tavaliselt istus ta midagi arvutisse trükkides köögilaua taga, mitu paksu rakubioloogia köidet enda ümber.
„Kas sa tead, mis on peamine dogma?” küsis ta, kui ma sisse astusin.
„Kas religiooniga seotud?”
„Ei,” ütles ta. „Peamine molekulaarbioloogia dogma.”
„Pole aimugi,” vastasin ma.
„Nagu näib, pole ka selle mõttetu artikli autoril sellest mingit aimu.” Ta ohkas ja sirutas käsi.
„Mis see siis on?” küsisin ma. „See dogma?”
„See on üks elu põhiprintsiipe. See väidab, et nukleiinhappes saab geneetilist informatsiooni salvestada või teisaldada, aga selle informatsiooni teisaldamine valku on pöördumatu.”
Ma soovisin, et poleks parem küsinud, aga ma ei öelnud midagi.
„Kes helistas?” küsis Marina teemat muutes, ent jätkuvalt arvutiekraanile keskendudes.
„Charles oli esimene ja seejärel keegi, keda ma ei tundnud.”
„Mida Charles tahtis?”
„Kas sa mäletad seda meest, kes eile siin käis?”
„See mees võiduajamise ametist?”
„Tema jah,” ütlesin ma. „Noh, ta leiti täna hommikul surnuna.”
Marina pööras end vuhinal toolil ringi ja vaatas mulle otsa, murekurrud otsmikul.
„Kas see on kuidagi seotud sellega, miks ta sind vaatama tuli?”
„Ma ei tea,” ütlesin ma. „Aga ma kahtlen selles. Ilmneb, et ta võis sooritada enesetapu.”
„Oh, kui kohutav.”
„Ta oli Charlesi sõber. Nad kuulusid samasse klubisse.”
„Vaene Charles,” ütles Marina.
Vaene Sir Richard, mõtlesin mina.
„Mida sa Charlesi arvates peaksid tegema?” küsis Marina.
„Ei midagi,” valetasin ma. „Ta lihtsalt tahtis sellest rääkida.”
„Ma arvan, et sa peaksid politseile rääkima, et ta eile siin käis, ning ka sellest, millest te rääkisite.”
„Hmm. Võib-olla on sul õigus. Võib-olla ma helistan neile.”
Ja kas ma peaksin rääkima ka sellest Põhja-Iiri aktsendiga häälest, mis mind telefoni teel ähvardas, juurdlesin ma.
„Mis lõunaks on?” küsisin ma.
„Mida sa tahaksid?” ütles Marina. „Mul on külmkapis Tai kanakarrisupp.”
„Sobib.”
Me istusime koos laua taha ja sõime suppi ja sooja prantsuse saia.
„Ah, sulle tuli üks kiri,” ütles Marina seda mulle sirutades.
See oli Queen Mary haiglast Roehamptonist, võisin ma saatja aadressi järgi ümbrikult välja lugeda.
„See on meeldetuletus, et mul on järgmisel teisipäeval arstiaeg,” ütlesin ma. „Minu iga-aastane kontroll ja hooldus.” Ma tõstsin oma vasaku, plastkäe.
Marina läks tagasi arvuti juurde toimetama ning ma viisin kirja kabinetti, kus ma selle avasin.
Seal oli tõepoolest minu arstiaja meeldetuletus. Aga sellega oli veel midagi kaasas. Kiri härra Harold Bryantilt.
Lugupeetud härra Halley!
Ma tean, et on möödunud juba hulk aega, kui te ratsavõistlustel kukkumise ja sellest põhjustatud trauma tagajärjel oma vasaku käe kaotasite, ning ma tean ka seda, et te olete viimased neliteist aastat kasutanud härra Alan Stephensoni müoelektrilist proteesi, varem aga Roehamptoni rehabilitatsioonikeskuse oma.
Võib-olla olete te ajakirjandusest lugenud, et Queen Mary haigla on ühinenud labakäe ja randme siirdamisprogrammiga, ning meie arvates olete teie selliseks protseduuriks sobiv kandidaat.
Kui te olete huvitatud täpsemast informatsioonist, siis oleksime meeleldi valmis teiega kohtuma, kui te järgmisel teisipäeval arsti vastuvõtule tulete.
Parimate soovidega
Harold Bryant
Siirdamiskeskuse juhataja
Ma istusin laua taga, vaadates kirja ning ikka ja jälle lugedes samu sõnu: käe ja randme siirdamine.
Ma otsisin internetist käesiirdamise kohta ja vaatasin kaht videot, mis olid laaditud YouTube’i inimeste poolt, kellele olid need siiratud. Mõni tulemus oli hämmastav ning oli isegi film ühest mehest, kes mängis kahe uue käega klaverit, kuigi ta kasutas vaid üht või kaht kummagi käe sõrme.
Mida mina tahtsin?
Ma olin harjunud tegema ühe käega peaaegu kõike, aga mõningaid asju ma ei saanud üldse teha. Ma olin ammu loobunud kingapaelte sidumisest ja kandsin eranditult jalgatorgatavaid kingi, aga sokkide jalga panemine, lipsusõlme tegemine ja püksinööpide kinnitamine jäidki minu kirstunaelaks. Kas ma tahaksin läbi teha selle kirurgilise agoonia lihtsalt selleks, et oleks end kergem riidesse panna?
Aga kuidas olid lood organi äratõuke vastaste ravimitega, mida mul tuleb kogu elu võtta? Kas ma olin selleks valmis?
Ehk olin.
Ma vihkasin oma proteesi, terasest ja plastist „imet”, mis võttis enda alla mu vasaku käsivarre alumise osa. See oli parim omataoliste hulgas, parim kunstkäsi, mida raha eest sai osta, aga kunstlikuks jäi ta sellegipoolest, oli puudutades külm ja igas mõttes tundetu. Ma ei saanud sellega metallraha võtta ega selles kahvlit hoida.
Ma olin nii süvenenud siirdamise uurimisse, et olin kaotanud ajataju.
„Kas sa lähed Sassyle ise järele või teen seda mina?” küsis Marina minu kabineti uksel seistes ja väljakutsuvalt kella vaadates.
„Oh, jumal. Anna andeks.” ütlesin ma. „Juba lähen.”
Ma tormasin Range Roverisse, keerasin kruusateel hoogsalt rooli ja sõitsin koolimaja juurde, kus lapsed olid hakanud juba hoonest välja valguma.
„Tere, härra Halley,” ütles direktor proua Squire, kui ma autost värava juurde tormasin. „Mida teie siin teete?”
Ma vaatasin talle küsivalt otsa. „Ma tulin Saskiale järele.”
„Aga Saskia on juba läinud,” muutus proua Squire murelikuks.
„Läinud?” ütlesin ma, eelaimus rinda kerkimas. „Kuhu läinud?”
„Ta lahkus pool tundi tagasi koos teie õe ja õemehega.”
Nüüd tõusis mul pulss lakke ja adrenaliin tulvas läbi keha.
Mul ei olnud
