vastas ta teravalt.
„Oled küll,” ütlesin ma ta juurde minnes ja tal ümbert kinni võttes. „Mis on?”
„Midagi ei ole.” Ta lükkas mu eemale.
„Ma ei hakka midagi uurima,” ütlesin ma. „Lubasin, et ei hakka, ega hakka ka.”
„Miks sa siis Charlesi juures käisid?”
„Ma tahtsin tema käest ühes asjas nõu küsida.”
„Mis asjas?”
„Ma küsisin temalt, mida ma peaksin ette võtma selles asjas, mida see mees mulle täna õhtupoolikul rääkis, kahtlustest, et keegi manipuleerib võiduajamiste tulemustega.” Ma jäin vait. „Ma ei kavatse neid uurida, aga ma ei saa ju ka asja lihtsalt niisama sinnapaika jätta?”
Ta ei öelnud midagi, aga ma kahtlustasin, et asja sinnapaika jätmine oli just see, mida tema tahtis, et ma teeksin.
„Charles pakkus, et ma räägiksin võiduajamiste turvateenistuse ülemaga ja jätaksin kõik tema hooleks. Ma helistan talle hommikul. Ja see on kõik.”
Marina vabanes pisut pingest, aga mingi osa sellest jäi ülejäänud õhtuks meie vahele. Kuidas ma ka poleks püüdnud teda veenda vastupidises, oli Marina ikkagi hirmul, et ma võin detektiivitöö juurde tagasi pöörduda. See oli muutunud tema peas koletiseks, tema ettekujutuses palju hirmuäratavamaks kui see tegelikult oli.
Vähemalt nii ma tookord mõtlesin.
Ma helistasin Peter Medicose mobiilile kohe pärast seda, kui olin järgmisel hommikul tüdrukud kooli viinud.
„Tere, Sid,” ütles ta tugeva Lancasteri aktsendiga.
„Kas sul on hetk aega?” küsisin ma.
„Tee kiiresti. Mul on tõesti tuli takus, aga lase tulla.”
„See puudutab Sir Richard Stewartit.”
„Jah, ma tean,” ütles ta. „Kohutav, kas pole?”
„Mis on kohutav?” küsisin ma.
„See lugu Sir Richardiga,” kordas ta. „Kohutav.”
Ma imestasin, kus planeedil mina viibin.
„Peter,” ütlesin ma aeglaselt. „Mis kohutav asi see Sir Richardiga siis on?”
„Noh see, et ta leiti surnuna,” vastas ta täpselt sama aeglaselt. „Kas sa siis sellepärast ei helistagi?”
„Surnuna?” sõnasin ma. „Aga millal?”
„Täna hommikul,” ütles ta. „Paar tundi tagasi. Leiti ühest oma vanast autost. Paistab sedamoodi, et on end ära tapnud.”
3. peatükk
Keskhommikuks oli Sir Richardi oletatavast enesetapust saanud raadio peauudis, aga uudistes anti ainult veidike rohkem informatsiooni, kui Peter Medicos oli mulle juba rääkinud.
Nagu ilmnes, oli aednik leidnud ta istumas kinnises garaažis oma klassikalises Mark IV Jaguaris, mille mootor käis. Tema vapustatud poja sõnade kohaselt oli Sir Richard viibinud üksinda nende Hampshire kodus, sest leedi Stewart oli Londonis oma õel külas. Poeg ei suutnud välja mõelda ühtki põhjust, miks tema isa oleks pidanud endalt elu võtma.
Nagu ka mina.
Sir Richard oli tundunud eelmisel õhtul inimesena, kes on enesetapust sama kaugel kui Kuu Maast, kui ta mulle helistades telefonitoru hargile viskas.
Noh, ma ütlen sulle, et mina kavatsen välja selgitada, mis toimub. Ja pagan võtaks, ma ei jää enne rahule, kui olen sellega hakkama saanud, kas sinu abiga või ilma.
Need ei kõlanud mulle sugugi sõnadena, mida lausuks mees, kes kavatseb end mõne tunni pärast ära tappa.
Aga kui see ei olnud enesetapp, mis see siis oli?
Ma teadsin mitut juhtumit, kus inimesed said õnnetult surma suletud ruumis autot käivitades, sest neil polnud vingugaasi kiire akumulatsiooni saatuslikest tagajärgedest aimugi. Alla ühe protsendi jäävast vingugaasi kontsentratsioonist õhus juba piisab, et tappa täiskasvanud inimene, ning see toimub ilma mingi hoiatuseta.
Aga peaaegu kõik teavad seda ohtu ja kindlasti teadis sellest klassikaliste autode koguja Sir Richard.
Nii et kui see polnud enesetapp ega õnnetus, kas see oli siis mõrv?
Võib-olla tänu oma eelnevale tööle, aga mina võtsin ootamatu surma puhul alati arvesse mis tahes kahtlasi asjaolusid, kuni neid polnud ümber lükatud.
Sir Richard Stewart teatas, et tema arvates manipuleerib keegi hobuste võiduajamiste tulemustega ja et ta kavatseb välja selgitada, kes see on, ning järgmisel hommikul leitakse ta surnuna, pealtnäha on tegemist enesetapuga.
Kas ma olin ainukene inimene, kes mõtles, et see on kuidagi liiga mugav?
Ma helistasin jälle Peter Medicosele.
„Jah, Sid?” ütles ta, tuntavalt veidi pahane, et teda segatakse. „Mida ma veel saan sinu heaks teha?”
„Peter, mul on kahju sind jälle tülitada sellisel päeval, mis on mõistagi raske, aga ma ei jõudnudki sulle enne öelda, miks ma üldse helistasin.”
„Sir Richardi asjus?” küsis ta.
„Jah,” ütlesin mina. „Ta käis eile pärastlõunal minu juures, öeldes, et ta on mures, sest keegi manipuleerib võiduajamistega.”
„Ah see,” lausus Peter selgelt ärritunud häälel. „Ta on sellest juba Cheltenhamist alates jauranud.”
„Kas see on tõsi?”
„Minu teada mitte.”
„Kas sa uurisid mõnd tema väidet?”
„Ma vahetasin diskreetselt paar sõna mõne vanema džokiga ja nemad tunnistasid, et see kõik on vaid üks suur jamps.”
Noh, muidugi ütleksid nad seda, eriti veel, kui on ise asjasse segatud.
„Kas sa ei arva, et tema surmal võib sellega mingit pistmist olla?” küsisin ma.
Teisel pool otsas tekkis vaikus. „Mis moel?” küsis ta. „Kas sa vihjad, et ta tappis end sellepärast, et mina ei võtnud tema süüdistusi tõsiselt?” Talle ei näinud see üldse meeldivat.
„Kas sa oled veendunud, et ta tõesti tappis end?” küsisin mina. „Kas ta jättis kirja?”
„Sid, ma teen ettepaneku, et sa jätaksid kogu küsitlemise professionaalidele, nagu näiteks politseile või BHA turvateenistusele. Kumbki neist ei tahaks, et üks amatöör sellesse sekkuks.”
Ma surusin maha tahtmise talle öelda, et ma ei ole detektiivitöös amatöör ja et oli aeg, kus BHA turvateenistus oli regulaarselt käinud minu uksel koputamas ja abi palumas.
„Ma kinnitan sulle, et mul ei ole mingit tahtmist
