veel impulsse ja mu sõrmed sulgusid. See nägi välja ja liikus nagu päris ehtne käsi, aga see ei saanud midagi tunda. Ma ei saanud aru, millal või kui tugevasti ma millestki kinni hoidsin. Veiniklaas võis mu haardest välja libiseda või siis pigistasin ma selle kildudeks, ilma et ise tuhkagi aru oleks saanud.
„Kas mina ka endale sellise saaksin?” küsis Annabel.
„Ära räägi rumalusi,” ütles Sassy talle. „Sa peaksid siis laskma enne endal käe otsast ära lüüa.” Ta tegi parema käega vasaku käsivarre peale raiuva liigutuse.
Pettunud pilk Annabeli näol vihjas, et asi võib olla seda väärt, kui nii väga endale plastkätt tahta.
„Minge nüüd, teie kaks,” ütlesin ma varrukat jälle alla randmeni tõmmates ja oma parema käe osavate sõrmedega mansetinööpe kinni pannes. „Minge aeda. Mul on vaja veel tööd teha.”
Ma seisin veidike aega köögikraani juures, vaadates neid läbi akna. Nad olid muru peal, loopisid teineteisele tennispalli ja koerad tormasid ühe juurest teise juurde, lootes meeleheitlikult, et nad selle maha pillavad. Aga nad muudkui loopisid ja loopisid.
Ma naeratasin.
Millist rõõmu tõid lapsed.
Ma helistasin kell viis Sir Richard Stewarti kodunumbrile.
„Ma vaatasin su nimekirja,” ütlesin ma.
„Käis see alles kähku,” vastas ta. „Ja mida sa arvad?”
„Ma mõistan, miks sa arvad, et kihlvedude sõlmimises võib olla midagi reeglitevastast, eriti arvestades totalisaatoril saadud suuri võite, aga ma ei saa aru, miks sa arvad, et see tähendab ilmtingimata tulemustega manipuleerimist. Totalisaatoril võib olla ka selliseid kihlvedusid, kus on jälle suurelt kaotatud.”
„Aga on olemas teatud skeem,” jätkas ta endiselt. „Suurte võiduajamiste puhul näiteks.”
„Paljud mängurid käivad kihla vedamas ainult suurtel võiduajamistel,” ütlesin ma. „Võib-olla meie totalisaatori suurpanustaja on üks nendest. Ja kuidas sinu arvates need tulemused eelnevalt kokku lepiti?”
„Ma ei tea,” vastas ta.
„Ma eeldan, et kõikidelt hobustelt võeti proovid.”
„Jah, kõik auhinnalistele kohtadele tulnud hobused tegid läbi tavapärase dopinguproovi ja kõigi tulemus oli negatiivne.”
„Kuidas olid lood teistega?” küsisin ma.
„Pisteline testimine, aga nende võistluste puhul ma konkreetselt ei tea. Aga ma tean seda, et sel aastal pole veel ühelgi hobusel olnud dopinguproovi tulemus positiivne.”
„Kas sa kedagi džokidest oled küsitlenud?” küsisin ma.
„Turvateenistuse pealik käis paar korda minu juures, kui ma talle oma kahtlustest rääkisin, aga see ei viinud kuhugi. Mind ennast süüdistati, öeldi, et mul on meelepetted ja et ma mõtlen selle kõik välja.”
„Ma olen kindel, et nii see küll ei ole,” ütlesin ma.
„On küll,” vastas ta kiiresti, tuntav viha hääles. „Ma tean, kuidas kogu töötajaskond minu selja taga naeru kihistab, mõtleb, et ma olen selle töö jaoks liiga vana, et hakkan peast nõdraks minema, aga ma ütlen sulle, et nii see ei ole.”
Ma vaikisin ega öelnud midagi.
„Sellepärast mul ongi sind vaja, Sid, et sa uuriksid, mis toimub, ja teeksid sellele lõpu enne, kui võiduajamine on pöördumatut kahju kannatanud.”
„Sir Richard, ma ütlesin sulle, et ma ei tegele enam detektiivitööga. Kui teie enda turvateenistus ütleb, et midagi ei ole lahti, siis võib-olla peaksidki neid kuulama. Peter Medicos ei ole rumal ja teda on raske kannult maha raputada, kui ta on vähimatki korruptsioonilõhna haistnud.”
Peter Medicos oli olnud BHA turvateenistuse ülem alates sellest ajast, kui ta umbes seitsme aasta eest Lancashire kriminaalpolitsei ülema ametist pensionile läks.
„Ah,” turtsatas Sir Richard selle peale. Tema selles küll nii kindel polnud. „Ma olen sinus tohutult pettunud, Sid. Miks keegi teine ei näe, mis toimub?” Tema hääles kõlas täielik masendus ja mõnevõrra hirmugi. „Noh, ma ütlen sulle, et mina kavatsen välja selgitada, mis toimub. Ja pagan võtaks, ma ei jää enne rahule, kui olen sellega hakkama saanud, kas sinu abiga või ilma.”
Ta pani toru nii järsult hargile, et ma jäin tumma telefonitoru hoidma.
Kas toimus tõesti midagi või mõtles ta kogu loo välja?
Ja kas see läks mulle korda?
Jah, võib-olla läks.
Ma läksin otsima Marinat, kes istus koos Sassy ja Annabeliga elutoas, vaadates televiisorist üht Walt Disney multifilmi.
„Ma lähen Charlesi poole,” ütlesin ma. „Ma ei jää kauaks. Olen õhtusöögiks tagasi.”
Marina vaatas mulle diivanilt otsa ja ma sain aru, et see talle eriti ei meeldinud. Ta teadis väga hästi, miks ma tahtsin Charlesiga rääkida.
„Issi, issi, palun tule selleks ajaks tagasi, et sa saaksid meile unejuttu lugeda,” pasundas Sassy.
„Hästi,” ütlesin ma. „Ma olen poole kaheksaks tagasi ja loen teile siis ühe loo. Aga teie peate olema juba voodis.”
Äkki ta polnudki enam nii agar. „Aga Annabel jääb ju siia. Kas ma ei võiks täna õhtul kauem üleval olla?” küsis ta mulle paluvate silmadega otsa vaadates.
„Ei,” ütlesin ma kindlalt. „Seda enam on põhjust vara voodisse minna. Siis on teil aega teineteisega rääkida, enne kui magama jääte.”
Ta muutus üksnes silmapilguks rõõmsamaks. Sassy voodisse saamine oli igal õhtul võitlus selle üle, kelle tahe peale jääb, ja tüdruk oli väga meelekindel.
„Ma võtan jalgratta,” ütlesin ma Marinale. „Ma luban, et tulen selleks ajaks tagasi.”
Peamine põhjus, miks me Marinaga olime ostnud maja lääne-Oxfordshiresse, oli tahtmine elada võimalikult Charlesi lähedal ja oma hämmelduseks me leidsime just sellise maja, mida tahtsime, ühes külas, Charlesi Aynsfordi majast ainult kolme kilomeetri kaugusel.
Kuningliku mereväe eruadmiral Charles Roland oli nii mulle kui Marinale lausa isa eest, hoolimata sellest, et ta polnud meie kummagi veresugulane. Tegelikult oli ta mu endine äi, ja kuigi tegelikult jätsin mina oma endise naise maha, polnud meie sõprus Charlesiga pärast tormilist abielulahutust tema tütrega mitte üksnes püsima jäänud, vaid oli iga mööduva aastaga aina tugevamaks muutunud. Ta oli Marinasse momentaalselt kiindunud ja nautis täiel rinnal auväärset Saskia vanaisa rolli, sest tema kumbki tütar polnud teda lastelastega õnnistanud.
Ta oli nüüd juba üle kaheksakümne, aga seda poleks teda vaadates öelnud. Ta oli 183 cm pikk, ikka veel musta juuksepahmakaga, selg tikksirge nagu siis, kui ta kuuskümmend viis aastat tagasi oli hakanud Dartmouthis ohvitseriks õppima.
Ta ootas mind elutoas, seljas oma lemmik sametist ja siidist veinipunane sabakuub. Ta seisis kamina ees, kaks klaasi juba ohtralt tema parima viskiga
