kõik on korras, tõesti. Ütle mulle.”
„Pealkirjaga „Kuidas tütarlapsi kohtama kutsuda: juhend üle kolmekümne viie aastastele meestele”.”
Jeerum.
„Mul on nii õudne tunne, nii õudne …” pobises Jude. „Ma ei jaksa kogu seda kohtamiste-põrgut enam läbi teha … Nagu läbimatu ookean … Mul tuleb kogu ülejäänud elu üksi elada …”
Üritades leida tasakaalu sõpruse tähtsuse ja negatiivse ajamahuga Leicestershire’isse jõudmise võimatuse vahel, piirdusin lihtsalt esmaabi korras nõuandega keskenduda iseendale: kindlasti jättis Richard selle meelega sinna; seda pole sa kindlasti mitte; jne.
„Oh, ole tänatud, Bridge,” ütles Jude mõne aja pärast ning tunduski olevat pisut rahulikum. „On sul täna õhtul aega?”
„Eee, Mark lubas tulla.”
Toru otsas valitses vaikus.
„Noh, hästi,” kostis Jude külmalt. „Hästi. Eks sa lõbutse siis.”
Taevakene, nüüd tunnen end Jude’i ja Sharoni ees veel süüdlasena, et mul on oma poiss, peaaegu nagu reeturlik, iga tuulega pooli vahetav gerilja. Leppisime Shaziga kokku, et kohtume Jude’iga homme õhtul, ja täna võtame kõik telefoni teel uuesti läbi. Tundus, et plaan kiideti heaks. Nüüd oleks veel vaja kähku Magdale helistada ja veenduda, et ta ei tunneks ennast seal vana tüütusena ja saaks aru, kui petlikult särav töötegemine päriselt on.
„Ole tänatud, Bridge,” ütles Magda pärast väikest vestlust. „Pärast last tunnen ennast siin üsna viletsalt ja üksildaselt. Jeremy on homme õhtul jälle tööl. Ega sa ei saa äkki siia tulla?”
„Eee, pean tegelikult Jude’iga kokku saama, 192-s.”
Tähendusrikas paus.
„Ja muidugi olen mina täiesti mõttetu Ennast Täis Abielurahvas, et kaasa tulla?”
„Mis sa nüüd, muidugi tule. Tule kindlasti! Oleks tõesti vahva!” pingutasin ma üle. Jude paneb igal juhul pahaks, sest ei saa nii palju Alatust Richardist rääkida, aga praegu pole mul aega sellega tegelda. Nüüd olen igal juhul hiljaks jäänud ja pean sõitma Leicestershire’isse ilma ajaleheväljalõikeid lugemata. Võib-olla jõuan autos valgusfooride taga pilgu peale visata. Ehk peaks helistama Mark Darcyle ja ütlema, kuhu lähen?
Hmmm. Ei. Paha mõte. Aga kui ma hiljaks jään? Ma ikka helistan.
11.35 Nõndaks. Vestlus kulges järgmiselt:
Mark: Jaa? Darcy kuuleb.
Mina: Bridget siin.
Mark: (paus) Ahaa. Ee … Kõik kombes?
Mina: Jah, muidugi. Eile oli täitsa tore, eks? Ma mõtlen, et kui me …
Mark: Igatahes. Suurepärane. (Paus) Mul on siin tegelikult praegu Indoneesia suursaadik, Amnesty Internationali esimees ja Tööstus- ja Kaubanduskoja aseminister.
Mina: Oh, vabandust. Ma olen teel Leicestershire’isse. Mõtlesin, et annan teada, igaks juhuks, kui peaks midagi juhtuma.
Mark: … midagi juhtuma. Mida nimelt?
Mina: Noh kui ma peaksin … hiljaks jääma. (Lõpetasin ma lamedalt.)
Mark: Ahaa. Siis võiksid näiteks helistada, kui valmis oled. Noh, olgu peale. Jääme nägemist.
Hmmm. Poleks vist pidanud helistama. Raamatus „Kuidas armastada eemalviibivat meest ilma mõistust kaotamata” on selgelt öeldud, et üks asi, mis neile sugugi ei meeldi, on see, kui neile ilma veenva põhjuseta helistada ajal, kui neil on tähtsat tegemist.
19.00 Kodus tagasi. Ülejäänud päev täielik õudusunenägu. Pärast heitlemist liikluse ja vihmase ilmaga leidsin end vihmast ligunenud Leicestershire’is, koputamas suure neljakandilise, hobuste transportimise kastidest ümbritsetud maja uksele, kusjuures saateni oli jäänud vaevalt kolmkümmend minutit. Korraga paiskus uks valla ja minu ees seisis jämedast puuvillasest riidest pükstes ja üsna seksikas lottis kampsunis mees.
„Ahaa!” ütles ta ja mõõtis mind pilguga ülevalt alla. „No eks tulge sisse. Teie omad on juba siin. Ja kus põrgu päralt te üldse olite?”
„Mind kutsuti ootamatult tähtsa poliitilise juhtumi juurest ära,” kostsin pirtsakalt, kui ta juhatas mind avarasse, koeri ja ratsatarbeid täis kööki. Äkitselt keeras ta ringi, jõllitas mulle raevukalt otsa ja põrutas rusikaga vastu lauda.
„See peaks justkui vaba maa olema. Kui meile hakatakse ütlema, et me ei tohi pühapäeval enam jahtigi pidada, kuhu me niimoodi välja jõuame? Kurat võtaks!”
„Mõned tahavad jälle kodus orje pidada, mis vahet seal on? Või kassidel kõrvu ära lõigata?” pobisesin ma. „Minu meelest pole kuigi džentelmenlik, kui suur kari inimesi ja koeri ajab taga ühtainukest vaest väikest rebast, lihtsalt lõbu pärast.”
„Kas te olete kunagi näinud, mida rebane ühe kanaga teeb?” möirgas Sir Hugo näost punaseks tõmbudes. „Kui me neid ei jahiks, oleks kogu maa punasabasid täis.”
„Miks te ei võiks neid lasta?” ütlesin mina ja vahtisin talle tapahimuliselt otsa.
„Inimese moodi. Ja korraldage pühapäeviti mingit muud jahti või näiteks koerte võidujooksu. Siduge mingi pisike rebaselõhnaga aromatiseeritud kohev loom nööri otsa, või midagi sellist.”
„Lasta? Kas te olete üritanud kunagi rebast lasta? Ter ve maa oleks täis väikesi hirmunud haavades vaevlevaid rebaseid. Kohev loom! Võehh!”
Korraga haaras ta telefoni ja valis numbri. „Finch, vana tõbras!” röökis ta torusse. „Kelle sa oled mulle siia kupatanud … mingi väikese kuramuse punase? Kui sa arvad, et sind kutsutakse järgmisel pühapäeval …” Samal hetkel pistis kaameramees pea ukse vahelt sisse ja ütles tusaselt: „Sa oled siin või?” Heitis siis pilgu kellale. „Ära näe vaeva, et meile midagi teada annad või sedasi.”
„Finch tahab paar sõna öelda,” teatas Sir Hugo.
Kakskümmend minutit hiljem, vallandamise hirmust aetuna, istusin hobuse seljas ja valmistusin sörkima kaadrisse, et intervjueerida Rt Honi. Ülbenägu selline! Nagu hobunegi.
„OK, Bridget, kohe oled sina, veel viisteist, mine, mine, mine,” kisas Richard Finch Londonis mulle kõrvaklappidesse, mispeale ma surusin põlved vastu hobuse külgi, nagu õpetatud. Paraku ei avaldanud see hobusele mingit mõju.
„Mine juba, kohe, kohe!” kisas Richard. „Sa ütlesid, et oskad ratsutada või kuidas?”
„Ma ütlesin, et ma istun hästi sadulas,” sisistasin ma vastu ja nügisin looma meeleheitlikult põlvedega.
„OK, Leicester, võtke Sir Hugot, kuni äraneetud Bridget paigast saab. Viis, neli, kolm, kaks … läks!”
Selle peale hakkas Hon Lillanägu pasundaval häälel jahipidamisele kiidulaulu laulma; mina muudkui tagusin kandadega, kuni hobune ennast korraga närviliselt tagajalgadele ajas ja külg ees kaadrisse kappas, mina kaela külge klammerdumas.
„Kurat võtaks, võta lugu kokku,
