>Isobel Armstrongile
Kui kirjanik nimetab oma teose armastuslooks, siis pole ilmselt tarviski märkida, et ta soovib taotleda nii kirjutamisviisis kui ka materjalis teatud vabadust, mille õigust ta ei oleks tundnud endal olevat, kui ta oleks väitnud, et ta kirjutab romaani. Eeldatakse, et see viimane kompositsioonivorm võtab oma sihiks väga täpse vastavuse inimkogemuse mitte üksnes võimalikule, vaid ka tõenäolisele ja tavalisele kulule. Neist esimesele – mis peab küll kunstiteosena allutama ennast rangelt seadustele ning patustab andestamatult, kaldudes kõrvale inimsüdame tõest – kuulub ka õigus esitada seda tõde suurel määral autori enda valitud või loodud olukorras… Vaatepunkt, mille alusel saab käesolevat lugu pidada romantiliseks, seisneb katses ühendada möödanikku selle praeguse ajaga, mis meist mööda vilksatab.
Ja kui ehk liiga habras seebimull võib vahel
ka näida kohe lõhkemas – kui juba tundub,
et kumab päris maailm läbi võltsi – mida sa siis näed?
Kas vana on nii raamas? Sa leiad ennast järsku
koos noorte, tõsimeelsete ja tulistega – geenius, ilu
ja seisus, rikkus – kui sa hoolid neist:
ja oma õigust otsides sind tervitavad
(See olen mina, härra) nagu oma semu, omasarnast
ses variilmas – saavad minu omaks
ja neile langeb minu lumm…
See kõik võib olla, võib küll ja väikse vale
hea abiga nii läeb: Sludge räägib valet!
On juhul halvimal ta teie luuletaja, kes laulab
olematuist kreeklastest seal olematus Troojas
ja nende võimatutest vägitükkidest!..
Miks aga tuua välja luuletajad? Ka lihtne proosa –
see kaine aru kants – ka selle loojad
ei ilma luiskeloota läbi saa.
On seadus, fakt ja asjaolud kirjas neil,
kuis sunnib soov ja paslikuks peab uid,
ja sobimatu nägemata jääb ning kirja läheb
vaid see, mis loole hea, muu kõrvale jääb kõik.
Maailma ajalugu, sisalike sajand,
või indiaanlased ja vana ilma sõjad,
Jerome Napoleon – tahta võid mis tahes.
Kõik, nagu autor tahab. Ja maksad
temale ning kiidad, et ta kivil elu andis,
ja udus tule läitis, lõi olnu elavaks.
Nii kuuleme: „Kuis suutsid leida niidiotsa,
mis labürindist juhtis läbi sind?
Kas tühjalt kohalt sündis kirev kangas?
Kas nõnda habras alus on sel lool,
kas elulool või narratiivil?” Või siis teisisõnu:
„Kui palju valet nõudis sult
see tüse tõde, mille meile esitad?”
esimene peatükk
Need kõik on seal. Aed, puu ja madugi
seal juurte juures ning kuldne vili
ning naine lehestiku varjus
ka vesi vulisev kesk murulappi.
Need on ja olid seal. Seal vana ilma veerel
kus salus Hesperiidide üks vili
nii kuldselt kumas igavestel okstel
ja Ladon lohe, lakk täis kalliskive
ning kuldseid küüsi, hõbekihvu ihul,
seal tukkus, oodates pea igaviku
mil riuklik Herakles, too kangelane
siis ilmus röövima ja varastama.
Raamat oli paks, must ja tolmuga kaetud. Selle kaaned olid kummis ja kriuksusid ning seda oli omal ajal kurjasti kasutatud. Raamatuselg puudus või pigem ulatus lehtede vahelt välja nagu mingi kogukas järjehoidja. Raamatu ümber oli mitmekordselt mähitud määrdunud valge lint, mis oli korralikult lehvi seotud. Raamatukoguhoidja ulatas köite Roland Michellile, kes istus ja ootas seda Londoni raamatukogu ühes lugemissaalis. Raamat oli päevavalgele toodud lukustatud seifist number 5, kus see seisis tavaliselt „Priapose vigurite” ja „Kreeka moodi armastuse” vahel. Kell oli kümme hommikul ühel 1986. aasta päeval. Rolandil oli see väike üheinimese laud, mis meeldis talle kõige rohkem, ning kuigi see oli kandilise samba taga, oli kell kamina kohal tervenisti näha. Temast paremal oli kõrge päikeseline aken, millest oli võimalik näha St Jamesi väljaku kõrgeid rohelisi lehti.
Londoni raamatukogu oli Rolandi lemmikpaik. See oli räämas, aga tsiviliseeritud, pungil täis ajalugu, kuid siin elutses ka elavaid luuletajaid ja mõtlejaid, keda võis leida metallpõranda külge kinnitatud riiulite vahel kükitamas või trepikäänakul malbelt vaidlemas. Siin oli käinud Carlyle, siin oli kulgenud George Elioti edenemine läbi raamaturiiulite. Roland nägi, kuidas tema must siidseelik, tema sametslepp liikusid hoogsalt ja kokkusurutult kirikuisade sektsioonis ning kuulis tema kindla sammu kaja metallpõrandal Saksa luuletajate riiuli juures. Siia oli tulnud Randolph Henry Ash, et toppida oma elastne meel ja mälu täis alahinnatud pisiasju ajaloost ja topograafiast, teaduse ja mitmesuguste muude valdkondade õnnelikust alfabeetilisest kokkulangevusest – kunst, kurtus, kadu, koreograafia, kurat ja kuratlikkus, korilus, koerad, koduabilised ja kodukäijad. Tema ajal olid evolutsiooni käsitlevad teosed katalogiseeritud Aadama-eelse inimese alla. Roland oli alles hiljuti avastanud, et Londoni raamatukogus oli olemas Ashi enda eksemplar Vico raamatust „Principj di Scienza Nuova”. Ashi raamatud olid väga kahetsusväärselt laiali terves Euroopas ja Ameerikas. Kindlasti kõige suurem kogu oli Robert Dale Oweni ülikooli Stanti kogus New Mexicos, kus Mortimer Cropper töötas oma monumentaalse teose „Randolph Henry Ashi täielik kirjavahetus” kallal. Tänapäeval polnud see mingi küsimus, sest raamatud rändasid eetris nagu valgus ja heli. Oli aga siiski väike võimalus, et Ashi enda Vico köites oli mingeid ääremärkusi, mis olid jäänud kahe silma vahele isegi väsimatul Cropperil. Ja Roland otsis Ashi „Proserpina aia” allikaid. Ja talle valmistas naudingut see, et ta luges lauseid, mida oli lugenud Ash, mida olid puudutanud tema sõrmed ja millest oli üle libisenud tema pilk.
Otsekohe oli selge, et seda raamatut polnud häiritud väga kaua, võib-olla sellest ajast saadik, kui see viimasele teekonnale saadeti. Raamatukoguhoidja tõi ruudulise tolmulapi ja pühkis ära tolmu, musta, tihke, kleepuva Victoria-aegse tolmu, enne puhta õhu sätteid kogunenud suitsu- ja uduosakestest koosneva tolmu. Roland harutas lindi lahti. Raamat kargas lahti nagu karp ja purskas välja ühe luitunud paberilehe teise järel – sinised, kreemikad, hallid, kaetud roostekarva kirjaga, terassule pruunikate kritseldustega. Roland tundis käekirja rabatud elevusega ära. Paistis, et tegu on märkmetega Vico kohta, kirjutatud raamatuarvete ja kirjade tagaküljele. Raamatukoguhoidja tähendas, et ei paista, nagu oleks keegi neid varem puudutanud. Nende servad olid värvitud süsimustaks, nii et need jätsid kaastundekaartide raamistuse mulje. Need sobisid täpselt oma praegusesse asukohta, serv-servalt ja plekk-plekilt.
Roland küsis, kas tal oleks sobilik neid kritseldusi uurida. Ta tutvustas ennast: ta on poole kohaga assistent professor Blackadderi juures, kes oli toimetanud Ashi „Kogutud teoseid” 1951. aastast saadik. Raamatukoguhoidja läks kikivarvul helistama ning tema äraolekul sahisesid ja liikusid kuivanud lehed vabanemisest elustunult edasi. Ash oli pannud need sinna. Raamatukoguhoidja tuli tagasi ja ütles, et jah, on täiesti sobilik, senikaua kui Roland jälgib väga hoolikalt, et ta ei riku vahelehestatud fragmentide järjestust, enne kui nendest on nimekiri tehtud ja neid on kirjeldatud. Raamatukoguhoidja kuuleks meelsasti
Ash (ingl. k.) – saarepuu ja tuhk (eesti k.)
