nii, nagu ma käsin?”
„Kas see on järeletehtud iiri aktsent või olete tõesti põhjaiirlane?” vastasin ma tema küsimust eirates.
„Ma olen Ulsterist,” lausus ta. „Ja olen selle üle uhke.”
„Noh, mina olen waleslane ja samuti selle üle uhke, aga ma ei käi väikeseid tüdrukuid röövimas!”
„Röövimas? Ärge ajage jama. Ma ainult sõidutasin plika koju.”
„Ma helistasin politseisse,” ütlesin ma.
„Selles ma ei kahtle.”
„Ja seda kõnet jälitatakse.”
„Kas ma teie arvates saabusin mööda Lagani jõge mulli sees või?” Ta hakkas naerma.
„Mida te tahate?” küsisin ma.
„Nagu ma juba ütlesin, mul on vaja, et te midagi uuriks.”
„Ja nagu mina teile juba ütlesin,” laususin ma, „ei tegele ma enam sellega.”
„Ma arvan, et te teete erandi.”
„Ma arvan, et ei tee.”
„Nüüd kuulake mind, härra Halley,” ütles ta, naer täielikult häälest kadunud. „Ma näitasin teile, milleks ma olen võimeline. Kas te tahate, et teie plika saabuks järgmisel korral kastis koju?”
„Keri põrgusse,” ütlesin ma telefonitoru hargile virutades.
Marina oli kõike kuulnud.
„Miks pagana pärast sa seda tegid?” pröökas ta.
„Tss! Sa ajad Sassy ütles. Ma tean, mida ma teen.”
„Tead ikka või? See on sinu tütre elu, millest me praegu räägime.”
„Usalda mind,” ütlesin ma tema käsi enda omadesse võttes. „Ähvardajaga saab ainult ühtmoodi – teda tuleb vastu ähvardada. Kui me tema ähvarduste ees lömitame ja teeme nii, nagu tema ütleb, siis me ei saa temast kunagi lahti.”
Telefon helises uuesti.
„Ära tee väljagi,” ütlesin ma, aga Marina oli juba toru haaranud.
„Kuula mind, sina lurjus,” karjus ta sellesse. „Jäta meie tütar rahule. Jäta meid kõiki rahule.”
„Ahaa, proua Halley!” Ma kuulsin teda selgesti, kuigi Marina surus telefoni vastu kõrva. „Käskige oma abikaasal mõistuse häält kuulda võtta. Ma tahan vaid seda, et ta mulle ühe tööotsa teeks.”
„Mis tööotsa?” küsis Marina, minu kätt eemale lükates, kui ma püüdsin telefoni tema käest kätte saada.
„Ma tahan, et ta uuriks Sir Richard Stewarti vihjeid võiduajamise sohisõitude kohta.”
Ma istusin voodi serval, suu üllatusest lahti.
Ma sirutasin käe ja võtsin Marina käest telefoni.
„Mida te ütlesite?” küsisin ma.
„Te uurite Stewarti väiteid ja jõuate järeldusele, et need on alusetud.”
„Ja kas need on alusetud?”
„Te leiate, et see nii on.”
Ma polnud seda küsinud, aga ma sain ammendava vastuse.
„Kahju küll,” ütlesin ma. „See aeg on läbi, kui ma detektiivitööga tegelesin.”
Ma panin toru hargile.
„Kas sa oled hull või?” karjus Marina mu peale. „Sa pead tegema, mida ta käsib.”
„Ma ei tohi seda,” ütlesin ma otsustavalt. „Ta nõuab, et ma uuriksin, aga ta ütleb mulle ka seda, millisele järeldusele ma pean jõudma. Kui Sid Halley ütleb, et mitte midagi pole nihu, siis hakataksegi uskuma, et midagi ei ole nihu. Aga on ilmselge, et on ju nihu, muidu ta ei tahaks nii kangesti, et ma vastupidist kinnitaksin. Ta tahab musta valgeks teha. Kuhu jääks minu usaldusväärsus ja mis saaks võiduajamisest?”
„Mis on tähtsam? See neetud võiduajamine või su oma tütar?”
Ma olin kindel, et Saskia oleks lõppkokkuvõttes suuremas, mitte väiksemas ohus, kui ma teeksin seda, mida see mees nõudis, aga Marina nägi üksnes lühiajalisi tagajärgi.
„Algul sa ei taha, et ma midagi uurin, ja nüüd sa arvad, et ma olen hull, kui ma seda ei tee.”
„Ma ei tea isegi, mida ma tahan.” Marina istus voodiservale ja võttis pea käte vahele. „Mul on lihtsalt hirm.”
Ma läksin ja istusin tema kõrvale ning võtsin tal kaela ümbert kinni.
„Usalda mind,” ütlesin ma jälle. „Ma tean, mis on kõige parem. Ma kaitsen sind ja Sassyt. Ma luban.”
Ja ma otsustasin, et hakkan uurima.
Ma selgitan välja, kes meiega nii käitub, ja peatan ta.
Me mõlemad Marinaga läksime reede hommikul Saskiat kooli viima. Marina oli veetnud kogu öö Saskia toas teises voodis, ka koridoris oli tuli põlenud, aga enam meid ei häiritud, ei telefonitsi ega mingil muul moel.
Marina ei tahtnud, et Saskia üldse kooli läheks. Tegelikult tahtis ta meid kõiki kodus luku taga hoida ja lasta politseivalve ukse taha panna.
„Me ei saa niiviisi elada,” ütlesin mina selle peale. „Me peame normaalselt edasi elama.”
„Normaalselt!” Marina oli seda mulle karjunud. „Sid, see ei ole normaalne, kui laps sinult ära röövitakse.”
Politseil endal oli olnud selles otsustav roll. Kriminaalpolitsei vaneminspektor Watkinson oli helistanud kell pool kaheksa ja öelnud, et saab meiega kooli juures kokku. Tal olevat seal politseinikud, kes küsitlevad teisi lapsevanemaid, et tagada nende laste ohutus.
Mina isiklikult arvasin, et politsei kohalolul on vastupidine mõju, ja just nii see oligi, sest paljud vanemad viisid oma lapse kohe koju tagasi.
„Kas te jälitasite seda kõnet?” küsisin ma vaneminspektorilt. Marina oli nõudnud, et ma annaksin politseile loa meile sisse tulevaid ja meilt välja minevaid kõnesid pealt kuulata.
„Ah, tegelikult mitte,” tunnistas mees. „Ilmnes, et meie sõber kasutas mitmeid ümbersuunamisi läbi erinevate SIM-kaartide, millest mõned olid mandril.”
„Kas te arvate, et ma tulin mööda Lagani jõge mulli sees?” ütlesin ma vaikselt endamisi.
„Mida te ütlesite?” küsis vaneminspektor.
„Kas te arvate, et ma tulin mööda Lagani jõge mulli sees,” kordasin ma valjemini. „Seda ütles see mees, kui ma talle teada andsin, et politsei jälitab ta kõnet.”
„Ja mida see tähendab?”
„Põhimõtteliselt tähendab see: Kas te arvate,
