sa mulle sellest lõuna ajal ei rääkinud?” nõudis ta.
„Ma ei arvanud, et see nii tähtis on,” ütlesin ma. „Aastaid on mulle igasugused napakad helistanud. Ma arvasin, et see on järjekordselt mõni hull.”
„Aga nad võtsid Sassy koolist kaasa,” ütles Marina ärritunult. „Me peame politseisse helistama.”
Ma vaatasin kella. Oli möödunud peaaegu pool tundi, kui ma proua Squire juurest koolist lahkusin.
„Mis siis, kui nad viivad ära mõne teise väikese tüdruku,” lausus Marina otsustavalt, „ja teda enam koju ei viigi.”
„Sul on õigus,” ütlesin ma. „Ma helistan politseisse ja samuti proua Squirele.”
Tegelikult proovisin ma enne proua Squirelt üle küsida, kas ta on juba sinistes vormides poistele helistanud, aga ta polnud seda teinud.
„Saskiaga on kõik korras,” ütlesin ma talle. „Aga me peame ikkagi politseisse helistama.”
„Arusaadav,” ütles proua Squire väsinult. „Ma ootan siin, kuni neist midagi kuulen.”
Politsei saabus kohale Thames Valley politseijõudude kriminaalpolitsei vaneminspektor Watkinsoni näol, kellega oli kaasas ka üks detektiivseersant, kellele boss andis otsekohe ülesandeks koolimajja proua Squiret küsitlema minna.
„Lapserööv on väga ränk kuritegu,” lausus vaneminspektor, „mida karistatakse kuni eluaegse vangistusega.”
Aga tema tegutsemine ei olnud just eriti innukas, sest nagu ta märkis, oli röövimise ohver, preili Saskia Halley, toodud poole tunni pärast koju, ilma et talle oleks viga tehtud või teda oleks ahistatud.
„Kas te olete kindel, et need polnud mõne tema sõbra vanemad?” küsis vaneminspektor, kui me kõik köögilaua ümber istusime. „Võib-olla arvasid nad, et teevad teile teene?”
„Olen täiesti kindel,” ütlesin ma. Ma rääkisin politseinikule iirlase helistamisest ja vaneminspektori puhmas kulmud kerkisid oma paar millimeetrit.
„Kas teil on aimu, kes see on?” küsis ta.
„Mitte mingisugust,” vastasin ma. „Aga te saate selle telefonisalvestusi kontrollides kindlaks teha.”
„Ma kahtlen selles,” ütles ta. „Enamik kurikaelu kasutab mobiiltelefoni jälitamatu kõnekaardiga, mida on võimalik sularaha eest osta. Nad viskavad pidevalt SIM-kaarte minema ja asendavad need uutega, mille ostavad paari naela eest suvalisest telefonipoest. Me võime umbkaudu välja selgitada, kust mingi kõne tehti, aga mitte seda, kes selle tegi.”
Sellest võikski alustada, mõtlesin mina.
„Kas ma tohin teie tütrele mõne küsimuse esitada?” päris vaneminspektor Watkinson. „Ma lootsin naiskonstaabli kaasa võtta, aga kedagi polnud käepärast. Aga ma võin lasta mõne siia tuua, kui te soovite.”
„Kõik on korras,” ütles Marina, „kui mina võin tema juures olla.”
„Loomulikult.”
Saskia istus Marina süles ja kordas kõike, mida oli meilegi rääkinud, kui vaneminspektor oma musta märkmikku märkmeid tegi.
„Mis värvi oli auto?” küsis ta kiiresti.
„Sinine,” vastas Saskia kõhklematult.
„Hele- või tumesinine?”
„Tumesinine.”
„Kas sellel olid ka taga uksed?”
„Jah,” vastas Saskia. „Ja seal oli koeralõhn nagu issigi autos.”
„Kas see oli Range Rover nagu sinu issil?”
„Ei,” ütles Sassy naeratades. „See oli väike nagu me vana auto.”
Vaneminspektor vaatas mulle otsa.
„Meil oli enne Range Roverit Volkswagen Golf.”
„Kas see oli sama auto, mis issil ennemalt?” küsis vaneminspektor Saskia poole pöördudes.
Tüdruk kehitas õlgu ja laiutas käsi.
„See tähendab, et ta ei tea,” ütles Marina.
Vaneminspektor naeratas. „Mul on endal ka kaks last, poiss ja tüdruk, nüüd juba vanemad, aga ka nemad tegid alatasa niimoodi. Eriti siis, kui ma küsisin, kumb neist midagi ära oli lõhkunud. See ei tähendanud sugugi, et nad ei teadnud, nad lihtsalt ei öelnud.”
„Ma usun, et Saskia ütleks, kui ta teaks,” kaitses Marina oma väikest tütart. „Ta pole autodest eriti huvitatud.”
„Kas seesmine ukselink oli samasugune?” küsis vaneminspektor.
Saskia kallutas pead ühele küljele ja keeras suu viltu, justkui püüdes meenutada. „Vist jah,” ütles ta viimaks. „Ja autol oli külje peal suur mõlk.”
Vaneminspektor kirjutas midagi oma märkmikku. „Helistage mulle, kui talle veel midagi meenub.” Ta ulatas mulle visiitkaardi koos oma kabineti telefoninumbriga. „Me algatame tumesinise VW Golfi otsingu. Neid, millel on mõlk, ei saa väga palju olla.”
Seersant tuli sel hetkel tagasi ja vaneminspektor läks temaga välja rääkima. Kohe tulid nad mõlemad sisse tagasi.
„Direktor Squirel õnnestus meile anda selle paari umbkaudne kirjeldus,” ütles seersant. „Nad oli kolmekümnendates või neljakümnendates, valged, mees oli lüheldane, saleda kehaehitusega. Mehel olid tumedad ja lühikesed ning naisel poolpikad helepruunid juuksed. Kahjuks oli proua Squire rohkem kooli pärast mures, sest ühel lastest oli hiljuti koridoris paha hakanud. Ta arvas, et ta tunneks nad ära. Me kutsusime ta hiljem jaoskonda elektroonilisele näotuvastamisele.” Mehe toon viitas, et ta eriti ei looda, et sellest mingit kasu oleks.
„Kas nad rääkisid iiri aktsendiga?” küsisin ma.
„Proua Squire seda küll ei märganud.”
„Kas teie helistaja võis aktsenti imiteerida?” küsis vaneminspektor. „Et oma häält varjata?”
Küllap see võis nii olla. „Ma küsin temalt siis, kui ta uuesti helistab.”
„Kui ta üldse uuesti helistab.”
„Helistab küll,” ütlesin ma kindlalt. „Ta pole mulle veel öelnud, mida ta tahab lasta mul uurida.”
„Kas te ei arva, et politseisse helistamine võis ta ära hirmutada?”
„Ei,” ütlesin ma. „Ei arva.”
„Aga miks ta siis Sassy koju tõi, kui tahtis sind pihus hoida?” küsis Marina. „Miks siis mitte teda enda käes hoida?”
„Ta lihtsalt tahab, et ma teaksin, milleks ta on võimeline. See on ähvardus. Ei enamat.”
„Minu jaoks on see midagi enamat,” tõdes kriminaalpolitsei vaneminspektor Watkinson.
„Minu
