olime kooli peahoones tema kabinetis.
„Kas see kiri on teil alles?” küsisin ma. Mu suu kuivas.
„Ei. Nad võtsid selle kaasa.”
„Ma helistan politseisse,” ütlesin ma taskust telefoni võttes, aga see hakkas mu käes enne helisema, kui olin suutnud numbri valida.
„Härra Halley,” ütles Põhja-Iiri aktsendiga hääl. „Kas te nüüd teete nii, nagu ma käsin?”
„Kus mu tütar on?” kriiskasin ma talle.
„Mis lahti, ta on kodus,” vastas ta naerdes. „Kus mujal peaksidki väikesed tüdrukud sel kellaajal olema?”
„Kodus?” kordasin ma segaduses.
„Jah,” ütles tema. „Kodus oma ema juures.”
Ma panin käe mikrofoni peale. „Proua Squire, helistage mulle koju.” Ma andsin talle numbri ja ta valis kabinetitelefonil kõne.
„Proua Halley,” ütles ta. „Siin proua Squire koolist. Teie abikaasa on siin.”
Ta ulatas mulle üle laua telefonitoru.
„Sid,” lausus Marina ülimalt ärritunud häälel. „Mis toimub? Saskia saabus just praegu üksinda koju. Kus sina oled?”
„Ärge majast välja minge ja lukusta kõik uksed,” ütlesin mina.
„Aga …”
„Tee seda kohe!” ütlesin mina. „Ja ära ust ava. Ma tulen kohe koju.” Ma ulatasin telefoni tagasi proua Squirele. „Saskia on kodus,” ütlesin ma talle.
Ma lausa nägin, kuidas kergendus temast läbi käis, kui ta toolile vajus.
„Tänu jumalale,” ütles ta.
Jumalal ei ole sellega mingit pistmist, mõtlesin mina.
Ma tõstsin mobiili uuesti kõrva juurde, kuid see oli juba tumm.
„Aga politsei?” küsis proua Squire.
„Ma helistan neile kodust,” ütlesin ma. „Ma pean otsekohe koju tagasi minema. Kui kauaks teie siia jääte?”
„Vähemalt tunniks,” ütles ta.
„Ma helistan teile.”
Ma jooksin auto juurde ja sõitsin kogu kodutee kummide vingudes, kruus lausa lendas, kui ma hooviteel pidurdasin.
„Mis siin toimub, pagan võtaks?” küsis Marina, silmad hirmust suured, kui ma sisse astusin.
„Ma ei tea,” ütlesin ma. „Keegi võttis Saskia koolist peale ja tõi koju.”
„Kes?” nõudis Marina.
„Ma ei tea,” ütlesin ma jälle.
„Ja kuidas siis, pagan võtku, ta üldse koolist ära lubati?”
„Need, kes ta peale võtsid, ütlesid, et on mu õde ja õemees. Nad väitsid, et neil on minult kirjalik luba. Nad näitasid seda proua Squirele.
„Issand jumal!” Marina peaaegu vankus põlvist.
„Kus Sassy praegu on?” küsisin ma.
„Oma toas,” ütles Marina. „Ta nutab. Ma pahandasin temaga. Ma arvasin, et ta tuli üksinda koolist koju.
Ma jooksin trepist üles Saskia tuppa ja Marina järgnes mulle.
Meie tütreke oli kägaras voodil, padi kaisus. Ma läksin istusin voodiservale ja silitasin tema selga.
„Anna andeks, issi,” ütles ta pead tõstmata.
„Kõik on hästi, kullake,” ütlesin ma. „Räägi meile, mis juhtus.”
„Proua Squire ütles mulle, et ma pean koos nende inimestega minema.”
„Kas sa teadsid, kes need on?” küsisin ma õrnalt.
„Ei,” vastas ta vaikselt.
„Mida me oleme sulle rääkinud?” hüüdis Marina vihaselt. „Ära mine kunagi võõraste inimestega kaasa!”
Saskia puhkes nutma. „Aga nad ütlesid, et teie palusitegi neil mulle järele tulla.”
„Kõik on hästi, kullake,” ütlesin ma teda kallistades. „Emme ei ole tegelikult pahane.” Ma sähvisin pilkudega üle Saskia pea Marinat.
„Proua Squire ütles, et ma läheksin,” nuuksus Saskia katkendlikult.
„Kas proua Squire küsis sinult, kas sa neid inimesi tunned?”
„Ei,” vastas Saskia. „Ta tuli meie klassi ja ütles mulle, et ma lähen täna varem koolist koju, ning ma läksin temaga kaasa nende inimeste juurde.”
„Kuula nüüd, kullake,” ütlesin ma, „see on tähtis. Kas sa suudad meenutada, mida need inimesed sulle ütlesid? Ja kui palju neid oli?”
„Oli üks mees ja üks naine. Naine ütles, et nii tore on mind jälle näha. Ma mõtlesin, et tobe on nii öelda, kui ma teda ei tunne, aga noh, paljud inimesed ütlevad ju niiviisi, sest nad on mind kunagi lapsena näinud, aga mina neid ei mäleta.
„Kas ta rääkis naljakalt?” küsisin ma.
„Mismoodi naljakalt?”
„Kas ta rääkis aktsendiga?”
Saskia vaatas mulle otsa, kallutas siis pea ühele küljele, nagu mõtleks.
„Ma ei tea,” vastas ta.
„Aga mees?” küsisin ma. „Kas tema ütles midagi?”
„Ta käskis mul autost välja tulla.”
„Kus auto oli?”
„Tee peal.”
„Meie maja juures?”
„Jah,” ütles ta. „Veidike mäekallakust allapoole.”
Saskia rääkis meile aegapidi kõigest, mis oli juhtunud alates sellest, kui proua Squire talle järele tuli, kuni kojujõudmiseni. Mees ja naine polnud temaga midagi muud rääkinudki, mees oli vaid sõitnud nii umbes pool tundi ringi, enne kui nad Saskia maha panid. Me küsisime Saskialt, kas ta oskab seda paari kirjeldada, aga ta oskas vaid öelda, et nad olid valged ja vanemad, peaaegu sama vanad kui emme ja issi, ning et naisel olid jalas sinised teksased ning punase- ja valgekirjud jooksukingad.
„Anna andeks, emme,” ütles ta.
„Pole midagi, kullake,” ütles Marina teda kallistades ja musitades. „Aga ära enam nii tee.”
Me jätsime Saskia keras voodile lebama ja läksime alumisele korrusele.
„Mis pagan siin toimub, Sid?” nähvas Marina mulle uuesti.
