päev läks korda?” küsis Marina. „Kas käsi läbis tehnilise ülevaatuse?”
„Jah,” ütlesin ma, „minu käsi on korras ja oli väga hea päev.” Ma pidasin pausi. „Ma kohtusin ühe kirurgiga, kes teeb käesiirdamisi.”
„Mida ta tahtis?”
„Ta tahab mulle uut päriskätt panna.”
„Mida?” hüüatas Marina seisvale bussile peaaegu sisse sõites. „Sa ei mõtle seda tõsiselt.”
„Mõtlen seda väga tõsiselt,” ütlesin mina. „Ta ütles, et saab panna mulle jälle funktsioneeriva ja tundliku käe.”
„Aga sellest on ju liiga palju aega möödas, kui sa enda oma kaotasid.”
„Nähtavasti mitte,” ütlesin ma. „Tegelikult ta eelistabki patsiente, kel pole kätt mõned aastad olnud.”
„Aga millal?”
„Nad peavad esialgu analüüse tegema, et vaadata, kas ma sobin, ja ka koeproove võtma, ning siis tuleb hakata sobivat doonorit ootama.”
„Püha jumal!” ütles Marina. „Kui õudne.”
„Harry Bryant, nii on selle kirurgi nimi, ütles, et on väga oluline mõelda sellest käest kui enda omast, mitte et see kuulus kellelegi, kes on surnud.”
„Kas sa ei leia, et ikkagi on pisut kummaline kellegi surma soovida?”
Meenutasin, mida Käe-Harry oli mulle öelnud, kui ma tema kabinetist lahkusin. „Me vaatame kõik analüüsid üle ja siis tuleb teil lihtsalt oodata ja vihmale loota.”
„Miks vihmale?” küsisin mina.
„Vihmaga on alati rohkem doonoreid.”
„Miks?”
„Mootorratturid,” oli tema öelnud. „Palju rohkem mootorrattureid hukkub vihmase ilmaga.”
Isegi selle vestluse meenutamine pani mind värisema.
Ma nõustusin Marinaga: oli tõesti väga kummaline oodata teise inimese surma, et mina saaksin temast mõne tüki endale.
Sassy kargles mööda teerada väravani, aga pidi ootama järjekorras, et kooli turvamees ta välja laseks.
„Tere, kullake,” ütlesin ma, kui ta Range Roverisse hüppas. „Mida sa täna ka õppisid?”
„Mitte midagi,” teatas Sassy veendunult, „aga me mängisime lõunavaheajal Annabeliga keksu ja mina võitsin, emme.”
„Tubli, kullake,” ütles Marina.
Mu nägu oli paarikilomeetrisel sõidul laia naeru täis ning siis keerasin ma koduväravate vahelt sisse.
„Kus koerad on?” küsisin ma ja naer kadus äkitselt mu näolt.
„Jätsin nad koeraaedikusse,” ütles Marina kindlalt, aga kui me pöörasime siis pilgu koeraaediku poole, oli värav pärani. „Ma tean, et jätsin. Ja ma käisin neid kahe paiku vaatamas. Siis olid nad seal.”
„Oodake siin,” ütlesin ma, jättes Range Roveri sissesõiduteele, „ma lähen vaatama.” Tulin autost välja. „Lukusta uksed.”
Mõlemad, nii Marina kui Saskia vaatasid mind suuril hirmunud silmil.
Läksin koeraaediku juurde. Aediku nurgas oli väike punastest tellistest kuut, selle ees jooksmiseks murulapike ja aedikul oli värav ees. Ma ehitasin selle kohe pärast kolimist, et saaksime jätta koerad päevaks üksinda ning nad ei peaks majas kinni olema. Koeraaedik võimaldas neil sajuga varjus olla, aga ilusa ilmaga päikese käes lesida.
„Hei, tüdrukud,” hüüdsin ma, aga kumbki setter ei ilmunud välja. „Mandy, Rosie, kus te olete?”
Ma läksin läbi avatud värava koeraaedikusse, aga kumbagi koera polnud kuudis peidus. Ega ma arvanudki, et on. Need kaks tormasid alati aiavärava juurde, kui me koju tulime, seisid rõõmust saba liputades tagajalgadel, esikäpad aialatil. Oleks ülimalt ebatõenäoline, et nad end meie eest varjaksid.
Suundusin teatud hirmuvärinaga maja poole, aga ei märganud seal mingeid sissemurdmisjälgi. Sellegipoolest olin ma väga ettevaatlik, kui sisse läksin ja nii alumise kui ülemise korruse põhjalikult läbi otsisin. Nägin vaimusilmas, kuidas kodujänes potis keeb või verised hobusepead on satiinlinade vahel, aga seal polnud midagi.
Läksin aeda tagasi ja otsisin kõikjalt, kaasa arvatud tihedate põõsapuhmade seest.
Mitte midagi.
Koeri polnud mitte kuskil meie valdustes.
Läksin tagasi Range Roveri juurde.
„Mis toimub, Sid,” küsis Marina ärevalt. „Kus koerad on?”
„Ma ei tea,” ütlesin ma.
„Kas keegi on nad ära viinud?” küsis Sassy.
„Võib-olla pääsesid nad välja ja jooksid minema.”
Sassy nägu tõmbus väga kurvaks. „Miks nad ära pidid jooksma?” küsis ta. „Kas neile ei meeldi meie juures elada?”
„Muidugi meeldib, kullake,” ütles Marina. „Ära muretse. Me leiame nad üles.”
Soovisin olla sama enesekindel kui Marina, aga otsustasin seda mitte öelda.
„Kas me saaksime neid otsima minna?” küsis Sassy õnnetult. „Ma tahan Rosiet ja Mandyt kohe tagasi.” Ta hakkas nutma ja Marina püüdis teda lohutada.
Ma arvan, et me kõik oleksime tahtnud nutta. Rosie ja Mandy olid samamoodi meie pere liikmed nagu Saskia ja mul polnud vähimatki kahtlust, kes oli nende kadumises süüdi.
Billy McCuskeril oli õigus. See ei olnud mäng. See oli sõda.
„Kahjuks on koerte vargus liigagi sagedane. Kas teie koeraaial tabalukk oli ees?”
„See ei ole vargus,” ütlesin ma. „See on inimrööv.”
„Koerarööv, te mõtlete. Kas te lunarahanõude olete saanud?” Seersant Lynch ei olnud praegu eriti abivalmis. „Ja kuidas te saate kindlalt teada, et nende kadumine on Billy McCuskeri tegu?”
„Lihtsalt tean,” ütlesin ma.
Mulle meenusid Sir Richard Stewarti täpselt sama pettunud toonil öeldud täpselt samad sõnad tema eelmise nädala külaskäigu ajal, kui mina olin kahelnud tema veendumuses, et võiduajamise tulemustega manipuleeritakse.
Enam ma selles ei kahelnud.
„Mida te siis meie koerte suhtes kavatsete ette võtta?” küsisin ma.
„Ma ei saa midagi teha,” ütles seersant Lynch.
„Miks te ei võiks saata mõnd detektiivi siia kuudilt sõrmejälgi võtma või otsimist korraldada?”
„Härra Halley, isegi kui ma kindlalt
