selgitusi otsides asusid mu mõtted meeletul kiirusel ringi kihutama nagu mänguautomaat enne seisku jäämist: Ema on hakanud misjonäriks? Ema on taas kord laenutusest „Minu Aafrika” video võtnud? Emale on korraga meenunud „Vabana sündinud” ja ta on otsustanud hakata lõvisid pidama?
„Jah, kullake. Kavatseme safarile minna ja vaadata, missugused need masai suguharu mehed välja näevad, ja peatuda rannahotellis!”
Mänguautomaat klõnksatas paigale, pakkudes vaatamiseks tülgastavaid pilte eakatest saksa daamidest, kes rannaliival kohalike noorukitega ringi amelevad. Silmitsesin ema kalgil pilgul.
„Kas kavatsed hakata jälle saba seljas ringi tõmbama?” ütlesin ma. „Isa on sest Julio jamast vaevu toibunud.”
„Mis sa ajad, kullake! Ma ei saa küll aru, miks te tühjast asjast nii hirmsat kära tegite. Julio oli lihtsalt sõber – kirjasõber! Meil kõigil on sõpru vaja, kallis. Isegi parimas abielus pole ühest inimesest küllalt: vaja on sõpru igast vanusest, rassist, usutunnistusest ja suguharust. Oma arusaamisi peab avardama igal võimalikul …”
„Millal te lähete?”
„Oh, seda ma veel ei tea. Lihtsalt tuli selline mõte. Appikene, pean tormama. Nägemist, kullake!”
Pagan võtaks. Kell on 9.15. Jään hommikusele koosolekule hiljaks.
11.00 „Tõuse, Britannia” toimetus. Jäin koosolekule hiljaks õnneks ainult kaks minutit, samuti läks korda mantel nutsakuks rullida ja ära peita, tekitades soliidse mulje, nagu oleksin juba tunde kohal istunud ja lihtsalt maja mingis teises osakonnas tähtsa asjatoimetusega hõivatud olnud. Kõndisin väärikalt läbi jubeda avatud plaaniga toimetusetoa, mida risustasid viletsa päevatelevisiooni kõnekad jäänused: täispuhutav lammas, auk tagumikus, taamal suur foto Madeleine Albrighti peaga Claudia Schifferist, veel edasi hiiglaslik papist silt kirjaga „LESBID! Välja! Välja! Välja!” osutamas sinnapoole, kus põskhabet ja musti Jarvis Cockeri prille kandev Richard Finch, täidlane kere tülgastavalt seitsmekümnendate retrosafari ülikonda pigistatud, parajasti oma ligi kahekümnest inimesest koosneva uurimisgrupi peale röökis.
„Astu aga edasi, Bridget Lontpüks Hilineja,” üürgas ta minu lähenemist märgates. „Ma ei maksa sulle mantlite rullimise ja ilmsüütu näo tegemise eest, ma maksan sulle õigel ajal kohalolemise ja värskete ideede eest.”
Ausalt. Päev päeva järel igasuguse lugupidamise puudumist taluda käib üle inimvõimete piiri.
„Nii, Bridget!” karjus ta. „Uued leiboristlikud naised. Imago ja rollid. Ma tahan stuudiosse Barbara Folletit. Las võtab Margaret Becketti korralikult ette. Eri värvi juuksesalgud. Lühike must kleit. Sukad. Tahan, et Margaret näeks välja nagu sekspomm.”
Mõnikord on tõesti tunne, et ülesannetel, mida Richard Finch mulle annab, pole tegelikkusega absoluutselt mingit pistmist. Ühel päeval leian end kindla peale veenmas Harriet Harmanit ja Tessa Jowelli, et nad seisaksid kusagil supermarketis, kuni mina küsitlen mööduvaid inimesi ja püüan välja uurida, kas nad suudavad neil kahel vahet teha; või siis käin peale jahiülemale, et ta maal ihualasti ringi tormaks, kari tigedaid rebaseid kannul. Peaks endale mõne mõistlikuma ameti otsima. Kuidas oleks medõega?
11.03 Oma laua taga. Mis siis ikka, peaks vist leiboristide pressiosakonda helistama.
Mmmm. Pildikesed viimasest seksist kipuvad silme ette. Loodetavasti polnud Mark Darcy täna hommikul nii torssis, kui välja paistis. Tea, kas talle on veel vara tööle helistada?
11.05 Jah. Nagu öeldakse väljaandes „Kuidas saada soovitud armastust” – või oli see „Kuidas hoida leitud armastust”? –, on mehe ja naise sulandumine üks keeruline värk. Mees peab aktiivsem pool olema. Ootan tema helistamist. Võib-olla peaks lehti lugema, ennast Uue Leiboriga kurssi viima, juhul kui peaksingi Margaret Becketti … Aaaah!
11.15 Richard Finch taas röökimas. Leiboristidest naiste asemel tuleb nüüd tegelda rebasejahi küsimusega, ja ma pean Leicestershire’ist otseülekande tegema. Ei mingit paanikat. Olen enesekindel, vastuvõtlik, kiirelt reageeriv, asjalik naisterahvas. Minu mina tugevus ei johtu mitte välistest saavutustest, vaid seestpoolt. Olen enesekindel, vastuvõtlik … Taevas halasta. Oh häda ja viletsust! Ei taha minna laia ilma, mis näeb välja nagu külmkapiga ristatud bassein.
11.17 Tegelikult on intervjuu v. h. Suur vastutus – suhteliselt muidugi, mitte et peaks otsustama, kas saata Iraaki mõni juhitav keskmaarakett või hoida operatsiooni ajal tuiksoont klambriga kinni –, aga hea võimalus kaamera ees grillida Rebasemõrtsukat ja öelda midagi tõeliselt põhjapanevat nagu Jeremy Paxman Iraani – või Iraagi – suursaadikule.
11.20 Võib-olla palub Newsnight mul koguni väikese proovisaate teha.
11.21 Või siis terve sarja eriteemalisi otseülekandeid. Hurraa! Noh, asugem ajaleheväljalõigete kallale … Oeh. Telefon.
11.30 Kavatsesin ignoreerida, aga mõtlesin, et äkki on intervjueeritav: Sir Hugo Rt Hon.
Boynton-Rebasemõrtsuk juhtnööridega, et siin silohoidlad ja vasakul seahütid jne, niisiis võtsin toru. Magda.
„Tere, Bridget! Tahtsin lihtsalt öelda, et potti! Poti peale! Istu poti peale!”
Torust kostis kohutav mürin, millele järgnes voolava vee hääl ja metsik röökimine, nagu korraldaksid serblased muslimite seas veresauna hüüetega „Emme annab laksu! Annab jah laksu!”
„Magda!” karjusin ma torusse. „Tule tagasi!”
„Anna andeks,” ütles ta lõpuks taas toru võttes. „Ma tahtsin lihtsalt öelda … pista noku potti! Kui see sul üle ääre ripneb, läheb kõik põrandale!”
„Mul on siin töö pooleli,” ütlesin anuvalt. „Pean kahe minuti pärast Leicestershire’isse sõitma …”
„Ei noh muidugi, hõõru aga mulle nina alla, kui tähtsad te seal kõik olete, ja mina kükitan kodus koos kahe inimesega, kes pole suutnud siiamaani inglise keelt ära õppida. Ma tahtsin tegelikult öelda, et sain oma ehitusmehe niikaugele, et ta on nõus tulema sulle homme riiuleid panema. Vabanda, et oma tüütute kodukanahädadega sind segasin. Tema nimi on Gary Wilshaw. Nägemist.”
Enne kui jõudsin tagasi helistada, pistis telefon uuesti huilgama. Lambahäälel nuuksuv Jude.
„Pole midagi, Jude, rahune maha,” ütlesin ma telefoni lõua alla surudes ja üritasin samal ajal ajaleheväljalõiked kotti toppida.
„Alatu Richard … ooooooooh!”
Sa jeerum. Shazil ja minul läks pärast jõule korda Jude’ile selgeks teha, et kui ta peab ajuliivana püsiva Alatu Richardiga veel üheainsa ogara vestluse Enese Jäädava Sidumise Probleemi üle, tuleb ta vaimuhaiglasse sulgeda; seega ei saa nad enam niikuinii pikki aastaid läbida minikriise, loota suhtenõustamisele ega omada ühist tulevikku, enne kui Jude ükskord haiglast omaste järelevalve alla lastakse.
Enesearmastusest ajendatud suurejoonelise vägiteoga jättis ta mehe maha, laskis juuksed lühikeseks lõigata ning hakkas oma turvalisele City töökohale ilmuma nahkjopes ja tihkelt ümber puusade istuvates teksastes. Iga triipsärgis Hugo, Johnny ja Jerrers, kes oli üritanud varem mõistatada, mida Jude’i kostüümid varjavad, paiskus nüüd priaapilisse meeltesegadusse ning Jude’il näis igal õhtul
