tulingi ma sinuga rääkima.”
„Tõesti?” Ta näis üllatunud. „Kas sa telefonist pole kuulnud?”
„Isiklikult on palju parem,” ütlesin ma.
„Millest?”
„Red Rosette’ist?”
„Mis temaga siis on?”
„Ta jooksis möödunud kuul Sandownis,” ütlesin ma. „Noviitside jooksus. Samal päeval, kui peeti Mercia Kuldkarikas.”
Jimmy vangutas õrnalt pead. „Ei meenu. Ma sõidan paljude hobustega. Ma tean, et ta ei võitnud. Seda oleksin ma mäletanud.”
„Ei,” ütlesin ma. „Ta ei võitnud. Puterdas viimasel tõkkel. Sa tahtsid, et ta teeks lisasammu, aga selleks polnud seal ruumi. Ta läks liiga lähedale ning ajaski rinnaga lati maha. Kas nüüd tuleb meelde?”
„Jah, usun, et tuleb. Minu tobe viga. Ma arvasin, et ta on liiga väsinud, et õiget vahet jätta, kuid hindasin ise kaugust valesti.”
„Jah,” kordasin ma kajana. „Aga kuidas oli lugu Martian Maniga Newbury noviitside tõkkejooksus, Hennessyga samal päeval? Kas see oli samuti tobe viga?”
Jimmy jäi seisma.
„Millele sa vihjad?” küsis ta mulle otsa vaatamata.
„Ma ei vihja millelegi,” ütlesin ma, kuigi oli selge, et vihjasin. „Ma lihtsalt imestasin, kas sul on mõni teooria, miks hobust, kes kõigis eelnevates jooksudes on teistel eest ära jooksnud ning kelle finišispurt pole eriti märkimisväärne, hoitakse nii kaua tagapool, et tal üldse ei avanegi võimalust juhtivatele hobustele järele jõuda.”
„Ma ei teinud midagi valesti,” teatas tema.
„Kas tõesti?” küsisin ma rõhutatult.
„Jäta mind rahule,” lausus ta sammu lisades.
Ma pidasin veidike tema tempot, kuid jäin siis hoopis seisma ja hüüdsin talle järele: „Kas sa sedaviisi ütlesid ka Billy McCuskerile?”
Tema astumises tekkis peaaegu vaevumärgatav seisak, üksnes murdosasekundiks, aga ma olin seda märganud. Ta toibus kiiresti ja astus tagasi vaatama hipodroomi väljapääsu poole.
„Kes on Billy McCusker?” küsis Marina.
„Ma arvan, et ta võib olla see mees, kes telefonis Põhja-Iiri aktsendiga rääkis.”
„Kutsu politsei,” nõudis Marina.
„Kutsungi,” ütlesin mina, „siis kui olen kindel, et see on tema.”
Me istusime Range Roveris, olles ohutult ületanud Newbury hipodroomi autoparkla.
„Aga kes ta üleüldse on?”
„Endine Belfasti poolsõjaväelise rühmituse kõrilõikaja, kes nüüd Manchesteris kihlvedusid vahendab.”
See polnud küll vastus, mida Marina oleks soovinud või oodanud.
„Issand jumal!” lausus ta. „Seda meil veel vaja. Üks kuradi terrorist kah veel kannul.”
„Emme!” hüüdis Sassy tagaistmelt. „See on inetu sõna.”
„Kuss, kullake,” ütlesin mina.
Aga mitte Marina inetu sõna „kurat” ei häirinud mind, vaid hoopis sõna „terrorist”. Ma pidin just hakkama autot käivitama, kui mu silme ette kerkisid maamiinid ja autopommid.
„Mida põrgut sa nüüd teed?” küsis Marina ärritunult, kui ma juhiistmelt maha tulin ja läksin Range Roveri kapoti alla vaatama. Ma kontrollisin auto igalt poolt üle, alt samuti, aga ma ei leidnud midagi ebatavalist, vähemalt mitte midagi niisugust, mida minu silm oleks märganud.
„Üksnes kontrollin,” ütlesin ma naeratades, kui tagasi autosse ronisin, aga kuskil ajusopis olid mu mõtted ikkagi häiritud, kui ma lõpuks süüdet keerasin.
Midagi ei juhtunud. Muidugi ei juhtunud midagi, mitte midagi muud, kui et topeltturboga V6 kolmeliitriline diisel hakkas sujuvalt tööle.
Ma noomisin end vaikselt sellise melodramaatilisuse pärast. Olukord oli juba isegi pingeline.
Sellest hoolimata vaatasin ma umbes 80-kilomeetrisel koduteel mööda A34 peaaegu sama palju aega tahavaatepeeglisse kui ette tee peale, ning kui mõni auto järgneski meile, siis mina seda küll märgata ei suutnud.
Ma olin ka koju jõudes ettevaatlik, jätsin Marina ja Saskia lukustatud autosse ja kontrollisin ise, ega põõsastikus mõnd soovimatut külalist ringi ei luusi.
„Me ei saa niimoodi edasi elada,” ütles Marina ahastavalt, kui me kõik turvaliselt majas olime ja kõik maja uksed olid jälle lukku pandud. „Ma ei saa lasta sul iga kord, kui koerad välja lasen, kogu aeda läbi otsida.”
„Muidugi mitte,” nõustusin ma. „Aga koerad hakkavad ju haukuma, kui nad midagi kuulevad.”
„Aga mida sina kavatsed selles suhtes ette võtta?” küsis tema.
„Mida ma teha saan?”
„Teata politseisse ja las nemad käsivad McCuskeril meie terroriseerimine lõpetada. Esiteks võivad nad ta Sissy koolist röövimise eest vahistada. Helista neile kohe.” See polnud palve, vaid nõudmine.
„Hästi,” ütlesin ma. „Ma helistan.”
Ma läksin oma kabinetti ja Marina järgnes mulle. Ma valisin visiitkaardilt vaneminspektori numbri.
Kriminaalpolitsei vaneminspektor Watkinsoni, palun,” ütlesin ma sellele inimesele, kes vastas.
„Teda ei ole tööl,” kõlas vastus.
„Kas te saaksite tal paluda Sid Halleyle helistada?”
„Oh, tere, härra Halley. Siin tema seersant, kriminaalseersant Lynch. Mina käisin koos vaneminspektoriga teisipäeva pärastlõunal teie pool kodus. Kuidas ma saan aidata?”
„Ma vist tean, kes see telefonihelistaja, see Põhja-Iiri aktsendiga mees on.”
„Kes ta siis on?” küsis seersant Lynch.
„Mees, kelle nimi on Billy McCusker, Lääne-Belfastist.”
„Te väidate, et teie arvates võib see olla tema,” ütles seersant. „Aga ei pruugi olla?”
„Ma ei ole selles kindel.”
„Ma ei saa ju vahistada üht meest inimröövi eest üksnes seetõttu, et teie arvates on tema selles süüdi? Mis tõendeid teil on?”
Mis mul oli? Ainult Paddy O’Fitchi õllese peaga targutus ja Jimmy Guernsey põgus seisatus, kui ma hüüdsin nime Billy McCusker. Isegi mina sain aru, et eriti palju seda just polnud.
„Pole eriti midagi,” möönsin ma, „aga kindlasti tasuks seda nime kontrollida.”
„Ma
