poolsurnud – majja oma asjade järele. Otse loomulikult põrkasin ma kokku Rt Hon Hiigelrusikaga.
„Haa!” urises ta. „Loodan, et täkk õpetas teile üht-teist. Üks verine vahest?”
„Kuidas?” ütlesin mina.
„Verine Mary?”
Võideldes instinktiivse, tungiva sooviga mured viina uputada, ajasin ma ennast otsustavalt sirgu. „Kas tahate öelda, et ajasite minu reportaaži sihilikult untsu?”
„Võib-olla.” Ta irvitas vastikult.
„See on erakordselt alatu,” teatasin ma. „Ja üldsegi mitte kohane aristokraatia esindajale!”
„Haa! Või ägedaks minema! Mulle see meeldib,” ütles ta kähedal häälel ning sööstis minu poole.
„Käpad eemale!” käratasin ma eest ära hüpates. Tõepoolest! Mis tal arus on? Olen siin ametikohuseid täitmas, ja mitte kellelegi lõbustuseks saadetud. Tegelikult on see veenvaks näiteks, et meestele meeldib, kui sa nende vastu huvi ei ilmuta. Tuleb kasulikumaks puhuks kõrva taha panna.
Just tagasi, olles eelnevalt Tesco Metros ringi tuuritanud ja kaheksa kilekotiga trepist üles tuikunud. Võhm täiesti väljas. Miks olen alati mina see, kes poes käib? Justkui karjääri- ja abielunaine ühel ja samal ajal. Ela nagu seitsmeteistkümnendal … Ooooh. Telefonivastaja tuluke vilgub.
„Bridget,” – Richard Finch – „ootan sind homme kell 9 oma kabinetis. Enne koosolekut. Pea meeles – kell 9 hommikul, mitte õhtul. Hommikul. Kui valge on. Ma ei tea, kuidas seda paremini seletada. Igal juhul oled kohal, selge?”
Ta tundus päris kuri olevat. Loodetavasti ei seisa ma silmitsi võimatusega pidada edaspidi kena korterit, kena töökohta ja kena meesterahvast. Kavatsen Richard Finchile pajatada üht-teist ajakirjanikutöö sõltumatusest. Nõndaks. Peaks vist midagi tegema hakkama. Õudne väsimus.
20.30 Sain energia tagasi tänu Chardonnayle, lükkasin sodi silma alt ära, panin kamina ja küünlad põlema, käisin vannis, pesin juukseid, tegin make-up’i ja panin jalga v. seksikad mustad teksad ja selga paeltega ülemise otsa. Mitte kuigi mugavad, tuleb tunnistada, tegelikult hõõruvad pükste hargivahe ja paelad päris koledasti, aga väline ilme on hea, mis on kõige tähtsam. Eks öelnud Jerry Hallgi, et naine olgu köögis kokk ja elutoas hoor. Või oli see mingi teine tuba.
20.35 Hurraa! Tulekul on imeline, seksikas õhtupoolik oivalise itaalia roaga – kerge, aga toitev – ja kaminatulega. Olen suurepärane karjäärinaise/kallima hübriid.
20.40 Kus pagan ta nii kauaks jääb?
20.45 Krrrr. Mis mõttega ma kargan siin ringi nagu kõrvetada saanud kirp, kui tema ujub sisse, millal tuju tuleb?
20.50 Kuramuse Mark Darcy, ma olen tõesti … Uksekell. Hurraa!
Ta nägi oma tööülikonnas oivaline välja, ülemised särginööbid lahti. Niipea kui ta sisse oli astunud, laskis ta portfelli käest, haaras mind oma käte vahele ja keerutas väikesel seksikal tantsusammul ringi. „Küll on tore sind näha,” sosistas ta mu juustesse. „Sinu saade meeldis mulle kohutavalt: fantastiline ratsutamisoskus.”
„Ole vait,” ütlesin ma eemale tõmbudes. „See oli jube!”
„See oli suurepärane. Inimesed on sajandeid ratsutanud ettepoole ja nüüd muudab üksainus naisterahvas ühe väikese otsustava saatega igaveseks kogu Briti ratsutamiskunsti näo – õigemini tagumiku. Täiesti vapustav, triumf!” Ta vajus väsinult sohvale. „Ma olen üsna otsas. Pagana indoneeslased. Nende arusaam otsustavast muudatusest inimõiguste vallas on see, et nad on valmis inimesele ütlema, et ta on arreteeritud, enne kui nad talle kuuli kuklasse kihutavad.”
Valasin klaasi Chardonnayd ja ulatasin selle talle James Bondi võõrustajanna stiilis, öeldes rahustava naeratusega: „Õhtusöök tuleb kohe.”
„Oh taevas!” hüüatas ta hirmunult ringi vaadates, nagu luuraks teda mikrolaineahjus mõni Kaug-Ida sõdalane. „Kas sa tegid süüa?”
„Tegin jah,” ütlesin ma kurjalt. Oleks võinud arvata, et teine selle üle rõõmustab! Ja hoorakostüümist polnud ta silpigi piiksatanud.
„Tule siia,” ütles ta sohvat patsutades, „ma kiusan sind niisama natuke. Olen alati tahtnud Martha Stewartiga välja minna.”
Embus oli väga armas, aga spagetid olid juba kuus minutit keenud ja hakkasid tasapisi jahuseks muutuma.
„Viskan söögile pilgu peale,” ütlesin ma ennast sohvalt üles kiskudes. Samal hetkel helises telefon ja otsekohe sööstsin ma toru haarama, lihtsalt harjumusest, nagu Marki helistamise ootel alati.
„Terekest. Sharon siin. Kuidas sul Markiga läheb?”
„Ta on siin,” sisistasin ma torusse, hoides hambad ja huuled jäigalt ühes positsioonis, et Mark ei saaks suu järgi sõnu lugeda.
„Mis sa ütlesid?”
„Ta’n ssiin,” sisisesin ma läbi kokkusurutud hammaste.
„Ära närvelda,” ütles Mark rahustavalt noogutades. „Ma tean, et ma olen siin. Ma arvan, et niisuguseid asju ei peaks me teineteise eest varjama.”
„OK. Kuula nüüd,” ütles Shaz erutunult. „„Me ei väida, et kõik mehed petavad, aga nad mõtlevad selle peale. Mehi närivad kogu aeg igasugused soovid ja ihad. Meie püüame oma seksuaalseid tunge alla suruda …””
„Kuule, Shaz, ma teen tegelikult siin süüa.”
„Ohooo, või süüa tegema! Loodetavasti ei saa sinust üks Rahulolev Oma Poisi Pidaja. Kuula, mis ma sulle räägin, ja sul tekib kohe soov talle oma söök kaela valada.”
„Oota üks hetk,” ütlesin ma Markile ebalevalt otsa vaadates.
Võtsin poti tulelt ja läksin telefoni juurde tagasi.
„Niisiis,” jätkas Shaz õhinal. „„Mõnikord saavad instinktid kõrgemast mõttetegevusest jagu. Mees vahib väikeste rindadega naist, läheneb talle või magatab teda, kui ta on parasjagu seotud naisega, kellel on suured rinnad. Sina ise ei pruugi arvata, et vaheldus annab elule vürtsi, aga usu meid, sinu meesterahvas igatahes nii arvab.””
Mark oli hakanud sõrmedega vastu sohva käetugesid trummeldama.
„Shaz …”
„Oota … oota. Raamatu nimi on „Mida mehed tahavad”.
Kuhu ma jäingi … „Kui sul on ilus õde või sõbranna, võid olla kindel, et sinu MEESTERAHVAS MÕTLEB TEMAGA SEK-SIMISEST.””
Telefonis valitses ootusrikas vaikus. Mark tegi nüüd kätega kõrilõikamise ja kemmergus veetõmbamise liigutusi.
„Kas pole jäle? Nad pole tõesti muud kui …”
„Shaz, kas ma saan sulle hiljem tagasi helistada?”
Otsekohe sadas mulle kõrva süüdistus, nagu oleksin ma meestest pöördumatult sisse võetud, kui ma ometi peaksin olema feminist. Mina ütlesin selle peale, et kui tema ise pole neist põrmugi
