Keeldumine. Felix Francis

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Keeldumine - Felix Francis страница 19

Keeldumine - Felix Francis

Скачать книгу

style="font-size:15px;">      Marina magas jälle Saskia toas, nii ma siis lebasingi üksinda voodis pimedas ja mõtlesin, mida edasi teha.

      Vaneminspektor oli öelnud, et meie sõbrale on Sid Halleyga mässamine sama, mis tokiga herilasepesa torkimine. Nüüd tundsin ma, et olin ise korralikult herilasepesa torkinud.

      Mõtlesin Darren Paisley peale, kes lebas päevi põranda külge naelutatuna, enne kui janusse suri. See ajas mulle õudusvärinad peale.

      Võib-olla polnud asi niivõrd herilasepesa torkimises, kui oma käe rästikukotti toppimises – see tähendab, oma päriskäe.

      Vaneminspektor Watkinson helistas esmaspäeva hommikul kell üksteist.

      „Kuidas mõlgiga sinise Golfi otsimine edeneb?” küsisin ma.

      „Mitte eriti,” vastas ta. „Tumesinine näib olema Golfide lemmikvärv ja neid neetud autosid on kümneid tuhandeid, mis ikka veel Briti teedel sõidavad.”

      „Kas mõni neist on registreeritud Billy McCuskeri nimele?” küsisin ma.

      „Sellist me küll leidnud pole. Ja vaevalt oli see teist tark tegu talle öelda, et teate, kes ta on.”

      „Mida teie siis oleksite soovitanud mul teha?” küsisin ma temalt. „Maas lömitada ja alla anda?”

      „Ei,” ütles ta. „Aga ehk oleks targem olnud see enda teada jätta?”

      „Ma lootsin, et kui ma talle ütlen, et tean tema nime, siis võib see mulle ja mu perele rohkem turvatunnet anda. Ta ei oleks ju nii rumal, et teeks meile kurja, kui politsei otsekohe teaks, kes seda teinud on.”

      „Rääkisin täna hommikul tund aega oma Põhja-Iirimaa politseiteenistuse kolleegidega Billy McCuskerist ja mina sellele ei panustaks. Ta võib küll olla ainult ühes mõrvas süüdi mõistetud, aga on teada, et ta on sooritanud veel palju teisigi, lisaks sellele pannud toime suurel hulgal muid kuritegusid. Aga viimasel ajal näikse ta oskavat eriti osavalt süüdistusi vältida.”

      „Kas rääkisite ka Manchesteri politseiga?” küsisin ma.

      „Tõtt-öelda rääkisin küll,” ütles ta. „Aga seniajani on McCusker suutnud end Manchesteri kohtust kaugemale hoida. See ei tähenda, et ei leviks palju kuulujutte – noh, mõistate, väljapressimistest, rahapesust ja sedasorti asjadest.” Ta rääkis nii, nagu ei pakuks see talle erilist huvi.

      „Nii et te siis kaitsete meid?”

      „Ma tagan selle, et teie külas regulaarselt patrullitakse. Rohkemat ei saa ma teha. Ma ei saa ka ilma orderit uuendamata pärast keskööd teie telefoni pealt kuulata ning ma ei usu, et komissari eelarve seda võimaldab.”

      „Mida peab McCusker tegema, enne kui te relvastatud politseiniku meie ukse ette panete?”

      „Härra Halley,” ütles vaneminspektor. „Mul ei ole põhjust uskuda, et teie ja teie pere on mingis otseses ohus.”

      „Kas te kuulasite tema eilset telefonikõnet?” küsisin ma peaaegu uskumatult. „Ta samahästi kui ütles mulle, et ma tõmban endale suure mure kaela, kui ma aruandele alla ei kirjuta.”

      „Miks te siis ei võiks sellele alla kirjutada ja seejärel võiduajamise juhtorgani ametnikele öelda, et kirjutasite selle surve all ning et seda ei tuleks arvestada?”

      „See teeks sama välja, kui ma seda ei allkirjastaks, vähemalt tema silmis. Ja üleüldse, vaadake, mul on ka oma uhkus.”

      „Uhkus enne langust?” nentis vaneminspektor. „Ehk on aeg olla pragmaatiline ja teha nii, nagu ta käsib.”

      „Te ei saa ometi siiralt uskuda, et McCusker jätab mu rahule lihtsalt sellepärast, et ma tema tobedale aruandele alla kirjutasin,” ütlesin mina. „Ma olen varemgi temasuguste inimestega kohtunud, uskuge mind, asi ei ole sugugi selles neetud allkirjas, asi on pigem Sid Halleyle ära tegemises.”

      „Ärge endast nii hästi ka arvake.”

      „Teie võite nii mõelda, aga mina olen elus sellises olukorras liigagi tihti olnud. Sellepärast ma uurimistegevusest loobusingi. Ma ei ole politseinik ja liiga paljud inimesed, kellega ma olen võidelnud, on oma meelepaha minu isiku peale välja valanud. Mul on armid, mis seda tõendavad. Ma olen kohtunud isegi ühe niisuguse mehega, kes arvas, et minu mõrvamine annaks talle vanglas Sid Halley tapja staatuse.”

      „Aga ta ei tapnud teid.”

      „Ei, õnneks mitte.” Aga ma mäletasin, kui hirmutavalt lähedale ta oli sellele jõudnud. Ja üha kindlam teadmine, et nii mõnigi gangster soovis olla just see inimene, kes tapab Sid Halley, oli saanud määravaks ja aidanud uurimisega lõpparve teha. Seepeale lasksin ma lahti jutu, et Sid Halley on kurikaelte tagaajamisega hüvasti jätnud ning neil pole enam midagi karta, kui nad mu perekonna ja mu enda rahule jätavad.

      Kindlapeale polnud see teade Billy McCuskerile veel täielikult kohale jõudnud.

      Nüüd ei jäänudki mul üle muud, kui temaga võitlusse asuda. Ja võitlusse ma asun.

      7. peatükk

      Teisipäeva hommikul sõitsin ma Marina suureks meelehärmiks rongiga Banburyst Londonisse oma müoelektrilisele käeproteesile iga-aastast kontrolli ja hooldust tegema.

      „Sa peaksid siia jääma ning minu ja Sassy eest hoolitsema,” ütles Marina hommikusöögi ajal pahaselt.

      „Sassyga ei juhtu koolis midagi,” vastasin mina. „Kool palkas turvamehe, kes vaatab, et ükski laps ei lahkuks majast enne, kui vanem või hooldaja isiklikult talle järele tuleb. Mul kulus eile mitu minutit tema veenmiseks, et ma olen tõepoolest Saskia isa, sest mul ei olnud ühtki isikuttõendavat dokumenti kaasas ja kindlasti arvas ta, et ma olen liiga vana.”

      Marinale polnud see ikkagi meeldinud. „Aga mis saab minust?”

      „Miks sa ei võiks minuga koos Londonisse tulla? Sa saaksid niikaua poodides käia, kui mina haiglas olen.”

      Tavaliselt oleks Marina kohe haaranud võimalusest päev läbi Londonis poode pidi käia, aga tema ärevuse suurust näitas selgesti see, et selle asemel eelistas ta veeta päeva Annabeli ema, oma parima sõbra Paula Gaucini juures, kes elas naaberkülas peaaegu kooli kõrval.

      „Ma olen siis kohe lähedal, kui Sassy peaks mind vajama,” ütles ta, kuigi me mõlemad teadsime, et Saskia muretseb meist kolmest kõige vähem. Ta oli läinud nagu alati rõõmsana kooli, pealtnäha mitte üks põrm häiritud eelmise nädala omavolilisest kojutoomisest.

      Sõitsin Paddingtoni jaamast Roehampton Lane’ile taksoga, astusin juba tuttavasse Queen Mary haiglahoonesse ja kõndisin mööda koridori proteesiosakonda.

      Minu praegune vasak käsi oli neljateistkümne aasta jooksul kolmas, asendus teisele, mille ma olin seda käeraudadest vabanemiseks kangina kasutades täiesti kasutuskõlbmatuks muutnud. Queen Mary haigla spetsialistidele oli see nalja teinud ja mul oli olnud kahju sellest loobuda. Just see käsi oli mu elu päästnud.

      Polnud kahtlustki, et käsivarreproteesi tehnoloogia, mis reguleerib käelabade liigutusi lihastelt saabuvate närviimpulsside kaudu ja võimaldab juhtida proteesi ainuüksi mõtte abil, oli geniaalne, aga meedikutel tuli veel leida mooduseid, kuidas ühendada retseptoreid närvikiududega, et anda sõrmedele liikumistunnetus.

Скачать книгу