ja mul ei ole mitte mingit kavatsust lasta tal seda veel kord teha. Meil on vaja politseikaitset.”
Marina noogutas heakskiitvalt mu kõrval.
„Ma arutan ka seda vaneminspektoriga.”
„Aga kuidas jääb nädalavahetusega?” küsisin ma.
„Härra Halley, mul on kahju, aga meil lihtsalt ei jätku mehi teie isiklikuks ihukaitseks. Ma soovitan teil hoida kõik uksed lukus ja helistage uuesti, kui see McCusker teiega ühendust võtab. Vaneminspektor helistab teile esmaspäeval kindlasti.”
Tundsin, et mind on petetud ja minu piinavat muret meie pere turvalisuse pärast alahinnatud või ignoreeritud. Aga see ei üllatanud mind. Mul oli aastate jooksul olnud politseiga palju tegemist ja kogu aeg oli mul tunne, et neile meeldib palju rohkem tõsiseid kuritegusid uurida kui neid ennetada – vaadake, kui suur arv kuritegusid pannakse toime nende poolt, kes on kautsjoni eest välja lastud ja ootavad eelneva kuriteo eest kohtumõistmist.
„Noh?” ütles Marina, kes oli kuulnud minupoolset telefonivestlust.
„Seersant ütles, et ta arutab seda vaneminspektor Watkinsoniga ja nad annavad meile esmaspäeval teada.”
„Esmaspäeval!” kiljatas Marina. „Me võime esmaspäevaks juba surnud olla.”
„Marina, kullake, rahune maha,” ütlesin ma, püüdes anda endast kõik, et tema muret leevendada. „Kui vaja, pean ma tegema seda, mida see mees käsib – vähemalt kuni esmaspäevani.”
Ma veetsin enamiku õhtust oma kabinetis arvuti taga, uurides Põhja-Iirimaa konflikti üleüldiselt ja eriti Billy McCuskeri osa selles.
Mind üllatas, et palju rohkem Briti sõdureid tapeti Põhja-Iirimaa rahutuste, The Troubles’i ajal kui Iraagis ja Afganistanis kokku. Rohkem kui seitsesada sõjaväelast kaotas aastatel 1969 kuni 2001 iiri terroristide käe läbi elu, aga mitte ükski neist surmadest ei viinud Billy McCuskeri ukse taha.
Paddy sõnade kohaselt oli Billy jätnud julgestusjõud heaga rahule ning oli sihikule võtnud katoliikliku vähemuskogukonna liikmete tapmise.
Kuigi The Troubles’i kohta oli palju informatsiooni, suutsin ma leida Billy McCuskeri kohta üksnes kaks väikest vihjet. Esimene lühike teade oli Belfasti kuningliku kohtu ametlikes dokumentides leiduv kohtuotsus, kus kirjutati, et McCusker oli kellegi Darren Paisley tapmise eest süüdi mõistetud. McCusker oli naelutanud oma ohvri ühe mahajäetud tehase puitpõranda külge ning jätnud ta sinna janusse surema. Kohtuotsuses oli kirjas, et McCuskeri väitel oli ta Paisley isale teatanud, kust oma poega leida, aga Paisley seenior eitas sõnumi saamist.
Dokumendiga oli kaasas ka väike pilt, näotuvastusfoto, mis oli tehtud politseis vahetult pärast mehe vahistamist. Ma uurisin pilti hoolega. See oli võetud ligemale kakskümmend aastat tagasi, aga näojooned olid väga selged – kõrged põsesarnad, madal etteulatuv otsaesine, sügaval asetsevad silmad ja morn ilme.
Teist puhku leidsin ma ta Suure Reede rahulepingu alusel Maze’i vanglast vabastatute nimekirjast. Billy McCusker oli pärast ainult kahe ja poole aastast eluaegse karistuse kandmist vabana vanglast välja jalutanud ja veennud tolleaegset valitsust, et tema poolt toime pandud kaasprotestandi mõrv oli mingil viisil seotud religioossete motiividega.
Rohkem vihjeid ei olnud. Ma otsisin Belfast Telegraphist kuni Carrickfergus Advertiserini läbi kõigi Põhja-Iirimaa ajalehtede online-arhiivid, aga seal polnud kordagi Billy McCuskeri nimelist inimest mainitud. Ta oli ilmselt väga osavalt oma nime meedia tähelepanu eest kõrvale hoidnud.
Honest Joe Bullen kerkis Manchesteri ja Liverpooli päevalehtedes mitu korda esile, eriti uudistes kihlveokontorite ülevõtmise kohta, aga mingit viidet Billy McCuskerile kui firma omanikule ei olnud.
Kas Paddy O’Fitch võis eksida?
Ma kahtlesin selles. Paddy oli kõndiv entsüklopeedia kõiges, mis puudutas võiduajamisi, ning tema hirm McCuskeri ees oli olnud kahtlemata ehtne.
Laual hakkas telefon helisema.
Vaatasin kella. Oli kolmveerand kaksteist öösel – just nagu varemgi.
„Mis sa tahad?” küsisin ma telefoni võttes.
„Ah, härra Halley,” lausus nüüd juba tuttav hääl. „Kui kena, et sa telefoni võtsid. Kas Newbury võiduajamiste päev läks korda?”
„See ei puutu sinusse,” ütlesin ma.
„Oh, ma arvan, et puutub küll,” ütles ta üleoleva lõbususega. „Kõik, mida sa teed, puutub nüüd minusse.”
„Aga kas ka vastupidi?” küsisin ma. „Kas ka sina puutud nüüd minusse?”
Tekkis kerge paus. „Härra Halley,” ütles ta ilma igasuguse lustlikkuseta. „Küll sa veendud, et ma puutun vägagi sinusse, kui sa ei tee nii, nagu ma käsin.”
„Miks peaksin ma tegema seda, mida üks röövel ja mõrvar käsib?”
„Kes ütleb, et ma olen mõrvar?”
„Ma olen kindel, et Darren Paisley isa, näiteks.”
Nüüd tekkis toru teises otsas palju pikem paus. Ma mõtlesin, et kas oli ikka tark kõik trumbid nii varakult välja käia. Kunagi oli mul õnnestunud ühest eriti ebameeldivast kurikaelast võitu saada, sest ta oli mind kui vaenlast alahinnanud. Nüüd sellist võimalust enam ei tule.
„Ma saadan sulle aruande. Kirjuta alla.”
„Ei kirjuta,” ütlesin mina. „Ma kirjutan alla ainult neile aruannetele, mille ma ise kirjutan.”
„Tee see asi endale lihtsaks. Kirjuta aruandele alla ja säästa end suurest murest. Nagunii kirjutad sa sellele ükskord alla.”
„Vastupidi,” ütlesin mina, „sa võid ennast säästa suurest murest, kui jätad mind rahule ja lähed Lääne-Belfasti tagasi.”
„Ma hoiatan sind, härra Halley,” ütles tema.
„Ja mina hoiatan sind samuti, härra McCusker.”
Panin toru hargile. Polnud mingit mõtet jätkata vestlust, mis peagi muutuks vastastikuseks sõimamiseks.
Ma istusin kirjutuslaua taga ja silmitsesin telefoni, peaaegu kindel, et see uuesti heliseb.
„Kuula nüüd, sina lurjus,” ütlesin ma toru võttes, aga see polnudki tema. Üks teine, inglise aktsendiga hääl katkestas mu sõnavalingu.
„Härra Halley, siin seersant Lynch.”
„Kes?”
„Seersant Lynch, vaneminspektor Watkinsoni seersant. Ma kuulasin teie kõnet pealt.”
Olin selle juba unustanud.
„Kui see mees uuesti helistab, püüdke panna teda tunnistama, et ta on tõepoolest Billy McCusker. Siis saame tema vahistamisorderi välja anda.”
„Kas teile sellest ei piisa?” küsisin ma. „Ta ju ei eitanud seda.”
„Ta ei eitaks seda ilmselt ka siis, kui te eksiksite. Et meid jälgedelt maha raputada.”
„Tehke
