kihlvedude vahendaja pakub hinna kaheksa ühele ja kui hobune võidab, siis kihlveovahendaja maksab iga panustatud naela eest kaheksa naela, olenemata sellest, kui palju inimesi samasuguse kihlveo sõlmis. Aga ametlik alghind on kihlveovahendajate hindade keskmine võiduajamise algushetkel.
Totalisaatori puhul toimub aga võidusumma proportsionaalne jagamine võitjate vahel, mis tähendab, et kõikide võiduajamises osalenud hobuste peale panustatud raha kogusumma lihtsalt jagatakse võitnud piletite arvuga, et kindlaks määrata väljamakse või kasum. Järelikult on totalisaatori kasumi väljavaated harva täpselt sama suured kui alghind, olles mõnikord suuremad, mõnikord väiksemad, aga on väga ebatavaline, et need on alghinnast palju väiksemad, nagu oli olnud kõikidel võiduajamistel selles nimekirjas.
Ainus selgitus totalisaatori madalale kasumile oli see, et ebaproportsionaalselt suur hulk raha oli panustatud võitvatele hobustele totalisaatoril, võrreldes panustega samadele hobustele kihlveovahendajate kaudu.
Võib-olla andis just see alust Sir Richardi kahtlustele.
Aga see ei tundunud olevat nii suur, et selle pärast pabinasse minna.
Kõik, kes olid võiduajamistega kursis, teadsid, et väga suurte panuste tegemine totalisaatoril võib olla vähetulus, sest see kaldus vähendama soodsaid väljavaateid kasumile. Sa lihtsalt võitsid tagasi panustatud raha, millest oli maha arvatud kakskümmend neli protsenti, mille totalisaator jättis endale, et katta kulutusi ja saada oma tulu.
Miks teeks keegi seda? See oli hullumeelsus. Eriti veel, kui kihlveovahendaja kaudu on paremad võiduvõimalused.
Aga kihlvedu totalisaatoril on palju anonüümsem kui vahendajate kaudu, kes kalduvad pungis rahakotiga regulaarse kliendi ära tundma. Ja vahendajad on esimesed, kes karjuvad süüdistusi ebaseaduslikkuses, kui suurte võiduvõimaluste ja kõrgete panustega hobune teistest tagapool finišisse kappab, jättes nende taskud niiviisi päris tühjaks. Ent totalisaator ei hooli, milline hobune võidab. Ta võtab oma kahekümne nelja protsendilise osa ja ainus, mis loeb, on hobustele panustatud raha kogusumma. Mida rohkem kihlvedusid, seda rohkem see välja teeb. Ei ole mitte kedagi, kes kaebaks, et võitjale on pandud ebaproportsionaalselt suured panused, kui üldse keegi, siis ehk vaid teised võidupiletite omanikud, kes kiruvad oma halba õnne, kuna totalisaatori kasum oli väiksem, kui nad lootsid. Ja lõppude lõpuks, kes kaebakski, kui on just äsja toetanud võitjat ja teeninud raha? Suurema tõenäosusega nad hoopis lähevad seda tähistama.
Suurtel võistlustel on sõna otseses mõttes sadu erinevaid totalisaatorite terminale ja toimekas personal pöörab sellele vähe tähelepanu, kui üldse pöörab, kes neile sularaha annab. Terve õhtupooliku võiks otsusekindel inimene panustada mistahes hobusele mitmeid tuhandeid naelu, või ka kümneid tuhandeid naelu, ilma et kellelgi kulmgi kerkiks.
Ma vaatasin uuesti nimekirja.
Kõik üheksa sõitu olid olnud päevakaardi viimases pooles ja seitse olid olnud kas päeva viimased või eelviimased sõidud.
Palju aega, et raha kihlveo peale panna.
Ja mõnel olulisel võiduajamisepäeval, kus on märkimisväärselt suur kihlveo sõlmijate hulk, on võidukassa üldiselt nii suur, et kõrgel panusel on vähem „lahjendav” mõju ja võiduvõimalused viis või kuus ühele polnud just halvad.
Eriti veel, nagu Sir Richard oli vihjanud, kui keegi teadis võiduajamise tulemusi juba ette.
2. peatükk
„Issi, issi, tule meiega mängima!”
Sassy ja Annabel tulid joostes minu kabinetti.
„Kus emme on?” küsisin ma.
„Triigib,” vastas Sassy õrritaval toonil. „Ta ütles, et ma sind paluksin.”
Ma muigasin sisimas. Marina vihkas triikimist.
„Palun,” halises Sassy.
„Hüva,” vastasin ma. „Mida te tahate mängida?”
„Tagaajamist,” ütles Annabel, elevusest üles-alla hüpates.
Ei, mõtlesin ma, mitte tagaajamist. Mitte ühe päriskäega.
„Kas te pingpongi ei tahaks?”
„Muidugi tahame,” hüüdsid tüdrukud õhinal.
Me läksimegi garaaži, kus ma panin üles lauatenniselaua; mina olin ühel pool laua otsas ja kaks tüdrukut teisel pool, ja nii me veetsimegi järgmise pooltunni palle edasi-tagasi lüües, enamasti küll neid laua alt põrandalt korjates.
„Kes tahab jäätist?” küsisin ma.
Lauatennisereketid pandi kiiresti käest ja me siirdusime kööki nonparellidega kaunistatud vaarikamaitselisi jäätisepalle kühveldama.
„Härra Halley,” ütles Annabel suutäite vahel.
„Jah, Annabel?”
„Mis teie vasaku käega on?” Ta osutas sellele oma lusikaga.
Kuueaastase lapse süütu küsimus, mõtlesin ma.
„Tal ei ole seda,” ütles Sassy asjalikult. „See on tehtud plastist.”
Ma vaatasin Annabeli, mures, et see paljastus võib talle šokeeriv olla, aga ta ei paistnud mitte vähemalgi määral häiritud olevat.
„Kas ma võin seda vaadata?” küsis ta.
Vastumeelselt tõstsin ma käe köögilauale.
Sassy tegi särgivarruka nööbid lahti ja tõmbas varruka üle mu küünarnuki. Ta selgitas mu müoelektrilist imet suure rõõmuga Annabelile.
„See on patarei,” ütlesin ma, osutades nelinurksele, umbes 8 × 2,5 cm suurusele plokile, mis oli kinnitatud mu klaaskiust käsivarrele. „See paneb ta tööle.”
„Mida see teeb?” küsis Annabel.
„Ole hea, issi,” kamandas Sassy, „tee see lahti.”
Ma saatsin närviimpulsi ja nagu imeväel keerdusid kunstsõrmed ja pöial vaevukuuldava vurinaga lahti ning plastkäelaba avanes.
„Ohoo!” ütles Annabel, „see on äge.”
„Äge” polnud just see sõna, mida mina oleksin kasutanud.
Sensorid plastkäes võtsid naha kaudu vastu närviimpulsi ja panid imetillukesed peidetud mootorid lateksiga kaetud terassõrmi liigutama.
See oli kahtlemata nutikas, aga see ei olnud äge.
Tegelikult oli see nõme, midagi niisugust, mida ma üha rohkem põlgama hakkasin. Mõnel päeval ma isegi ei pannud seda värki peale, aga ma teadsin, et Marina arvas, et Saskial on parem, kui tal on „normaalse välimusega” isa.
Praegu tegin ma peaaegu eranditult kõike parema käega.
Ma polnud alati selline olnud. Kunagi oli mul olnud kaks kätt ja ma olin neid oskuslikult kasutanud, et neljal korral stiiplitšempioniks saada. Üks sadistist lurjus oli põletusrauaga lõpetanud selle, mida üks kukkumine oli alustanud, ja ma olin kaotanud käe täielikult. See oli neliteist aastat tagasi,
