kangemat kraami. „Ja ma tunnen sind hästi, Sid, väga hästi. Noh, milles siis asi on?”
Ta tõepoolest tundis mind hästi.
Charlesi kodu Aynsfordis oli alati olnud mulle pelgupaigaks, varjupaigaks. Koht, kuhu joosta, kui asjad ei laabunud või kui ma vajasin nõu, tarka nõu. Just nagu praegu.
„Sir Richard Stewart,” ütlesin ma.
„A-haa!” ütles ta pead naerdes selga heites. „Ma imestasingi, et kas selles on asi. Ta rääkis mulle sinust eelmisel nädalal.”
„Jah, ta ütles mulle.”
„Ma oletan, et ta rääkis sulle siis ka oma teooriast, et keegi sahkerdab võiduajamistega.”
„Seda ta tõesti tegi,” ütlesin ma. „Kas sa usud teda?”
Charles laskus sügavale sitskattega tugitooli.
„Minu arvates tema usub seda,” ütles Charles.
„Selles ma ei kahtle,” vastasin ma, istudes tema vastu tugitooli. „Aga Sir Richardi sõnul arvab Peter Medicos, et tal on meelepetted.”
„Ma olen tundnud Richard Stewartit üle kahekümne aasta ja ma pole kunagi arvanud, et tal esineb meelepetteid.”
„Aga me kõik muutume vanemaks,” ütlesin ma. „Ja vanus teeb kummalisi asju.”
„Mida sina siis arvad?” küsis Charles. „Sa ei saa Peter Medicosega nii lihtsalt nõustuda, muidu ei oleks sa ju siin.”
„Ma vaatasin Sir Richardsi võiduajamiste nimekirja ja ma jagan tema arvamust, et totalisaatori aruanne võib nendes sõitudes paista kahtlane, aga tal ei ole tõendeid ega isegi ühtki mõtet, kuidas nende tulemustega võidi manipuleerida. Ta kas eksib või on tõesti tohutu vandenõu käimas.”
„Kelle vandenõu?” küsis Charles.
„Ma ei tea,” ütlesin ma. „Aga tuleb arvestada ka džokidega.”
„Kas sa kavatsed selle välja selgitada?”
„Ei,” ütlesin ma otsustavalt. „Ei kavatse. Ma olen sellega lõpu teinud.”
„Miks sa siis siin oled?”
Võib-olla tundis ta mind liiga hästi.
Ma istusin hetke vaikides ja rüüpasin suutäie viskit.
„Oletagem, et tal on õigus,” ütlesin ma. „Ma tunnen, et ma ei saa midagi teha. Ma ütlesin talle umbes tund aega tagasi, et minu arvates ta eksib, aga ma kuulsin tema hääles tõelist viha ja ka õige pisut hirmu. Ja ma austan Sir Richardit tohutult.”
„Miks sa ei aruta seda asja vaikselt Peter Medicosega? Siis kuuled sa tema arvamust otse ega pea uskuma seda, mida Richard sulle edasi ütles.”
„Miks ma ise selle peale ei tulnud?” küsisin ma naerdes. „Ma helistan talle homme hommikul.”
Me lõpetasime joogid teineteise sundimatus seltskonnas, arutades hiljutisi võiduajamiste uudiseid ja tulemusi.
Ta juhatas mind läbi klaasuste verandale.
„Miks sina söör ei ole?” küsisin ma. „Ma arvasin, et kõik admiralid on rüütliks löödud.”
„Mina olin ainult kontradmiral,” ütles Charles. „Mitte piisavalt kõrge auaste.”
„Kas kontradmiralid jäävad siis täiesti tagaplaanile?”
„Absoluutselt,” naeratas ta laialt. „Kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal sajandil oli kontradmiral reservlaevastiku komandör, need reserveskadronid hoidsid seni tagaplaanile, kuni neid vajati. Aga tänapäeval istuvad kõik admiralid pigem kabinettides kui laevadel. Viimane admiral, kes merel käsklusi andis, oli Falklandi sõja ajal Sandy Woodward. Siis oli meil tõeline merevägi. Kuradi poliitikud. Nad on nii palju kärpinud, et nüüd on meil peaaegu sama palju admirale kui laevu.”
Ta ilmselgelt ei pooldanud poliitikuid ega ka kärpeid.
Ma teadsin. Ma olin seda varemgi kuulnud, ja mitte vähe.
Ma sõitsin tagasiteel kiiresti, aga ikkagi oli kell mõni minut pool kaheksa läbi, kui ma jalgratta garaaži panin, tuled kustutasin ja majja tormasin.
„Ma olen tagasi,” hüüdsin ma trepist üles minnes. „Kas olete valmis lugu kuulama?”
Õnneks oli Marina samuti päevaplaanis veidi maha jäänud ja tüdrukud olid ikka veel vannis, pritsides teineteist suurte vahupeotäitega. Milline lõbu!
„Tulge nüüd, teie kaks,” hüüdis Marina üle lärmi. „Välja!”
Tüdrukud mähiti ruttu suurtesse kohevatesse valgetesse käterättidesse ja riietati seejärel värvilistesse pidžaamadesse, enne kui nad Sassy toas kumbki oma voodisse hüppasid.
„Jutusta meile nüüd üks lugu, issi,” nurus põnevil Sassy, istudes tikksirgelt voodis. „Räägi meile hobuste võiduajamisest.”
Saskia oli sündinud tükk aega pärast seda, kui ma ratsutamise maha jätsin, aga ta tahtis alati kuulda lugusid minu džokielust.
Ma istusin tema voodiservale.
„Ükskord ammu,” alustasin ma, „ratsutasin ma Grand Nationalil.”
„Kas sa võitsid? Kas sa võitsid?” hüüdis Annabel.
„Sa pead olema kannatlik ja kuulama,” laususin mina. „Kuhu ma nüüd jäingi. Ah-jaa. Ma ratsutasin Grand Nationalil. Hobuse nimi oli Noss Boy ning ta oli suur ja vapper hall hobune, kes hüppas nagu vedrudel.”
Ma kirjeldasin, kuidas me olime Aintrees esimene ringi ratsutanud, mina vetrudes voodiserval, nagu päriselt hobuse seljas.
„Aitab nüüd, Sid,” ütles Marina vannitoast tulles. „Neil kahel on aeg magama jääda.”
„Emme, ära riku kõike head ära,” ütles Saskia pahaselt. „Võidusõit ei ole veel lõppenud.”
„Noh, tehke siis kiiremini,” Marina korjas põrandalt riideesemed ja läks välja.
Mina vetrusin kiiremini, hüpates ühe põrkega üle Becher’s Brooki ja Canal Turni.
„Nii pikk tee viimasest väravast finišini,” ütlesin ma lõõtsutades. „Edasi nüüd, poiss, sa suudad seda! Ainult mõned meetrid veel minna! Edasi nüüd, poiss, edasi!”
Ma vehkisin parema käega edasi-tagasi, justkui jõuaks finišini.
„Me võitsime!” hüüdsin ma ja elevil tüdrukud hüppasid voodis üles-alla. „Nüüd on aeg magama jääda,” ütlesin ma kõiki maha rahustades, „muidu olete homme hommikul kooliminekuks liiga väsinud.”
Ma panin nad korralikult teki sisse ja musitasin nende päid. „Head ööd, head ööd!” Ma kustutasin suure tule, aga jätsin ukse irvakile, et ei oleks kottpime.
Marina oli juba läinud allkorrusele ja ma järgnesin talle kööki.
