kuulujutud?”
„Kuulujutud on sellised, et mida rohkem keegi püüab panna Sid Halleyd midagi tegema, seda rohkem ta teeb vastupidist.” Ta naeratas. „Mida rohkem te teda minema peletate, seda rohkem ta teid kimbutab.”
„Ja kust teie seda kuulsite?” küsisin mina.
„Politsei mitteametlikest kanalitest.”
„Mida politsei mitteametlikud kanalid minust veel räägivad?”
„Et teil pole midagi seaduse oma kätesse võtmise vastu.”
„Kätte,” parandasin ma teda naerdes. „Mul on vaid üks käsi.”
Ta naeratas mulle samuti. „Nojah. Ma olen ka seda kuulnud, et mõnikord kasutate te oma kunstkätt nuiana.”
„Ärge uskuge kõike, mida kuulete,” ütlesin ma naerdes, kuigi teadsin, et see on tõsi. „Aga ma võin selle nuiaga meie sõpra materdada küll, kui ma ta üles leian.” Ma tegin oma vasaku käega materdava liigutuse.
„Jah, nagu ma juba ütlesin, pole temast eriti tark sehkendada Sid Halleyga, eriti veel siis, kui tal pole vaja seda teha. See on nagu tokiga herilasepesa torkimine. Rumal tegu.”
„Kas te olete rääkinud politseiga, kes uurib Richard Stewarti surmajuhtumit?” küsisin ma teemat vahetades.
„Üksnes põgusalt täna varahommikul,” ütles vaneminspektor. „Nad paistavad üsna veendunud olevat, et see oli enesetapp.”
„Noh, ma ei tea, kuivõrd sellest kasu on, kuid minu äi arvab, et see oli mõrv, ja mina kaldun temaga nõustuma.”
„Mis tõendite alusel?”
„Ei midagi erilist. Minu äi oli mereväeadmiral, aga ta oli ka Richard Stewarti sõber ja ta ei usu, et Sir Richard oli seda tüüpi inimene, kes end tapaks.”
„Kas on siis olemas selline tüüp?”
„Võib-olla ei ole,” ütlesin ma. „Aga kas te ei leia, et on üsna kahtlustäratav, et Sir Richard külastab mind kolmapäeva hommikul seoses võiduajamiste sohisõitudega ja siis leitakse ta neljapäeval surnuna, just samal päeval kui napakad iirlased röövivad mu tütre ja nõuavad, et ma uuriksin neidsamu võiduajamiste sohisõite?”
„Mmm, ma mõistan, mida te silmas peate. See paistab tõesti pisut veidrana.”
„Pisut veidrana!” ütlesin ma irooniliselt. „Minu arvates paistab see äärmiselt veidrana. Nii et mida te selles suhtes kavatsete ette võtta?”
„Võib-olla ma vahetan veel paar sõna Hampshire politseijõududega,” ütles ta, tõenäoselt mitte uskudes, et ühe pensionärist meremehe ja endise džoki arvamusel võiks erilist tähtsust olla. „Aga kas teie samal ajal teete seda, mis meie sõber nõuab?”
„Jah ja ei,” ütlesin ma. „Jah, ma uurin vihjeid võiduajamiste sohisõitude kohta. Aga ma ei esita aruannet, kus must on valgeks tehtud. Selle asemel selgitan ma välja, kes kellele mida teeb, ning peatan nad.”
„Kui te leiate need inimesed, kes röövisid teie tütre, las siis mina tegelen nendega,” ütles ta äkki palju tõsisemalt. „Seadus ei suhtu leebelt sellesse, kui ühiskonnaliikmed sekkuvad.”
Vähemalt ei kutsunud ta mind amatööriks, nagu Peter Medicos oli teinud.
„Minu arvates te just äsja ütlesite, et minu eemale peletamisest pole kasu.”
„Ma ka mõtlen seda,” ütles ta, osutades sõrmega mu rinnale.
Nii mõtlesin ka mina. Kui ma leian mehe, kes on süüdi Saskia röövimises, siis tahaksin ma teda korralikult materdada.
5. peatükk
Kust hakata otsima Põhja-Iiri aktsendiga meest?
Ta oli öelnud, et pärineb Ulsterist ning on selle üle uhke.
Ma uurisin välja Ulsteri rahvaarvu – veidi üle kahe miljoni. Oletades, et pooled neist on naised ja veerand lapsed, mõistsin ma, et mulle jääb umbes seitsesada viiskümmend tuhat meest, kelle hulgast valida.
Ma püüdsin meenutada telefonis kuuldud häält. Olin päris kindel, et tegemist polnud väga noore mehe ega vanadusest nõdra raugaga. See vähendaks arvu pisut, aga ikkagi peaksin ma läbi uurima elanikkonna poole miljoni suuruse osa.
Ehk tuleks mul teisest otsast pihta hakata?
Ma kraamisin sahtlist uuesti lagedale Sir Richardi dokumendid, mis ma olin jõudnud juba ära panna. Kui ma kuidagi suudaksin sealt leida mingigi märgi sohisõitude kohta või seda, kes on need korraldanud, siis ehk õnnestuks mul ka välja selgitada, mismoodi on see Iirimaaga seotud.
Uurisin uuesti kõiki kahtlustäratavaid võiduajamisi ja tegin üksikasjaliku nimekirja neist džokidest ja treeneritest, kes osalesid. Kaks džokit olid sõitnud kõigis üheksas traavisõidus ja lisaks neile oli üks võistleja osalenud seitsmes sõidus.
Ma otsustasin, et just sellest tulebki mul alustada.
Võtsin appi arvuti, et vaadata üle järgmise nädalavahetuse võistluste ajakava.
Hüppevõistlus on Inglismaal peamiselt talispordiala, põhilised jahivõidusõidud ja takistussõidud leidsid aset igal aastal novembrist aprillini. Cheltenhami festival, hüppevõistluse tähtsündmus, oli toimunud eelmisel nädalal ja Grand National leiab aset nelja nädala pärast, seejärel aga jahivõidusõidu hooaeg kuni järgmise aastani vaibub.
See ei tähendanud, et hüppevõistlused oleksid üldse lõppenud. Paljudel väiksematel trekkidel jätkati etendustega kõigil suvekuudel, samal ajal kui enamik suuremaid hipodroome, Cheltenham välja arvatud, hoidsid hilissügiseni madalat profiili.
Juunis ja juulis paljud stiiplihobused, kaasa arvatud staarid, puhkasid ja olid lastud karjamaale värsket rohtu sööma ja jalgu sirutama.
Džokid aga sellist luksust ei naudi, vaid sõidavad maal ringi, ratsutades noorte, algajate või noviitsidega5, kellest võivad paljudel aladel saada staarid. Noviitside suvistest sõitudest võivad vahel välja kasvada järgmiste talvede meistrivõistluste sõidud.
Aga see kõik oli veel mitme nädala kaugusel.
Ja Racing Posti veebileht näitas mulle, et Newbury järgmise päeva kaardil on veel kolm stiipli- ja neli takistussõitu ning kaks džokit, kes olid sõitnud kõigis üheksas kahtlases võiduajamises, olid ka kõik nüüd tegevad, nagu ka see džoki, kes oli ratsutanud neljas kahtlases sõidus.
„Ma lähen homme võiduajamisele,” ütlesin ma kööki astudes, et endale tass lahustuvat kohvi teha.
Marina näis kohkuvat. „Aga mis Sassyst ja minust saab?”
„Te võite kaasa tulla, kui tahate.”
„Sid,” ütles Marina käsi puusa pannes. „Aga meie turvalisus? Kas sa oled unustanud, et seal on üks maniakk, kes lapsi röövib?”
„Muidugi ei ole,” ütlesin ma. „Aga siin suletud uste taga istumine ei anna ju vastust, kes see on. Ratsavõistlustel, kus inimesed on ümberringi,
Noviits − käimasoleval hooajal mingil konkreetsel võistlusalal seni võiduta jäänud hobune. −
