style="font-size:15px;"> „Jaaaah?” venitas Mark mu püksitagumikult jogurtit pühkides. Vaevalt seda jogurtit nii palju sai olla, kui tema ägedast pühkimisest võinuks oletada, aga tunne oli mõnus. Mmmmm.
„Kas sööme õhtust?” küsisin ma, püüdes vaevaga mõtteid koondada.
Jõudsin just spagetid kaussi valada ja soustipurgi peale kummutada, kui telefon uuesti helises. Otsustasin mitte reageerida, kuni õhtusöök söödud, aga telefonivastaja läks käima ja kostis Jude’i lambahääl: „Bridge, kas sa oled seal? Võta toru, võta toru. Palun võta toru, ole inimene.”
Võtsin toru, sellal kui Mark lajatas endale laksaki vastu otsaesist. Jude ja Shaz on mu vastu aastaid nii kenad olnud, ammu enne seda, kui ma Markiga tuttavaks sain, nii et oleks mõeldamatu nüüd vastamata jätta.
„Tere, Jude.”
Jude oli käinud jõusaalis ja trehvanud pärast lugema mingit artiklit, kus nimetati üle kolmekümneseid tüdrukuid „käiatud plaadiks”.
„Too kutt väitis, et kahekümnendates tüdrukud, kes temaga käia ei tahtnud, oleksid nüüd valmis seda tegema, ainult et tema ise ei taha neid enam,” rääkis ta kurblikult. „Neil olevat peas ainult pesa rajamine ja lapsukesed, nii et tema jaoks kehtivat nüüd reegel „Ei kedagi üle kahekümne viie”.”
„Jutt või asi!” naersin ma lustlikult, püüdes samas maha suruda ebameeldivat võpatust sisikonnas. „Täielik jama! Sina pole küll mingi tallatud rada. Mõtle kõigile neile pankuritele, kes sulle vahetpidamata helistavad. Stacey ja Johnny näiteks.”
„Võeh,” kostis Jude, ehkki ta hääl tundus pisut rõõmsam. „Käisin just eile õhtul väljas koos Johnny ja tema sõpradega Credit Suisse’ist. Keegi viskas nalja ühest sellist, kes ennast India restoranis täis jõi ja korma sisse ära minestas. Vaene Johnny võtab kõike nii otseselt ja kukkus kohe ägama: „Kui kohutav! Mul üks tuttav sõi kord tohutus koguses India toitu ja sai lõpuks maohaavad!’’’’
Jude naeris. Kriis oli selgelt möödas. Tegelikult polegi tal midagi häda, lihtsalt läheb aeg-ajalt paranoiliseks. Lobisesime veel natuke ja kui tema enesekindlus näis kenasti paigas olevat, läksin Marki juurde laua taha ning avastasin, et toit ei näe üldse niisugune välja nagu planeeritud: loksus teine valkjas vedelikus ja näis päris tülgastav.
„Mulle meeldib,” märkis Mark entusiastlikult. „Mulle meeldivad nöörid ja mulle meeldib piim. Mmm.”
„Ehk peaks pitsa tellima?” küsisin ma, tundes ennast täieliku hädavarese ja vägagi tallatud rajana.
Helistasime pitsad kohale ja sõime neid tulevalgel. Mark jutustas mulle indoneeslastest. Kuulasin tähelepanelikult, avaldasin arvamust ja andsin nõu, mida ta pidas väga huvitavaks ja „värskeks”; mina omakorda jutustasin talle hirmsast vallandamisteemalisest kohtumisest Richard Finchiga. Mark andis väga head nõu, soovitades enne valmis mõelda, mida ma kohtumiselt ootan, ja saata Richard igasugustesse kohtadesse, selle asemel et mind töölt lahti lasta. Mulle tundus see nagu võida-võida meelelaad, mida propageeritakse raamatus „Ülimalt teokate inimeste seitse harjumust”. Siis helises telefon.
„Ära võta,” ütles Mark.
„Bridget, Jude siin. Võta toru. Ma tegin praegu vist väga rumala vea. Helistasin Staceyle, aga ta pole tagasi helistanud.”
Võtsin toru. „Võib-olla on ta kuskil ära.”
„Arust ära, nagu sinagi,” ütles Mark.
„Kuss,” sisisesin ma, kui Jude oma lugu jutustas. „Kindlasti helistab homme. Ja kui ei helista, liigud lihtsalt edasi. Ta tõmbub eemale nagu Marsi kummipael, sa pead laskma tal oma ligitõmmet tunda, küll ta siis tagasi plaksatab.”
Kui ma telefoni juurest ära tulin, vaatas Mark televiisorist jalgpalli.
„Kummipaelad ja võida-võida marslased,” ütles ta hirmsaid nägusid tehes.
„Kas sina ei räägi oma sõpradega südameasjadest?”
„Ei,” teatas ta teleripuldi nuppe vajutades. Ühe jalgpallikanali asemele klõpsatas teine. Vaatasin teda võlutult. „Kas sul on tulnud soov Shazzeriga magada?”
„Kuidas palun?”
„Kas sul on tulnud mõte Shazzeri ja Jude’iga magada?”
„Taevake, milline oivaline mõte! Kas eraldi või mõlemaga ühel ajal?”
Üritades ignoreerida tema kerglast tooni, rühkisin ma visalt edasi. „Kui sa Shazzeriga pärast jõulusid kohtusid, kas tahtsid siis temaga magada?”
„Hmm. Kuidas seda nüüd öelda – asi selles, et ma magasin ju sinuga.”
„Aga oled sa selle peale vähemalt mõelnud?”
„Muidugi olen ma selle peale mõelnud.”
„Mis asja?” karjatasin ma.
„Ta on väga kena tüdruk. Oleks ju väga veider, kui ma poleks, või mis?” Mark irvitas ülemeelikult.
„Ja Jude,” jätkasin ma kurjalt. „Kas temaga magamise peale oled ka mõelnud?”
„Noh, ütleme et aeg-ajalt, põgusalt. Inimloomus on juba kord selline.”
„Inimloomus? Mina pole iialgi mõelnud, et tahaksin magada sinu töökaaslaste Gilesi või Nigeliga.”
„Ei,” pomises ta. „Vaevalt see üldse kellelegi kunagi pähe on tulnud. Vaesekesed. Võib-olla ainult postitoa Jose’ile.”
Just siis, kui me olime taldrikud ära koristanud ning asusime vaiba peal teineteist lähemalt uurima, helises telefon uuesti.
„Ära võta,” ütles Mark. „Palun – Jumala ja kõigi tema keerubite, seeravite, pühakute, peainglite, pilvehooldajate ja habemepügajate nimel – ära võta toru.”
Telefonivastaja klõpsas käima. Marki pea kolksatas vastu põrandat, kui üle toa kaikus vägev mehehääl.
„Hei, õhtust! Siin Giles Benwick, Marki sõber. Ega ta ei juhtu seal olema? Asi on selles, et …” Mehe hääl katkes. „Mu naine teatas mulle just praegu, et ta tahab ära minna ja …”
„Taevas halasta!” hüüatas Mark ja krabas toru. Tema näos peegeldus sulaselge paanika. „Giles. Jessas. Pea vastu … eee … see et … hmm … tead, sa räägi parem Bridgetiga.”
Mmm. Gilesi ma tegelikult ei tunne, aga arvan, et andsin talle head nõu.
Rahustasin ta maha ja soovitasin lugeda paari tõeliselt kasulikku raamatut. Seks Markiga oli vaimustav, tundsin ennast õige mõnusasti, kui ma tema rinnal lamasin, ning kõik muret tekitavad teooriad näisid korraga nii tobedad. „Kas ma olen käiatud plaat?” küsisin ma uniselt, kui ta üle minu kummardus, et küünalt ära puhuda.
„Mis asi? Mokalaat? Ei, kullake,” ütles ta rahustavalt mu tagumikku patsutades. „Pisut napakas võib-olla, aga ainult mitte mokalaat.”
2
Mollusk vabaduses
Teisipäev,
