See oli kõik, mida ta oli endale ette kujutanud, ja midagi veel enamat.
Seejärel ei saanud tal sellest päris tõega enam kunagi küll.
Mis puutub tollesse liikluspolitseinikku, siis ka universumil on oma irooniad. Ta annab ja võtab. Ja nimelt: katkise tagatulega Jaguar ja Martínez, kellel on pakiruumis koti sees naiselaip. Politseiniku aeglane lonkimine auto suunas, käsi mehiselt püstolipäral lebamas, ja juhiakna libisemine allapoole. Politseiniku tülpinud enesekindlusest irvitades lähemale surutud nägu ja huuled ütlemas neid tavalisi sõnu: „Härra, kas ma tohiksin näha…” mis jäävadki lõpetamata. Järgnenud muserdaval ajavahemikul õnnestus Martínezil küll vabaneda pakiruumis olnud laibast, nii et tema öised harrastused jäidki igaveseks teadmatusse ega avaldanud tema saatusele mõju. Aga noh… maanteeserval vedelev surnud politseinik, kelle auto sisseehitatud videokaamera oli toimunu otsast lõpuni jäädvustanud. Viimaks jäi mitte-eestkostetavate eestkostjal ja jälestusväärselt mittekaitstavate kaitsjal, suurel ja austatud Julio Martínezil üle teha ainult üht asja ehk valada endale õiguskaitsjate autotuledest ringtantsu löövate akendega majas klaasitäis kolmekümne aasta vanust ühelinnaseviskit, see kurgust alla visata ja kohustruult käsi üleval hoides õue astuda.
Mis osutus asjade edasist kulgemist arvestades tegelikult üpris õnnetuks pöördeks sündmuste arengus.
Martínez poleks tohtinud öelda, et ta oma kaaslastest just väga palju hoolis. Erandiks oli Carter, kes oli tema meelest lihtsalt haletsusväärne ja ei miskit muud, sest see mees ei paistnud isegi teadvat, kes ta niisugune on ja millega ta on hakkama saanud. Martínez polnud temalt aastate jooksul ainsatki piiksatust kuulnud – nad olid pelgalt lihtlabased kurjategijad, kelle teod olid juhuslikult toime pandud ja banaalsed. Inimese allajamine. Untsu läinud relvastatud röövimine. Põrandale jäänud laibaga baarivallatused. Sajand marineerimist iseenda psühholoogilises saastas polnud neid paremaks muutnud. Martínezi eksistentsil olid ka oma ärritavad tahud. Võimatus kordagi päris üksi olla. Pidevalt kustutamist vajav lõputu nälg. Lakkamatu jutuajamine oma peas mitte üksnes vendade, vaid ka Nulliga. Ja Ignacio – oli tema alles isend. See mees oli üksainus ennasthaletsevatest õigustustest koosnev hala. Ma ei tahtnud teha pooligi nendest asjadest. Ma lihtsalt olin niisuguseks loodud. Pärast sadat aastat tolle mehe vingumise kuulamist poleks Martínez temast kübekestki puudust tundnud.
Babcockis oli siiski olnud midagi kütkestavalt hullumeelset. Teda tuli sellise sõnaga austada. Kööginoaga omaenda lihasel emal kõri välja lõigata. Mõnes muus elus oleks temast kahtlemata saanud poeet. Martínez oli kümnete aastate jooksul mõtetes oma miljon korda seal haisvas köögis istunud ja see vastaski tõele – too naine ei oleks muidu vait jäänud. Maailmas on teatud liik inimesi, kellest tuleks pilt maalida, ja Babcocki ema kuulus nende hulka.
Ja siis oli Babcock ühel heal päeval lihtsalt kadunud ja tema signaal katkes nagu ootamatult eetrist kadunud telejaamal. See sopike Martínezi peas, kus seisis lõputult ema häälekõri kõhrelist paksendit välja urgitsev Babcock, oli tühi. Kõik nad teadsid, mis on juhtunud. See teadmine tulenes nende verega edastatud ühisest eksistentsist. Üks nende vendadest oli langenud.
Jumal õnnistagu ja hoidku sind, Giles Babcock. Leia surmas rahu, mis jäi sul saavutamata elus ja selles, mis tuli pärast elu.
Ja nii oli Kaheteistkümnest saanud Üksteist. See oli küll kaotus ja mõra soomusrüüs, kuid ees ootava ülimalt tähtsa aja seisukohalt siiski väiksem mure. Sajand tervikuna oli Julio Martínezi jaoks hea olnud. Ta meenutas selle esimesi päevi südantliigutava hellusega. Neid vere ja möllu ja omasuguste suurejoonelise maa kallale valla laskmise päevi. Tappa on üks ja imekaunis asi. Võtta on veel midagi muud. Pakutavate rahulduste poolest veelgi külluslikum bankett. Martínez oli võtnud viimselt kui ühelt neist maitsva suutäie hingest, nad karja hulka tõmmanud ja oma valdusi suurendanud. Tema Paljud ei olnud pelgalt üks osa temast või tema laiendus, vaid nad olidki tema. Täpipealt niisamuti, nagu tema, Julio Martínez, oli üks Kaheteistkümnest ja seda oli ka Null, kusjuures nad kuulusid kõik kokku ja olid ühte mõõtu, olles ühendatud üksteisega ja pimedusega, milles nad pidevalt elutsesid.
Vennad, vennad, aeg on käes. Vennad, vennad, see tund on saabunud.
Sest see oli paratamatu. Nad olid kujundanud purupuhtal saagiahnusel põhineva tõu. Nende Paljud, kes olid loodud nende kaitsmiseks, olid õginud maad nagu rändtirtsud ja jätnud endast maha tühjuse. Pidusöömingu tagajärjeks oli olnud näljahäda, suve küllus oli taandunud talve toidunappuse ees. Nad pidid minema koju, minema kaitstud alale, et puhata. Oma unistusi unistada. Unustada Louise’ist.
Ta vabanes nendest tseremoonitsemata. Oma miljonitest Paljudest. Ta kutsus nad kõikidest varjulistest paikadest kokku ja ütles neile: „Surge.” Koit oli oma punaste sõrmedega kätt silmapiiri kohale sirutamas. Nad keerasid näo sõgedalt sinnapoole. Nad ei näidanud üles mitte mingisugust kõhklemist. Nad tegid seda, mida ta käskis. Päike liikus mööda maad nende poole nagu valgusemõõk. „Heitke pikali, mu pojad ja tütred. Heitke päikesepaistele pikali ja surge.”
Järgnes üksjagu kisendamist.
Ta liikus ööst öösse üle väljakurnatud maa ida poole. Tema vaistud olid terased. Maailm võbeles meelelisusest ning hellitas teda oma helide ja lõhnadega. Rohi. Tuul. Puude õrnimast õrnemad liigutused. Ta ei kiirustanud ja maitses kõike. Ta oli liiga kaua ära olnud. Ta hõikas oma igast ilmanurgast nende uuenemise paiga suunas liikuvaid kaaslasi ning nende hääled tungisid läbi pimeduse.
„Me oleme Morrison-Chávez-Baffes-Turrell-Winston-Sosa-Echols-Lambright-Martínez-Reinhardt-Carter. Üksteist Kaheteistkümnest, kelle üks vend on läinud.”
Ja Null vastas samasugusel viisil:
Oo, mu vennad, minu valu on sama suur kui teie oma. Aga teist saab uuesti Kaksteist. Ma olen nimelt teinud veel ühe, kes teid teie puhkamise kohas jälgib ja hoiab.
„Kelle?” küsisid nad ükshaaval ja siis üheskoos. „Kes see on, kelle sa oled teinud?”
Ja Null kõneles pimedusest:
Meie õde.
VI
ÜLESTÕUSNU
Õhtu, kes sa tood kõik, mis hommik on laiali pillutanud,
tood lambad ja kitsed ning lapse tagasi ema juurde.
Niinimetatud „ülestõusu” häbiväärsed meetodid on senisest veelgi alatumaks muutunud. Need halastamatult tegutsevad vandeseltslased on külmavereliselt mõrvanud tosinaid teie kaaskodanikke ning sealhulgas ka süütuid naisi ja lapsi.
Me kutsume kõiki kodanikke üles olema abiks nende põlastusväärsete reeturite õigusemõistmise ette toomisel. Kaalule on pandud meie Kodumaa turvalisus.
• Olge valvsad. Teie kõrval seisev inimene võib just nimelt sellel hetkel kavandada sadade inimeste surma.
• Teatage igasugusest kahtlasest tegevusest viivitamatult Inimressursside Ameti töötajatele.
• Säilitage oma elu- ja töökohas distsipliin.
• Olge
