Korter. Mark läks koju enne tööd riideid vahetama, nii et ma saan enne vallandamisteemalist koosolekut ühe väikese suitsu teha ja arendada sisemist suurust ja võida-võida mentaliteeti. Tuleb endale sisendada vaikse tasakaalu tunnet ja … Aaah! Uksekell.
8.30 See oli Magda ehitusmees Gary. Pagan võtaks – olin täiesti unustanud, et ta on tulekul.
„Tere! Kui tore! Hommikust! Äkki saaksite kümne minuti pärast tagasi tulla? Mul on siin üks asi pooleli,” siristasin ma ning tõmbusin kohe ägades kägarasse. Mis mul siin öösärgis võiks pooleli olla? Seks? Suflee? Potikedral olev savivaas, mida ei tohi mingil juhul hetkekski järelevalveta jätta, või muidu kuivabki poolikuna ära?
Juuksed olid ikka märjad, kui kell uuesti helises, aga nüüd olid mul vähemalt riided seljas. Mind läbistas keskklassisüümekas, sest Gary väljendas ilmekalt oma põlgust nende vastu, kes mõttetult voodis aelevad, sellal kui täiesti teistsugusest maailmast pärit, tõelist tööd rügavad inimesed on juba nii kaua üleval olnud, et neil on kohe lõunaaeg käes.
„Soovite ehk teed või kohvi?” küsisin ma armastusväärselt.
„Võib kah. Teed. Neli tükki suhkrut, aga segada ei tohi.”
Heitsin talle pika pilgu, püüdes mõistatada, kas see on nali või nagu suitsetamine ilma sisse tõmbamata. „Hästi,” ütlesin ma, „hästi,” ning asusin teed tegema, mille peale Gary köögilaua taga istet võttis ja suitsu ette pani. Paraku meenus mulle alles teed valama hakates, et mul pole ei piima ega suhkrut.
Gary jõllitas mulle uskumatult otsa ning mõõtis pilguga tühjade veinipudelite rida. „Piima pole, suhkrut pole?”
„Piim sai ee … äsja otsa ja mina ei tea igatahes kedagi, kes tee sisse suhkrut paneb … kuigi muidugi tuleks … oleks kena …” Jutt jäi haledalt soiku. „Käin ruttu poes ära.”
Tagasi kiirustades lootsin vaikselt, et ta on vähemalt tööriistad autost välja toonud, aga mees istus täpselt sama koha peal ning asus heietama keerulist lugu forellipüüdmisest Hendoni lähedal veehoidlas. Nagu ärilõuna, kus kõik laterdavad nii kaua muudel teemadel, et lõpuks on juba piinlik rikkuda puhtseltskondliku koosviibimise õhkkonda, ja mitte midagi ei arutata ega otsustata.
Viimaks sekkusin ma otsustavalt ühte lootusetult segasesse kalateemalisse anekdooti: „No tubli! Kas näitan teile, mida te võiksite siin teha?” ning taipasin otsekohe, et olin korda saatnud jämeda, kohatu apsaka, sest nüüd oli selge, et ma pole huvitatud Garyst kui inimesest, vaid lihtsalt kui töömehest. Pidin kähku kalaanekdoodi juurde tagasi pöörduma.
9.15 Töö juures. Asusin hooga töö kallale, täiesti endast väljas, et olin viis minutit hiljaks jäänud – paganama Richard Finchi aga mitte kusagil. Tegelikult isegi hea, saab rahulikult oma kaitsepositsiooni lihvida. Õieti on imelik, et terve büroo on täiesti tühi! Nüüd on siis selge – enamik päevi, kui ma ennast hilinemise pärast ogaraks muretsen, kujutades ette, kuidas kõik teised juba oma laudade taga lehti loevad, jäävad nemadki tegelikult hiljaks, ehkki mitte just nii hiljaks kui mina.
Olgu, panen otsustavaks kohtumiseks põhipunktid kirja. Valmistan mõttes kõik ette, nagu Mark soovitas.
„Richard, ma ei saa kompromiteerida oma ajakirjaniku head nime …”
„Richard, sa ju tead, et ma võtan oma teleajakirjaniku tööd väga tõsiselt …”
„Tegelikult võiksid kerida kus kurat, sa vana paks …”
Ei, ei. Nagu Mark ütles – mõtle järele, mida sina tahad ja mida tema tahab, ja samuti mõtle võida-võida laadis, nagu on õpetatud suurepärases raamatus „Ülimalt teokate inimeste seitse harjumust”. Ooooooh!
11.15 See oli purustatud vaarikate värvi, akvamariinvoodriga Galliano ülikonnas Richard Finch, kes traavis, selg ees, uksest sisse, nagu istuks sadulas.
„Bridget! Nõndaks. Sa oled lootusetu käpard, aga seekord pääsed. Ülemustele meeldis. Meeldis! Meil on uus ettepanek. Ma mõtlen jänkutüdruk, ma mõtlen Gladiaator, ma mõtlen valijate hääli hankiv parlamendisaadik. Ma mõtlen Chris Serle kohtub Jerry Springeriga, kohtub Anneka Rice’iga, kohtub Zoe Balliga, kohtub Mike Smithiga „Väga hilisest hommikusaatest”.”
„Mis asja?” küsisin ma kurjalt.
Selgus, et nad olid välja mõelnud alandava plaani, mille kohaselt pean igal nädalal katsetama uut elukutset ja selle kapitaalselt ära vusserdama, ja veel mingis tobedas kostüümis. Loomulikult teatasin talle, et olen tõsine professionaalne ajakirjanik ega kavatse sel moel prostituuti mängida, mispeale ta hakkas hirmsasti mossitama ja lubas järele mõelda, milline minu panus siia asutusse on, kui seda üleüldse ongi.
17.20 Täiesti nõme tööpäev. Richard Finch üritas kamandada mind saatesse, kus ma seisaksin spordirõivastes Fergie’t kujutava hiigelsuure foto kõrval, jalas imelühikesed püksid. Üritasin kogu loo juures säilitada võida-võida suhtumise, väites end olevat väga meelitatud, aga soovitasin siiski kasutada ehtsat modelli. Siis ilmus välja meie sekspomm Matt disainiosakonnast, foto kaasas, ja küsis: „Kas tahad, et me märgime tselluliidikohad ära?”
„Just, just, ja Bridgetil ka,” ilkus Richard Finch.
Mul sai villand. Totaalselt. Teatasin Richardile, et minu leping ei näe ette, et mind ekraanil mõnitatakse, ja ma ei kavatse mingil juhul sellega leppida.
Jõudsin koju hilja ja puruväsinuna. Ja mida ma näen – ehitusmees Gary ikka veel seal, maja täis kõrbenud röstsaia haisu, musti nõusid ja ajakirju „Kalastaja Meelespea” ja „Mageveekala Püüdmisest”.
„Kuidas on ka?” küsis Gary uhkelt oma kätetöö poole viibates.
„Suurepärane! Tõesti vahva!” õhkasin mina, tundes samas, kuidas suu vägisi krampi kisub. „Ainult üks pisiasi – ega ei ole kuidagi võimalik korraldada, et tugilatid oleksid kõik ilusti reas, ühekaugusel?”
Riiulid olid üles pandud täiesti ogara korrapäratusega – osa tugesid ühes, teised teises kohas armetult vildakil.
„Nojah, aga elektrikaabel on igal pool ees. Kui ma siia augu teen, tekib lühis ja kogu kupatus võib vastu taevast lennata,” alustas Gary. Helises telefon.
„Halloo!”
„Kas see on rõõmsa kohtamise sõjahüüd?” küsis Mark oma mobiiltelefoni otsast.
„Ainus asi, mida ma teha saan, on nad välja võtta ja siia kuidagi needid alla kombineerida,” patras Gary.
„Sul on keegi külas või?” pragises Mark läbi liiklusmüra.
„Ei, ainult …” Hakkasin just ütlema, et ehitusmees, aga ei tahtnud Garyt solvata, sestap ütlesin lihtsalt „Gary – Magda sõber”.
„Ja mida ta seal teeb?”
„Siis läheks veel vaja uut …” jätkas Gary.
„Kuule, ma olen autos. Kas tahad tulla õhtust sööma? Giles on ka.”
„Pidin täna tüdrukutega kokku saama.”
„Jeerum. See tähendab, et mind kistakse tükkideks, lahatakse ja analüüsitakse põhjalikult läbi.”
„Muidugi
