otsustasin enam mitte midagi öelda, aga kui kümme aastat eradetektiivitööd mulle üldse midagi oli õpetanud, siis seda, et salastatus ja üllatusmomendi varuks hoidmine on paraku parimad toimimisviisid.
Sir Richardi klubi liikmekaart ei pakkunud ju mingit garantiid, et tegemist on ülimalt moraalse ühiskonnaliikmega. Sadu aastaid oli läbi Briti vanglaväravate voorinud lakkamatu kelmide, petiste, varaste ja mõrvarite joru, kellest paljud olid olnud Londoni kõige prestiižikamate klubide liikmed.
„Kas sa aitad mind, Sid?” küsis Sir Richard. „Võiduajamise hea nime pärast.”
„Ma tutvun sinu nimekirjaga.”
„Hästi.”
„Aga ma ei uuri midagi,” ütlesin ma kiiresti. „Nagu ma sulle juba rääkisin, olen ma sellega lõpu teinud.”
„Aga sa ütled mulle, mida sa arvad?”
„Jah,” vastasin. „Ma vaatan nimekirja üle ja ütlen sulle, mida ma sellest arvan.”
Ta noogutas, justkui oleks ta rahule jäänud. „Ma hakkan parem minema, muidu jään rongist maha.”
„Kas sa lähed tagasi Londonisse?” küsisin ma.
Ta raputas pead. „Ei, oma majja Winchesteri lähedal. Banburyst käib sinna iga tunni tagant otserong.”
„Kas on vaja sind jaama viia?”
„Ei, aitäh.” Ta naeratas. „Takso ootab mind.”
Me läksime välja märtsipäikese kätte ja ma saatsin ta taksoni. Seejärel lehvitasin ma seistes talle niikaua järele, kuni ta minema sõidutati. Kas ta kujutas asju ette või oli tõepoolest Briti võiduajamisega midagi lahti? Ja kas see läheb mulle nii palju korda, et sekkuda?
Ma olin ikka veel tee peal, parem käsi püsti, kui Marina meie Range Roveriga mäest alla sööstis ja väravate vahelt sisse vuras.
„Kes see oli?” hüüdis ta ererohelise poekotiga sõidukist välja ronides.
„Sir Richard Stewart,” vastasin ma.
„Ja kes ta selline on?”
„Briti hobuste võiduajamise majandusharu juhtorgani president.”
„Mida ta tahtis?”
„Ta tahab, et ma uuriksin korruptsioonijuhtumeid, mis võiduajamises aset leiavad.”
Marina seisatas kruusateel ja silmitses mind kaledal pilgul.
„Ja mida sina vastasid?”
„Ma ütlesin talle, et ma ei tegele enam detektiivitööga.”
Ta lõõgastus silmapilguks ja koos lihaste lõdvenemisega kadus ka reetlik kaelajäikus.
„Hästi.”
„Mida sa ostsid?” küsisin ma teemat muutes.
Ta naeratas. „Sassyle ühe asja. Ma ei suutnud vastu panna.” Ta kobas kotis ja tõmbas välja roosa lastekleidikese, mille pihaosas olid sinised ja kollased tikandid. „Kas pole armas? Ja see oli allahinnatud.”
„Kena,” ütlesin ma.
Sassy oli meie tütar. Õigemini Saskia. Sassy nii nime kui ka loomu poolest2. Kuus aastat vana, kaugel see kuusteistki enam oli, kasvas ta nii ruttu, et see mulle sugugi ei meeldinud.
„Ta saab selle Annabeli sünnipäevapeole selga panna.”
Annabel oli Sassy parim sõber koolis.
„Kena,” ütlesin ma jälle.
Me läksime kööki ja Rosie, üks minu kahest punasest emasest setterist, tuli minu juurde ja hõõrus ninaga mu jalga, lootes midagi head saada.
„Milliseid korruptsioonijuhtumeid?” küsis Marina tuhmil toonil.
„Mitte mingisuguseid,” ütlesin ma mornilt käega rehmates. „Sir Richardil oli mingi hull ettekujutus, et keegi manipuleerib võiduajamiste tulemustega. Aga tema enda turvateenistus ütleb, et midagi pole valesti ning ega nemad ka lollid pole.”
„Ja sa ütlesid talle, et sa ei ole huvitatud?”
„Jah,” vastasin ma. „Ära muretse. Mul ei ole mingit kavatsust midagi uurima hakata. Ma lubasin talle ainult, et ma vaatan seda nimekirja, mille ta võiduajamiste kohta tõi ja kus tema arvates on tegemist sohisõitudega.”
„Ja kas sa teed seda?”
„Ma heidan neile hiljem pilgu peale.”
See ei meeldinud talle. Sellest sain ma aru.
Olime Marinaga kolinud Londonist ära siis, kui ta oli seitsmendat kuud rase ja ootas Saskiat. Sellest pidi saama uus algus – maavaikuses.
Marina polnud küll esitanud lausa ultimaatumit, aga ta oli sellegipoolest olnud üsna resoluutne. Ta ütles mulle, kui väga ta mind armastab ja kui väga ta on püüdnud minu töö suhtes positiivseks jääda, aga ta leiab ikkagi, et ei suuda jätkata niisugust elu, mis seisneb hirmuga iga nurga taha piilumises, kas seal äkki mõnd kasteedi või summutatud püstoliga kõrilõikajat pole. Pidevas hirmus elamine mõjuvat talle laastavalt ja asi läheb üksnes hullemaks, kui laps ilmale tuleb.
Järelikult pidin ma valima tema ja oma töö vahel.
Valik oli olnud lihtne.
Kunagi varem, kui ma veel džokina töötasin, olin ma eelistanud tööd oma tollasele naisele. Ja tagantjärele võis öelda, et see oli olnud viga.
Ma ei saakski Marinat süüdistada. Teda oli tulistatud, pekstud ja korduvalt ähvardatud siis, kui oli olnud vaja takistada mind midagi tegemast.
Kriminaalringkondades oli hästi teada, et Sid Halley läbipeksmine on tulutu. Ta hakkab pärast seda veelgi jõulisemalt ja otsustavamalt kurikaelu püüdma.
Seega olid jätised, kes minu elukutse puhul kaldusid liigagi regulaarselt mu teele sattuma, hakanud eelistama minu naise ründamist, püüdes kasutada teda hoovana minu vastu.
Ja
