siis informeerid politseid?” käisin ma peale.
„Jah,” vastas ta tõredalt.
Miks ma teda küll ei uskunud?
Ma veetsin terve neljapäeva hommiku oma laua taga istudes, püüdes keskenduda börsikursside muutustele ja võlakirjade intressidele, aga jõudsin ikka ja jälle tagasi Sir Richardi ja tema Jaguar Mark IV juurde.
Minu telefon helises. See oli Charles.
„Kõik tundub mulle väga kahtlane,” ütles ta otsekohe. „Ma poleks kunagi arvanud Richard Stewartit enesetapjate kilda. Ta oli selleks liiga julge.”
„Kas enesetapmiseks ei lähegi julgust vaja?”
„Loomulikult mitte,” vastas Charles teravalt. „Kohutavas olukorras nõuab ellujäämine julgust.”
Ja Charles teadis nii mõndagi julgusest kohutavas olukorras. Ta oli olnud üheksateistkümneaastane mereväekadett sõjalaeval Amethyst, kui laev jooksis Jangtses Hiina kommunistide tule all karile ja tema kolmkümmend üks kaasmadrust surma said.
„Mida sa siis arvad?” küsisin ma temalt.
„Mõrv,” vastas ta selgesõnaliselt. „Peab olema.”
„Sa oled liiga palju televiisorit vaadanud,” ütlesin ma naerdes, aga miski minus kaldus temaga nõustuma.
„Vaata fakte,” ütles Charles. „Ma ei usu, et see sai olla enesetapp, ja Richard oma teadmistega autodest poleks surnud õnnetut surma, hingates sisse vingugaasi. Seega peab see olema mõrv.”
„Me ei tea kõiki fakte,” ütlesin ma. „Ja me ainult oletame, et süsinikoksiidi mürgitus oli surma põhjuseks. See võis olla ka loomulik surm.”
„Ta paistis terve nagu purikas, kui ma teda eelmisel nädalal nägin.”
Nagu ta oli olnud ka eile õhtupoolikult aga südameatakk võib tabada ka pealtnäha kõige tervemat inimest.
„Kas sa tead, kas tal südamega oli mingeid probleeme?”
„Sid,” ütles Charles armulikul toonil, „me mõlemad teame, et see on mõrv, miks sa ometi ei asu seda uurima?”
Tema suus kõlas see nii lihtsalt.
„Ma olen kindel, et politsei seda teebki,” ütlesin ma.
Ma kuulsin teda masendunult ohkamas. „Kunagi väga ammu, kui sa lõpetasid võidusõitmise, oli sul vaja üht hoopi tagumikku, mis sind jälle liikuma paneks. Ma kardan, et nüüd on aeg, et keegi sulle jälle ühe täie annaks.”
„Charles,” laususin ma ahastaval toonil.
„Anna andeks,” ütles ta, ent ei mõelnud seda. „Aga see on tõsi.”
„Ei ole,” ütlesin ma kaitsvalt. „Ma olen vabatahtlikult lõpetanud igasuguse uurimistegevuse ja ma olen väga rahul sellega, mida ma praegu teen.”
„Ja mis see täpselt on?” küsis tema.
„Sa tead väga hästi, mida ma teen.”
„Liigutad raha edasi-tagasi,” turtsatas ta. „See ei ole õige töö.”
Ma ei tahtnud temaga vaielda, sellest poleks mingit kasu olnud. Admirali vaateid ja arvamusi võis olla sama raske ümber suunata nagu lennukikandjaid, mida ta kunagi oli käsutanud.
„Ma annan meie mõtted politseile edasi,” ütlesin ma rahulikult. „Ja Peter Medicos ütles mulle, et ta uurib Sir Richardi kahtlusi.”
„Kas see pole seesama mees, kes arvas, et tal on luulud?”
„Jah,” ütlesin ma.
„Siis ma sellele suuri lootusi ei paneks.”
Ei, mõtlesin ma, mina ka mitte.
Ma läksin tagasi oma finantstehingute juurde, juureldes, kas Charlesil on õigus.
Kas oli see ikka õige töö?
Kahtlemata oli see tulus töö. Viimase kuue aasta jooksul olin ma teinud rohkem raha laua taga istudes, kui olin ligastes kraavides varitsedes või inimeste prügikastides sorides teeninud. Aga õigupoolest polnud ma midagi teinud ega valmistanud. Ma olin lihtsalt täpselt ennustanud, millal konkreetsed väärtpaberite või võlakirjade hinnad tõusevad või langevad ning ma olin neid vastavalt müünud ja ostnud.
Umbes nagu oleks hobustele panustanud ja siis oodanud, et teised teeksid oma töö nii, et nad võidaksid.
Jälle segas minu mõtteid telefoniheli.
„Hallo,” laususin ma.
„Kas see on härra Halley,” küsis üks tugeva Põhja-Iiri aktsendiga hääl, „härra Sid Halley?” Ta rõhutas Halley puhul h-tähte.
„Jah,” vastasin ma.
„Härra Halley,” kordas ta. „Mul on vaja, et te minu heaks midagi teeksite.”
„Kes räägib?” küsisin ma.
„Pole oluline,” ütles ta mõnevõrra ähvardavalt. „Mul on vaja, et te uuriksite midagi, kas kuulete?”
„Mul on kahju. Ma ei tegele enam uurimisega.”
Ma panin toru hargile.
Telefon helises peaaegu otsekohe uuesti.
„Härra Halley,” ütles sama hääl. „Ma ei palu. Ma käsin teid.
Te hakkate uurima. Kas ma tegin end arusaadavaks?” Ta hääles kõlas tõeline ähvardus.
„Kes räägib?” küsisin ma uuesti, seekord vihaselt. „Kuidas te söandate mulle niiviisi helistada?”
„Kuidas ma söandan?” küsis ta peaaegu pooleldi naerdes. „Ma ütlen teile, härra Halley, et ma söandan nii mõndagi. Ja teie teete nii, nagu ma ütlen, minu sõna selle peale.”
„Ei tee ma midagi,” ütlesin ma kiiresti ja riputasin taas toru hargile.
Ma valisin otsekohe 1471, et saada teada telefoninumber, kellele see ka poleks kuulunud, aga mulle öeldi, et helistaja on oma numbri salastanud. See ei üllatanud mind.
Ma istusin ja vaatasin telefoni laual, lootes, et see heliseb uuesti, aga see ei helisenud.
Need kõned olid mind häirinud.
See polnud sugugi esimene kord, kaugel sellest, kui keegi mulle telefoni teel ütles, et ma pean tegema nii, nagu nemad tahavad, aga see oli esimene juhtum, kui taheti, et ma hakkaksin midagi uurima. Minevikus oli alati olnud tegemist ähvardusega, et takistada mind midagi tegemast.
Ma püüdsin oma tegevuse juurde tagasi pöörduda, aga mu mõtted ei olnud enam selle juures. Selle asemel läksin ma Marinat otsima.
Marina, neiupõlvenimega Marina van der Meer oli olnud enne abiellumist teadustööga tegelev bioloog ja töötanud Ühendkuningriigi
