õlut täis.
„Kas see on sul esimene?” küsisin ma teda naljatlemisi süüdistades.
„Ausalt öeldes, on küll,” lausus ta naeratades, õlletopsi suu juurde tõstes, et üks hea sõõm rüübata.
Ma „ausalt öeldes” selles päris kindel polnud, aga mul polnud sinna enam midagi parata.
Võtsin klaasi šampust Marinale ning kaks kokat endale ja Saskiale. Tüdrukud astusid järgmise laua juurde, kui ma Paddyle lähemale kummardusin, et talle otse kõrva rääkida.
„Ütle nüüd mulle, Paddy, kes veel räägib hipodroomil tugeva Belfasti aktsendiga? Keegi, kes võiduajamiste tulemusi ette kindlaks määrab? Keegi, kes on harjunud oma võimu näitama ja oma tahtmist saama?”
„Jumala eest!” lausus Paddy paar sammu taganedes. „Kas sa oled hull või? Kas sa tahad end tappa lasta?”
Ma olin tema reaktsioonist oma küsimusele täiesti jahmunud. Ta läks päris kahvatuks ja ma arvasin, et ta võib minestada. Ma vaatasin ringi, ega ma saa kuskilt talle klaasi vett muretseda, kuid tema rüüpas hoopis veel ühe suure lonksu Guinnessit ja nõjatas end baarilaua vastu.
„Miks sa mulle sellise küsimuse esitasid? Mida halba ma olen sulle teinud?”
„Paddy,” laususin ma teravalt. „Võta end kokku.”
„Ei,” ütles ta ikka veel hirmunud silmil. „Sina ise võta end kokku. Kui ma mõtlen, keda sa võid taga ajada, siis pead sa küll hull olema. Kas hull võis siis lihtsalt üks kurdima loll.”
„Kes see on?” küsisin ma otse tema kõrva.
„Kas sina siis ei tea?”
„Ma ei küsiks, Paddy, kui ma teaks.”
„Sa oled hipodroomilt liiga kaua eemal olnud, Sid.”
„Hea küll, võib-olla olengi. Aga kes see on?”
„Ma ei ütle sulle seda,” lausus ta nüüd pärani silmi hirmunult. „Mina ei ole see, kes seda sulle ütleb.”
„Kirjuta siis,” ütlesin ma talle sulepead ja võistluskaarti ulatades.
Ta vaatas enda ümber, otsekui kontrollides, et keegi üle ta õla ei kiika. Lõpuks, kui ta oli veendunud, et ükski baarikülastaja ei näe, kirjutas ta võistluskaardi servale kaks sõna: BILLY MCCUSKER.
„Ja kes ta on?” küsisin ma, endiselt juhm.
Paddy vaatas uuesti üle õla, kontrollides, ega keegi pealt ei kuula.
„Ta on kurjategija,” sosistas Paddy. „Ära temaga jama!”
Ma ei uskunud, et mul selles asjas enam mingit valikut oli jäänudki.
„Aga kes ta on?”
„Uus poiss platsil,” ütles Paddy. „Nüüd veidi üle neljakümne. Kasvas üles segastel seitsmekümnendatel Lääne-Belfastis. Tema isa juhtis suurt ehitusfirmat ja IRA mõrvas ta selle eest, et ta Briti armeele ehitustöid tegi. Selleks ajaks oli noor Billy kahekümnene ja ta juhtis kompromisside vastast protestantidest lahkulöönud rühmitust Shankill Roadi Vabatahtlikud ning tema ainukene eesmärk oli tappa roomakatoliiklased, kes tema arvates elasid vales kohas. Talle ei meeldinud ka need protestandid, kellel oli kas või mingitki tegemist katoliiklastega. Tõendeid küll pole, aga pole vähimatki kahtlust, et McCuskeri hingel on tosinajagu mõrvu ja mitukümmend karistuspeksmist.”
„Tore,” ütlesin ma.
„Tegelikult mitte,” lausus Paddy. „Ta pandi 1996. aastal eluks ajaks vangi selle eest, et ta mõrvas eriti jõhkral moel protestandist teismelise, kelle ainukeseks eksimuseks oli see, et ta tegi oma katoliiklasest tüdrukule lapse, aga Põhja-Iirimaaga sõlmitud rahulepingu sätete alusel Billy varsti vabastati. Mitte et ta oleks mingi meeleparanduse läbi teinud või midagi niisugust. Sellest ajast peale on ta seotud organiseeritud kuritegevusega. Ja ta vihkab endiselt kõiki roomakatoliiklaseid, keda peab oma isa tapmises süüdlasteks.”
„Aga millal ta siis Inglismaale üle tuli?”
Paddy vaatas veel kord ringi ja oli rahul, sest mitte kedagi polnud kuulamas. „Umbes kuus aastat tagasi. Paistab, et Shankill Roadi Vabatahtlikud läksid raha pärast tülli ühe teise protestantliku poolsõjaväelise rühmitusega ja järgnes gängide sõda. Billy pool kaotas ja seega pidi ta koos oma kaaslastega Lääne-Belfastist kiiruga põgenema. Räägitakse, et nad olla lahkunud nii ruttu, et neil polnud kaasas midagi peale riiete, mis neil tol hetkel seljas olid. Nad asusid ümber Manchesteri, aga nii kiiresti nad ka ei lahkunud, et oma kurjuse maha oleksid unustanud.”
„Kuidas siis McCusker võiduajamistesse sattus?” küsisin mina.
„Ta hakkas kiiresti sehkendama Manchesteris asuva kihlveofirmaga, millel oli üsna sobimatu nimi: Honest Joe Bullen6. Võib-olla ostis Billy Honest Joe välja, võib-olla võttis ta selle jõuga üle. Nii või teisiti kontrollib ta praegu seda äri ning sellest ajast on ta seda jõudsalt laiendanud, ostnud teisi iseseisvaid kihlveokontoreid Manchesteri ja Liverpooli ümbruses.”
„Või sundinud neid ähvardustega loobuma,” ütlesin mina.
„Enam kui tõenäoline,” nõustus Paddy.”
„Kuidas üks süüdimõistetud terrorist üleüldse kihlvedude vahendaja litsentsi saab?” küsisin mina.
„Võib-olla oli rahulepingus mingi säte, mingi fundamentaliste puudutav juriidiline nüanss, või ei kuulu litsents üldse temale. Ma ei tea, aga igal juhul jagab Billy McCusker kindlalt Honest Joe’s käske ning seda tehes ta sõpru endale küll ei võida, see on kindel mis kindel.”
„Aga miks sina teda nii väga kardad?” küsisin ma.
„Sellepärast, et mina olen roomakatoliiklane. „In nomine Patris, et Filii,” ütles ta äkki risti ette lüües, „et Spiritus Sancti.7” Paddy lõpetas ristimärgi, osutades oma peene sõrmega mu rinnale. „Ja ka sina peaksid teda kartma. Kõik peaksid. Tänaval käivad sellised jutud, et ta sööb hommikusöögiks katoliiklaste lapsi. Nagu ma sulle juba ütlesin, ära Billy McCuskeriga jama.”
Ma ei jamanudki.
Aga kas polnud mitte tema see, kes minuga jamas?
6. peatükk
Ma ootasin pärast viimast sõitu koos Marina ja Saskiaga kaalumaja ukse taga ja tabasin Jimmy Guernsey, kui ta ilmus nähtavale, et koju minna.
„Tubli töö, Jimmy,” ütlesin ma tema kõrvale astudes, jättes Marina ja Saskia endast tahapoole meiega sammu pidama. „Ilus võit viimases sõidus.”
„Noh, aitäh, Sid,” lausus ta peaaegu monotoonselt. „Ma oleksin võitnud ka kolmekilomeetrise sõidu, kui see neetud hobune Podcast oleks hüpata suutnud. „Nagu koerakrants teine. Kuradi kronu pärast käisin veel ka üle pea.”
„Kuid see oli hea kerge kukkumine,” ütlesin mina, meenutades, kuidas Jimmy oli murul kaks uperpalli teinud ja siis kiiresti püsti hüpanud. Tema õnneks polnud järele tulnud ühtki hobust, kes oleks võinud oma habemenoateravuse
Eesti keeles
Isa, poja ja püha vaimu nimel (ladina keeles). –
