Läänes hobusevargad üles.”
„Võib-olla poodigi ning lambavargus oli samuti surmaga karistatav kuritegu, aga tänu jumalale oleme me kakssada aastat edasi liikunud.”
„Aga koerad on meie pereliikmed.”
„Nad võivad seda olla,” ütles seersant, „aga nad on kõigest koerad.”
Kõigest koerad!
Ent meie jaoks mitte. Meile olid nad nagu lapsed.
„Mida ma siis peaksin tegema?” küsisin ma.
„Võtke ühendust kohaliku koerte varjupaiga juhatajaga. Kõik koerad, mis leitakse, tuleb talle üle anda. Kas neil nimesilt oli?”
„Jah,” ütlesin ma. „Rihma peal. Nad olid ka kiibistatud.”
„Siis peaksite võtma ühendust kiibiteenuse osutajaga, ütlema neile, et teie koerad on kadunud, ja kontrollima, et nende registriinfo oleks uuendatud. Peale selle pole teil muud teha, kui oodata.”
Oodata, et Billy McCusker helistaks, mõtlesin mina. Ja mis siis? Pean lunaraha maksma? Veel dokumente allkirjastama? Tema patud lunastama? Kerra tõmbuma ja surema?
Ma tahtsin meeleheitlikult vastu hakata, aga kuidas sain ma seda teha, kui ma ei näinud oma vaenlast?
Oli kahtlemata aeg teda otsima hakata.
8. peatükk
Marina aitas Saskia Range Roverist välja, et minna koeri otsima, mina aga istusin majas ja ootasin Billy McCuskeri vältimatut kõnet.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
