style="font-size:15px;"> Seega olin ma muutunud armastavaks abikaasaks ja pärastpoole jumaldavaks isaks.
Aga minu endine töö jäi toanurka passima nagu elevant – suur ja alati nähtav. Raske eirata, aga harva jutuks võetud.
Ainult vahetevahel, nagu nüüd, tõstis elevant siiski veidike pead ja tekitas Marinas hirmujudinaid.
Ma võtsin kilekiirköitja kaasa, kui läksin Sassyle kooli järele.
„Ära unusta ka Annabeli kaasa võtta,” hüüdis Marina mulle läbi köögiakna. „Ta jääb täna ööseks meile.”
„Kas nädala keskel pole see vähe imelik?”
„Tim ja Paula lähevad õhtul Londonisse. Mingi ametlik õhtusöök või midagi.”
„Hüva, ei unusta.”
Tütre koolist kojutoomine oli üks minu päeva kõrghetki. Tüdruk tormas tavaliselt autosse, nägu erutusest laia naeru täis, ja tahtis nii innukalt mulle ühe hingetõmbega pajatada, mida ta oli koolis teinud.
Kool asus ainult pooleteise kilomeetri kaugusel, naaberkülas, aga ma olin tavaliselt ikka varem kohal ja istusin tihti kümme minutit oodates, enne kui Sassy ilmus. Täna olin ma kodust eriti vara tulema hakanud, sest tahtsin omaette olla ja Sir Richardi nimekirja läbi vaadata.
Nagu tavaliselt, parkisin ma Range Roveri kooliväravate vastu ja võtsin seejärel kõrvalistmelt kilekiirköitja.
Kahel paberilehel oli loetelus üheksa võidusõitu, kuid põhjendatud eriti polnud, miks iga võiduajamine oli nimekirja kantud. Esmapilgul polnud neis üheski midagi märkimisväärset ega ka midagi niisugust, mis neid otsekohe kuidagi ühendaks.
Kolm võidusõitu üheksast olid olnud takistussõidud3 ja ülejäänud kuus stiiplid4. Kõik olid toimunud eelmise kuue kuu, traavivõistluste põhikuude jooksul, alati võiduajamiste olulisematel päevadel, kuid ükski neist polnud olnud päeva suurjooks. Ainult kahel võiduajamisel oli võitnud favoriit või teine favoriit ning kõik need olid võidetud pakkumisega kuus ühele või suuremalt.
Sellegipoolest ei näinud ma üheski võiduajamises midagi tähelepanuväärset ega ebatavalist.
Miks need siis nimekirjas olid?
Sir Richard Stewart võis küll oma kahtlustustes fantaasiasse langeda, aga ta ei olnud rumal. Pidi olema mingi põhjus, miks ta oli selle nimekirja kokku pannud, ja ilmselt oli ta lootnud, et mina märkan seda. Aga esmapilgul ma seda ei suutnud, võibolla aitaks võiduajamiste video vaatamine.
„Tere päevast, härra Halley,” hüüdis üks hääl.
Ma tõstsin silmad enda ees lebavatelt paberitelt ja suunasin pilgu paremal oleva koolivärava poole.
„Tere, proua Squire,” hüüdsin ma läbi avatud akna vastu.
Proua Squire oli koolidirektor ja tal oli komme seista päeva lõpus, kui lapsed lahkusid, kooliväravate juures.
„Nagu ma aru saan, võtate te täna ka Annabel Gaucini endaga kaasa.”
„Jah, seda küll.”
Proua Squire noogutas ja hakkas seejärel juttu ajama värava juures ootavate emadega, kellel nii mõnelgi lapsekärus tulevane kooliõpilane.
Lapsed valgusid hoonest välja ja nagu tavaliselt oli mänguväljakul pöörane tormlemine. Ma ronisin Range Roverist välja ja läksin üle tee. Sassy oli alati üks esimesi, kes värava juurde jõudis – ma panen selle minult päritud võiduajamise arvele –, aga Annabel oli ilmselgelt daamilikum, lastes teistel ees minna, nii et meie Sassyga pidime mõne hetke ootama, et ta meie juurde jõuaks.
„Tere, issi,” hüüdis Sassy käega hullupööra lehvitades.
Mul tõesti ei saa iial küllalt sellest, et mind issiks kutsutakse.
„Tere, kullake,” hüüdsin ma vastu.
Proua Squire laskis ta läbi värava ja tüdruk tormas minu juurde, võttis mu käe, mu parema ja tõelise käe, mitte mu vasakul poolel eksisteeriva paranormaalse plastist ja metallist käe.
Mõne aja pärast laskis proua Squire ka Annabeli välja ja ta tuli meie juurde.
„Võta Saskial teisest käest kinni,” ütlesin ma talle, kui me pidevalt mõlemale poole vaadates turvalises rivis koos tänavat ületasime. Külas ei liikunud peaaegu üldse muid autosid peale nende, kes käisid koolist lapsi koju viimas, aga parem karta kui kahetseda.
Saskia oli minu uhkus ja rõõm, kes saabus päevapealt üheksa kuud pärast minu abiellumist Marinaga.
„Pulmaöö laps,” ütles üks sõber mulle kord silma pilgutades. „Hea, et ta varem ei tulnud.”
Ma naeratasin talle, teades, et tegelikult oli hea, et ta oli hiljem tulnud. Marina oli öelnud oma jah-sõna, kui tal oli päts juba ahjus küpsemas.
See kõik oli tundunud nii lihtne. Me olime lõpetanud rasestumisvastased ettevaatusabinõud ja – ennäe imet – Marina oligi otsekohe rasedaks jäänud. Seda masendavam oli see, et pärast Saskia sündi polnud Marina enam rasestunud.
Me olime külastanud kõiki tuntud viljatusravi arste ja nad kõik ütlesid, et pole ühtegi meditsiinilist põhjust, miks ta ei saaks rasestuda. Lihtsalt lõõgastuge, ütlesid nad, ja see juhtub. Noh, me olimegi lõõgastunud, aga see polnud kuue aasta jooksul juhtunud ja me hakkasime leppima tõsiasjaga, et Sassy jääbki meie ainukeseks lapseks.
Aga Marina oli veel piisavalt noor, nii et suurema osa öödest me muudkui üritasime entusiastlikult.
Marina viis kaks tüdrukut koos koertega külla jalutama, mina aga läksin oma kabinetti ja vaatasin Racing Posti veebisaidilt kõigi üheksa võiduajamise videot.
Üks asi, mida ma polnud pelgalt kirjalikke üksikasju uurides märganud, oli see, et ükski neist võiduajamistest polnud olnud tihe rebimine. Kõigil juhtudel oli võitja jõudnud finišisse teistest hulga maad eespool, tundmata suveräänse liidrina vähimatki ohtu teiste poolt.
Mitte et see oleks muutnud sõidud ebatavaliseks. Enamik stiipleid võidetaksegi heade hüpete eest kogu võistlusrajal, mitte niivõrd sprindiga viimasel kahesajal meetril.
Kas Sir Richard kahtlustas siis sellepärast, et tema arvates polnud teised ratsanikud eriti üritanudki?
Ma otsisin üles džokid, kes olid nendes sõitudes osalenud.
Mitmed džokid olid osalenud enam kui ühes sõidus. Aga mingi üldine muster puudus, näiteks see, et sama džoki oleks iga kord võitnud.
Ma vaatasin veel kord trükitud nimekirja. Iga sõidu kohta käivate faktide lõppu oli keegi, eeldatavasti Sir Richard, lisanud mõne kommentaari ja tähelepaneku.
Näiteks pärast üht võiduajamist Sandownis oli ta kirjutanud: „Alghind 8/1, totalisaator maksis võidu eest ainult 5,60 naela.” Pärast veel üht sõitu Newburys oli ta kirja pannud: „Võitja 10/1, totalisaator maksis ainult 7,20 naela.”
Paljude teiste puhul olid samalaadsed kommentaarid. Ainus asi, mis näis kõigi võidusõitude
Takistussõit (
Stiipel ehk jahivõidusõit (
