taha.”
„Suurepärane,” ütlesin mina. „Hakkame kell üksteist minema.”
Sõitsime kõik kolmekesi Range Roveriga Newburysse, kusjuures Sassy istus tagumise istme keskel istmekõrgenduspadjal.
„Meie sõbrast” polnud pärast kaht neljapäeva hilisõhtust kõnet mingit märki ja kontakti puudumine hakkas mulle kergelt muret tegema. Mida ta plaanis? Ma ei mõelnud hetkekski, et ta on oma nõudmistest taganenud.
Seetõttu olingi ma eriti valvas, kui läbi väravate hipodroomi parklasse sõitsin. Olin üpris kindel, et piirdetara taga on meil ohutum, sest röövitud lapsega oleks sealt raske kiirelt jalga lasta, aga autoparklas on hoopis teine asi.
Ma järgnesin teenindaja suunamisele ja parkisin auto üha kasvavasse autode rivvi muru peale. Ootasime, kuni üks neljaliikmeline meestekamp kõrvalautost välja ronis ja end minema asutas, ning seejärel järgnesime kolmekesi neile, otsides niiviisi koos hipodroomi sissepääsu poole kõndides suuremast inimmassist turvalisust.
„Ega te juhuslikult Sid Halley pole?” küsis minult üks meestest. „See džoki?”
„Kunagi olin küll tema,” ütlesin ma naeratades, „aga nüüd on ta liiga vana.”
„See juhtub meie kõigiga, semu,” kostis mees. „Mina jooksin kunagi maratoni, aga vaadake mind nüüd. Ta haaras oma kogukast kõhust kinni ja pistis laginal naerma.
Aga minul polnud naerutuju.
Viimasel ajal olin esmakordselt hakanud oma vanust tunnetama. Ma ei hüpanud enam igal hommikul voodist välja ega suutnud enam lühikeseks jäänud ööd ja pohmelli õlult raputada.
Minu lauatagune, väga istuv elustiil oli viimastel aastatel samuti minu füüsiliselt vormilt lõivu nõudnud ning minu kuueaastane laps koos oma sõpradega võitis mind kiirjooksus pidevalt. Mis seal salata, ümber küla jooksma minek oli muutunud tüütuks tööks ega olnud sugugi enam nauding.
Ma lähenesin neljakümne seitsmendale sünnipäevale ja hallid juukselaigud, mis olid kümne aasta eest hakanud mu meelekohta ilmuma, olid nüüd üle kogu pea levinud. Varsti tuleb mul tunnistada, et minu täiesti hallides juustes on vaid mõned mustad laigud. Aga vähemalt olid mul oma juuksed alles. Mõnedel mu endistel džokidest kolleegidel oli juba ammu ka ühele poolele kammimise staadium möödas ja nad nägid minust veelgi vanemad välja.
Lisaks kõigele muule hakkasid aastatetagused võistlustel kukkumised end tundma andma pahkluudes, mis olid pidevalt valulikud, ja liigesevalus. Midagi eriti head see tulevikuks ei ennustanud.
Ma mõtlesin endamisi, kas hr Harold Bryant teeb Roehamptonis ka jala ja pahkluu siirdamisi.
„Noh, Sid, kes siis sõidu võidab?” küsis mu punnis kõhuga maratonijooksjast sõber. „Te peaksite teadma, olete ju asjaga kursis.”
Džoki elu kirstunaelaks oli palvetega tüütamine ja vihjete lunimine. Džokid olid oma halbade vihjete poolest kurikuulsad. Mina olin sõites alati optimistlik omaenda võimaluste suhtes ja ütlesin kõigile, et nad minule panustaksid.
Oma karjääri alguses lootsin võita igat sõitu, milles võistlesin. Varsti hakkasin ma taipama, et olen kaotades rohkem pettunud kui võites rõõmus. Kogemused muutsid varsti seda suhtumist, ja samuti hea töö. Vastasel juhul oleks elu viinud kiiresti depressiooni ja enesetapuni. „Tõtt öelda, semu,” ütlesin ma tema poole pöördudes. „Ma ei tea isegi seda, kes võistlevad.”
„Te ütlete seda üksnes sellepärast, et hinda hoida.” Ta pani teadjailmel sõrme ninale, pilgutades mulle silma.
Ma ei vaevunud seda isegi eitama. Ta poleks mind niikuinii uskunud.
Seitsmekesi koos läksime muretu seltskonnana hipodroomi sissekäigu juurde, turvatuna kimbutamise või röövimise eest, ning neli tüüpi keerasid ära lähima baari poole, meie Marina ja Saskiaga aga läksime otse kaalumaja suunas. Esimese jooksuni oli veel tublisti üle tunni aega ja mul oli vaja paar asja korda ajada.
„Teie võite ringi kõndida, kui tahate,” ütlesin ma Marinale. „Ma pean siin mõne inimesega rääkima.”
Marina hoidis Saskial kõvasti käest kinni. „Me jääme sinu juurde,” ütles ta ja tema näos oli kahe viimase päeva stressi pitser.
„Kõik on korras,” ütlesin ma rahulikult. „Te olete ohutus kohas, hipodroomi suletud alal.”
Pilk, millega ta mind vaatas, vihjas sellele, et ta ei ole minuga nõus. „Ma jääksin parema meelega ikkagi sinu juurde. Aga ma annan sulle tegevusvabadust, et sa saaksid inimestega rääkida.” Talle see ei meeldinud. Ta ei tahtnud, et ma üldse midagi uuriksin, aga ta teadis, et selles asjas pole meil muud valikult.
„Emme, kas ma võin hobuseid vaatama minna?” küsis Sassy ema käest sikutades.
„Ei,” ütles Marina kindlalt. „Jää siia issi juurde.”
„Palun!” kräunus Sassy, sikutades kõvemini, nii et Marina keha oli peaaegu 45-kraadises kaldes.
Marina naeratas mulle virilalt. „Mida sina arvad?”
„Hoidke teiste inimeste ligi. Kõik läheb hästi.”
Marina laskis end pikkamööda hobuste ettevalmistusringi juurde tirida, aga see asi ei paistnud talle eriti meeldivat.
„Olge enne esimest sõitu siin tagasi,” hüüdsin ma talle järele.
Ma olin tulnud Newburysse spetsiaalselt rääkima Jimmy Guernsey ja Angus Drummondi, kahe džokiga, kes olid sõitnud kõigis üheksas Sir Richard Stewarti arvates kahtlustäratavas sõidus, ning samuti Tony Molsoniga, kes oli sõitnud neist neljas; aga sellel päeval juhtus veel palju muudki.
Ma polnud võiduajamistel käinud ligemale kaks aastat, alates üle-eelmisest Grand Nationalist, kus üks võiduajamisi sponsoreerinud õlletehas oli kõigile elusolevatele Nationali võitnud džokidele kokkutuleku korraldanud. Ja ma ei mäleta enam, kui kaua veel enne seda. Kui ma uurimisega enam ei tegelnud, leidsin ma, et mõttetu on seal käia.
Soovisin endiselt olla üks uljastest eredavärvilises siidis meestest, kes sööstavad üle tõkete 50-kilomeetrise tunnikiirusega, riskides päevast päeva oma elu ja jäsemetega. Aga ma olingi ühe jäsemega ükskord liiga tugevasti riskinud ja sellest ajast alates ei pakkunud mulle naudingut vaadata, kui teised teevad seda, mille järele mina janunesin.
Niisiis olin ma ratsutamisest täielikult loobunud. Nii oli olnud vähem valulik.
„Tere, Sid,” lausus üks treener, kelle all ma kord ratsutasin, kätt mu õlale pannes. „Pole sada aastat näinud.”
„Tere, Paul,” vastasin ma talle naeratades.
„Sid,” hüüdis üks teine treener mööda kiirustades, „kas sul on sadul kaasas? Mul on vaja neljandasse jooksu džokit. Minu oma jäi haigeks.”
„Ära aja kiusatusse,” vastasin ma naerdes.
Ma otsisin üles võistluskaardi, et näha, millise džokiga oli tegu. Neetud, mõtlesin ma. See oli Tony Molson, üks neist, kellega ma olin just rääkima tulnud.
Veetsin järgmised kümme minutit vanu sõpru tervitades, libisedes tagasi võistluste ellu nagu käsi hästiistuvasse kindasse.
