pole tegelikult mingi eriline sõber, lihtsalt ilmub alati kohale, kui Jude, Shaz ja mina kokku saame. Rebeccaga on see häda, et ta on nagu meduus. Sa räägid temaga millestki ja kõik tundub olevat kena ja sõbralik, kuni korraga tunned, nagu oleksid valusasti susata saanud, ega oska aimata, kust see võis tulla. Näiteks lobised teksastest ja ta ütleb: „No kui inimene näeb välja, nagu oleksid tal ratsutamispüksid jalas, tuleks muidugi kanda eriti hea lõikega teksasid, nagu näiteks Dolce & Gabbana.” Endal on tal reied nagu kaelkirjakubeebil. Enne kui jõuad toibuda, pajatab ta juba sujuvalt kellegi peenest sisekujundusest, nagu poleks midagi juhtunud.
„Bridge, kuuled sa mind?”
„Kus … kus sa Rebeccat nägid?” küsisin ma kõrgel katkeval häälel.
„Eile õhtul Barky Thompsoni juures. Astus ligi ja tutvustas ennast.’’
„Eile õhtul?”
„Jah, ma astusin sealt korraks läbi, sest sa jäid ju hilja peale.”
„Millest te siis rääkisite?” küsisin ma, tundes, kuidas Gary mind kahjurõõmsalt silmitseb, suits suunurgas tolknemas.
„Noh, ühest ja teisest. Küsis mu töö kohta ja kiitis sind,” ütles Mark hooletult.
„Mida täpselt?” sisistasin ma.
„Ta ütles, et sa oled vaba hing …”
Vaba hing? Rebecca kõnepruugis võrdub see väitega: „Bridget magab peaaegu igaühega ja tarvitab hallutsinogeene.”
„Teine võimalus on panna üles teistmoodi toed ja nad üles riputada,” alustas Gary uue hooga, nagu ma oleksin telefonitoru juba käest pannud.
„Olgu, mis ma ikka lobisen, kui sul on külaline,” ütles Mark. „Lõbutse hästi. Kas ma helistan hiljem?”
„Jah, helista kindlasti.”
Pea segaseid mõtteid täis, panin toru ära.
„Ajab kedagi teist taga, jah?” märkis Gary erandlikul ja ülimalt ebameeldival selgusehetkel.
Jõllitasin talle raevukalt otsa. „Ja kuidas jääb riiulitega …?”
„No kui nad peavad ilusti reas olema, pean juhtmed mujale viima ja krohvi maha kraapima. Oleks võinud ju enne öelda, et peab sümmeetriline olema. Eks ma võin muidugi ümber teha. Ainult et enne tahaks midagi hamba alla saada.”
„Tegelikult pole vaja, riiulid on priimad, mulle nii meeldibki,” patrasin ma seosetult.
„Kui ma saaks ühe portsu spagette näiteks, siis …”
Gary lahkus, taskus 120 naela vaieldamatult nõmedate riiulite eest, aga ma lihtsalt pidin temast lahti saama. Appi, olen juba hiljaks jäänud. Pagan võtaks, jälle telefon!
21.05 Isa – mis on väga imelik, sest tavaliselt jätab ta telefonivestlused ema hooleks.
„Mõtlesin, et küsin, kuidas sul läheb ka.” Tema hääl kõlas imelikult.
„Mul on kõik kombes,” ütlesin ma murelikult. „Ja sina?”
„Oh, hästi, hästi. Aias on nii palju tegemist, igasuguseid asju, ehkki muidugi talveajal just nii väga palju … Nii et kuidas siis läheb?”
„Hästi,” ütlesin ma. „Ja sinul on ka kõik korras?”
„Jah, muidugi, muidugi. Ja kuidas tööl läheb?”
„Pole hullu. See tähendab, et tegelikult jube, aga noh … On sinuga ikka kõik kombes?”
„Minuga? Kombes ikka, kuis siis teisiti. Lumikellukesed hakkavad varsti vupsti välja kargama, ikka vupsti ja vupsti. Nii et sul läheb siis hästi?”
„Läheb jah. Ja sinul?”
Kulus veel õige mitu minutit absoluutselt mõttetut vestlust, enne kui mul õnnestus lõpuks sooritada läbimurre. „Kuidas ema elab?”
„Ta, noh … ta …”
Sugenes pikk piinarikas paus.
„Ta sõidab Keeniasse … Unaga.”
Eelmine kord, kui ema Unaga puhkusereisile sõitis, arenes sellest afäär Portugali turismijuhi Julioga.
„Kas sa lähed ka?”
„Ei, mis sa nüüd,” pudistas isa. „Minul pole mingit isu kuskil vastikus enklaavis kükitada ja pina colada’t rüübates endale nahavähki külge saada ja vahtida, kuidas mingi suguharu poolpaljad tantsijad ennast järgmise päeva hommikusöögilaua ees himuratele vanamuttidele müügiks pakuvad.”
„Kas ta kutsus sind kaasa?”
„Ei kutsunud. Ema väidab, et ta on iseseisev inimene ja et meie raha on tema raha ja et tal on täielik õigus uurida maailma ja omaenda isiksust, kui tal selleks tuju tuleb.”
„Noh, kui ta nende kahega piirdub,” ütlesin ma. „Ta armastab sind, isa, see on üks mis kindel. Nägid ju ise” – peaaegu oleksin öelnud „eelmine kord” ja muutsin selle – „jõulude ajal. Tal on lihtsalt natuke meelelahutust tarvis.”
„Tean, tean, aga tegelikult on veel midagi. Ja veel hoopis hullem asi. On sul hetk aega?”
Heitsin pilgu kellale. Pidin juba 192-s olema, kuid polnud saanud mahti Jude’ile ja Shazile isegi teatada, et Magda tuleb ka. Parimatelgi aegadel on parasjagu keeruline sobitada kokku sõpru, kes asuvad teine teisel pool abielupiiri, Magda on aga äsja lapse saanud. Jude’i meeleolule ei mõju see kindlasti hästi.
„Anna andeks, panin ukse kinni.” Isa oli telefoni otsas tagasi. „Asi selles,” jätkas ta vandeseltslaslikult, „juhtusin täna pealt kuulma, kui ema telefoniga rääkis. Ilmselt hotelliga Keenias. Ja ta ütles, ta ütles …”
„Võta rahulikult, paps – mida ta ütles?”
„Ta ütles: „Ja ei mingit kahte ühesugust ega midagi alla viie jala. Me tahame ennast hästi tunda.’’’’
Sa püha müristus.
„Kujuta ette,” vaene isa lausa nuuksus, „kas ma pean tuimalt eemal seisma ja laskma oma naisel endale kohe saabumisel gigolo palgata?”
Hetkeks kaotasin pea. Omaenda isa nõustamisest omaenda ema arvatava gigolo palkamise harjumuse kohta polnud üheski minu targas raamatus iialgi juttu tehtud.
Lõpuks otsustasin katsuda isale natuke enesekindlust sisendada ja soovitasin täna õhtul rahulikuks jääda ning võtta teema üles järgmisel hommikul. Sain väga hästi aru, et ise ma niisugust nõuannet küll iialgi järgida ei suuda.
Nüüd olin juba katastroofiliselt hiljaks jäänud. Seletasin isale, et Jude’il on rasked ajad.
„Jookse siis, muidugi!” hüüdis isa tohutu rõõmsameelsusega. „Lähen vaatan, mis aias teha, kuniks vihma peab.” Tema hääl kõlas lootusetult võõralt.
„Isa,” ütlesin ma. „Kell on üheksa õhtul. Ja on
