eraldi, mitte koos, ning seetõttu lasksingi ma neil endast mööda kõndida ja kaalumaja taha džokide riietusruumi minna. Võistluskaardi andmetel oli Jimmy teises jooksus ning Anguse esimene sõit oli kolmandas jooksus.
„Sid, vana loru. Kuidas käbarad käivad?” Sain laksu seljale, pöörasin ringi ja seal seisis Paddy O’Fitch, endine džoki ja võiduajamiste kõndiv entsüklopeedia ning eelmise neljapäevani ainus mees mu tutvusringkonnas, kes rääkis tugeva Belfasti aktsendiga. „Ma arvasin, et sa oled otsad andnud.”
„Veel mitte, Paddy, veel mitte,” vastasin ma naerdes. „Ja kuidas sul endal ka läheb?”
„Noh, ikka hästi,” vastas ta. „See kuradi arst käib mulle pinda ja ütleb, et ma joovat liiga palju Guinnessit. Aga mina jälle ütlen talle, et kui ma joon vähem seda tõmmut kraami, siis söön ma ju rohkem ning see paiskab mu kolesterooli nagu raketiga üles. Kurat, ega võiduvõimalust vist olegi, kas tead?”
Ma olin salamisi lootnud, et Paddy võib ehk olla Newburys. Mitte et tema päris nimi Paddy oleks. Ta oli sündinud Liverpoolis lihtsa Harold Fitchina, aga ta oli rohkem iirlane kui iirlased ise ja talle meeldis kõik roheline – välja arvatud muidugi tema õlu, mis meeldis talle tumedana ja valge vahuga.
„Kas ma võin sulle ühe joogi välja teha?” küsisin ma.
Ta vaatas süüdlaslikul ilmel ringi, vist kontrollides, ega tema „kuradi arsti” näha pole.
„Ma ei tohiks,” ütles ta. „Kui ma alustan enne, kui hobused pole veel esimesele ringilegi läinud, siis olen ma enne päeva lõppu omadega kutu. Kas veidi hiljem võiks?”
„Pärast neljandat?” pakkusin mina. „Šampusebaaris.”
„Kas seal Guinnessit ka pakutakse?”
„Sulle kindlasti pakutakse,” ütlesin ma. „Vastasel juhul läheme mõnda teise kohta.”
„Aga hästi siis,” ütles ta. „Pärast neljandat.” Ta vaatas kella. Ta ei paistnud just eriti rõõmsana. „Kas me ei saaks seda teha pärast kolmandat? Ma pole kindel, kas jõuan neljanda lõpuni oodata.”
Ta oleks jõudnud selle ajaga endale pindi õlut osta, aga siis mul ju ei õnnestuks tema kainet ja teravat mõistust ära kasutada.
„Hüva,” ütlesin ma. „Pärast kolmandat siis, aga ära enne seda midagi joo.”
„Mina? Ja joon? Kust sulle selline mõte tuli?”
„Kohtume siis pärast kolmandat,” ütlesin ma. „Šampusebaaris.”
„Täpselt nii, Sid. Aga mis see on, mida sa tahad?”
„Miks ma peaksin midagi tahtma?” küsisin ma.
„Ära mängi lolli. Loomulikult tahad sa midagi. Keegi ei osta mulle heast peast õlut.”
Ma hakkasin naerma. „Näeme pärast kolmandat.”
Ta kõndis minu juurest minema sirgelt, vankumatult ja otsejoones. Ma imestasin, kui kaua see sedasi veel kestab. Pärast ratsutamisaastaid oli Paddy O’Fitch teeninud elatist võiduajamiste lühilugusid kirjutades ja neid hipodroomi autoparklates müües. See äri oli õitsenud ja kasvanud multimiljoniliseks ettevõtteks, mille Paddy oli siis terve varanduse eest müünud ühele rahvusvahelisele meediakonsortsiumile. Ilma ärita oli Paddyl igav hakanud ja paistis niiviisi, et tal oli kavatsus kogu müügist saadud tulu maha juua. Aga ta paistis küllaltki õnnelikuna ja minu arvates on pensionipõlve veetmiseks palju hullemaid viise. Tervel hipodroomil teadis tema kõigist kõige paremini, mis kuskil toimus või käimas oli. Vähemalt siis, kui ta kaine oli.
Tänu hipodroomi ametnikule, kes valvas džokide riietusruumi ukse juures, õnnestus mul haarata Angus Drummondil kraest kinni, kui ta esimese ja teise võiduajamise vahel kaalumajast välja astus.
„Angus,” ütlesin ma. „Kas sa mäletad, kui sa veebruaris Leaping Goldiga Sandownis ratsutasid? Ühel Mercia Kuldkarika võistluspäeval?”
„Nojah,” vastas ta. „Mäletan küll. Noviitside võiduajamisel, kas polnud?”
Angus Drummondi nimi võis küll kõlada Šoti nime moodi tänu tema šotlasest vanaisale, aga ta oli läbi ja lõhki Briti lääneosa poiss ning sealt oli pärit ka tema aktsent.
„Jah,” ütlesin ma. „Päeva eelviimane sõit.”
„Mis siis sellega on?”
„Kas sa mäletad, miks Leaping Gold nii halvasti jooksis? Ta alustas favoriidina, aga lõpetas seitsmendana, teistest kaugel maas.”
„Ta komistas kolmandal tõkkel,” lausus Angus enesekindlalt. „Kohe korralikult. See võttis tal kogu hoo maha. Pärast seda, pagan, ei tahtnud ta enam kuidagi minna.”
„Aga kuidas olid nädal hiljem Ascotis noviitside kolmekilomeetrises takistusjooksus lood Enterprise’iga?” küsisin ma.
„Mis see siis nüüd on?” päris Angus. „Mingi ankeetküsitlus või?” Ta hakkas naerma.
„Mul on klient, kes üritab korralikku hobust osta ja tahab, et ma kontrolliksin need sõidud üle, enne kui ta oma raha välja käib.”
„Ahah,” tähendas Angus. „Noh, sa võid oma kliendile öelda, et ma tean, kuidas nendega sõita, kui ta endale head džokit otsib.”
„Aga sa ei sõitnud Enterprise’iga Ascotis eriti hästi, ega ju?”
„Mida sa silmas pead?” Naer oli äkki tema näolt kadunud.
„Sa läksid stardist liiga kiiresti minema ja hobune jooksis end hulk aega enne finišit võhmale. Sa tõmbasid enne viimast takistust hoo maha ja tirisid ta pidama.”
„Hobune ei suutnud tempot hoida,” teatas Angus lõuga iseteadvalt ette ajades.
„Hobusele ei antud võimalust tempot hoida,” ütlesin ma teda meelega provotseerides. „Mind paneb imestama, et kohtunikud sind enda juurde ei kutsunud ega käskinud sul oma sõitu põhjendada.”
„Nad kutsusidki,” lausus Angus nagu lammas. „Ma arvasingi, et nad seda teevad. Aga nad nõustusid, et see polnud minu viga, sest hobune oli juba stardis kontrollimatult kihutama kukkunud.”
Tõsi, oli küll nii. Ma olin videot vaadanud. Aga Angus Drummond oli kogenud, professionaalne džoki ja hobused ei jookse selliste käest minema. Kas ta siis oli lasknud hobusel meelega ära joosta?
Ma otsustasin, et ei esita Angusele seda küsimust.
Vähemalt praegu mitte.
Paddy ootas mind pärast kolmandat sõitu šampusebaari kõrge puki ääres ja oli üpris üllatunud, nähes, et ma ei olegi üksinda.
„Paddy,” tutvustasin ma, „see on minu naine Marina ja meie tütar Saskia.”
Paddy pühkis peopesad pükste külge ja ulatas Marinale käe. „Kui armas teiega kohtuda, proua Halley,” ütles ta nii närvi minnes, et see mulle lausa nalja tegi.
„Ja teiega samuti,” ütles Marina, surudes pakutud kätt ja pingutades tublisti, et veel üht Belfasti aktsenti kuuldes oma ehmatust varjata.
„Kas
