väiksesse pistikupessa.
„Kõik paistab korras olevat,” ütles ta arvutiekraani uurides. „Kõik mootorid töötavad korralikult.” Mul oli veidi õõvastav vaadata, kuidas mu eemaldatud vasak käsi tehniku töölaual lebades ise avaneb ja sulgub. „Kas teil on käsitsemisega mingeid probleeme?”
„Vist mitte,” ütlesin ma. „Kui aus olla, siis ma peaaegu ei kasutagi seda. Kannan seda rohkem nagu riideeset, moe pärast.”
„Väga kallis riideese,” nentis tema.
Nagu ma seda ise ei teaks! Kindlustused olid sõnaselgelt keeldunud mu eelmise käe kahjustusi kinni maksmast, väites, et selle kangina kasutamine ei olnud nende kindlustusriskide nimekirjas ning et seda saab vaevalt füüsiliseks kulumiseks pidada. Nii ma siis pidingi uue eest omast käest maksma.
„Ega teie vist saa seda tundma panna?” küsisin ma tehnikult.
„Kahjuks mitte,” vastas tehnik. „Ma olen kuulnud, et Ühendriikides käivad uuringud, kuidas lisada sõrmedele rõhusensorid, mis elektroodide abil patsiendi ajuga ühendada. Aga see on veel varajases staadiumis. Siin ei ole sellest kippu ega kõppu.”
„Kurb,” ütlesin mina.
„Ma teen proteesi korralikult puhtaks ja õlitan ära. See võtab kakskümmend minutit. Kui tahate, võite väljas oodata.” Ta andis mõista, et ei soovi lasta mul oma tööd pealt vaadata. Ma olin seda nagunii varem näinud.
„Mul on härra Harold Bryanti juures vastuvõtt,” ütlesin.
„Ahah, Käe-Harry juures,” lausus tehnik naeratades. „On juba teid sihikule võtnud?”
„Sihikule?” küsisin mina.
„Käe siirdamiseks. On alles nobe, mis. Ja ta on ka hea. Tänini suurepärased tulemused. Alles algus, muidugi, aga ma ei usu, et ta mind niipea tööst ilma jätab.” Ta hakkas naerma.
Mina ei leidnud selles midagi eriti naljakat.
„Kui palju ta on siirdamisi teinud?” küsisin ma.
„Ainult ühe,” vastas tehnik. „Vähemalt siin on ta teinud ühe. Aga enne seda tegi ta mõne ka koos siirdamismeeskonnaga Ameerikas – vist Kentuckys.”
Üks siirdamine ei tundunud minu jaoks piisav olevat.
Kas ma tõesti tahtsin olla Käe-Harry teine katsejänes?”
„Ma saan proteesi valmis selleks ajaks, kui te Harry juurest tulete – kui teil seda muidugi siis veel vaja on.”
Jätsin tehniku oma järjekordse naljakese üle naerma ja läksin koridorist ambulatoorsesse osakonda, otsejoones nõustamiskabinetti, kohtuma härra Harry Bryanti, kuningliku kirurgide kolleegiumi liikme ehk Käe-Harryga, kes oli mind oodanud, sihik valmis seatud.
„Härra Halley,” ütles ta nii suure mehe kohta üllatavalt vaiksel häälel, „äärmiselt meeldiv teiega lõpuks kohtuda.” Ta tõusis laua tagant püsti, kummardus ja surus tugevasti mu paremat kätt. „Palun, võtke istet.”
Ma istusin teisele poole lauda.
„Aga nüüd,” lausus ta tahapoole nõjatudes, „rääkige mulle, miks te tahate endale uut kätt.”
Vestlesime Käe-Harryga peaaegu pool tundi, kuid millegipärast ei kulgenud see vestlus ootuspäraselt.
Kas oli tema liiga tark või olin mina üsna juhm, või ehk sellepärast, et ta pakkus mulle täpselt seda, mida ma olin igatsenud, püüdmata üldsegi mind veenda tema teiseks katsejäneseks hakkama, igatahes olin hoopis mina see, kes end sobiva kandidaadina talle üles kiitis.
„Mis ajast jutt on?” küsisin ma. „Kas see toimub varsti?”
„Esmalt peame mõned analüüsid tegema, kontrollima, kas teie allesjäänud jäsemekönt sobib, ning siis jääb asi juba saatuse otsustada – me peame ootama sobivat doonorit.”
Doonor. See oli esimene kord, kui ta seda sõna kasutas.
Doonor.
Kogu asi omandas äkki palju psühholoogilisemad mõõtmed. Tegu oli hoopis enamaga, kui vaid kaotatud käe asendamisega, tuli lasta kellegi teise käsi enda külge panna.
„Garantiisid ei ole,” ütles Harry. „Kui ma Ameerika Ühendriikides olin, esines meil probleeme hülgamisreaktsiooniga, ja mitte üksnes käe füüsilise hülgamisega keha immuunsüsteemi poolt. Oli ka üks emotsionaalse hülgamise juhtum, kui retsipient ei suutnud leppida, et tema uus jäse on võetud kellegi teise küljest.
„Mida te siis tegite?” küsisin mina.
„Siiratud käsi tuli eemaldada.”
„Nii et siiratud liige on siis äravõetav?”
„Sellise meelestatusega ei tohi seda protseduuri alustada. Jah, me saame seda kätt uuesti eemaldada ning kohati on see olnud ka vajalik. Aga on tõenäoline, et eemaldamise puhul ei jää teie käsi enam selliseks, nagu see on praegu.”
„Mis mõttes?” küsisin mina.
„Amputatsioon tuleb ilmselt teha kõrgemalt, kui teie käsi praegu ära on võetud, võib-olla isegi ülaltpoolt küünarliigest.”
„Oh,” ohkasin mina.
„Aga me peaksime vaatama ka asja positiivset külge. Minu kogemused on näidanud ka seda, kui edukas võib käe ja randme siirdamine olla. On patsiente, kellele tehti see operatsioon üle kümne aasta tagasi ja kes elavad nüüd täiesti normaalset elu.
„Ma tean,” ütlesin ma. „Ma olen vaadanud videoid YouTube’is.”
Ma astusin Queen Mary haiglast välja nooruslikult reipal sammul. Korraga oli metallist ja plastist proteeskäest vabanemine ning elava ja tundliku käe saamise võimalus täitnud mu meeled suure elevusega.
Pärast Harryga kohtumist oli tema meeskond viinud mind analüüse tegema. Võeti verd ja tehti röntgenpilt; mõõdeti mu paremat kätt – et püüda suurust ja värvi sobitada – ning mul paluti täita mahukas psühholoogilise sobivuse ankeet.
Ma vaatasin oma äsja teenindusest tulnud proteesi.
„Sinu päevad on loetud,” ütlesin ma valjusti ja sain koos minuga Hammersmithi bussi ootava naise küllaltki kummalise pilgu osaliseks. Ma naeratasin talle ja naine astus paar sammu kaugemale.
Nii süvenenud olin ma sellesse siirdamisideesse, et unustasin mure Billy McCuskeri pärast, vähemalt seniks, kuni mu mobiil helises, kui ma juba bussis istusin.
„Härra Halley,” ütles juba tuttav hääl, „kas te olete aruande kätte saanud?”
„Ei,” vastasin ma. Ma olin kodunt enne postimehe tulekut lahkunud. „Ja vahet pole, kui ka oleksin. Ma ei kirjuta sellele alla ega osale teie tobedates mängudes.”
„See ei ole mäng, härra Halley.”
„Noh, mis iganes see ka on, mina ei mängi.”
Ma katkestasin kõne.
Mida
