peale sattunud – mõtlesin, kas sa saad aidata. Ega sa ei juhtu teadma, kas Ellen Ash ütleb kusagil midagi Christabel LaMotte’i kohta?”
„Ma ei mäleta midagi.” Beatrice istus naeratades, nagu oleks tema mälu puudumine asja otsustanud. „Ei, minu meelest mitte, ei.”
„Kas kuidagi kontrollida saaks?”
„Ma võin vaadata oma kartoteeki.”
„Oleksin väga tänulik.”
„Mis laadi asja me otsime?”
Roland koges mitte just tavatut soovi torkida, ärritada või ehmatada Beatrice’i, kes istus tohutuna ja liikumatult, näol ikka seesama kerge noriv naeratus.
„Tegelikult ükskõik mida. Ma sattusin tõenditele, et Ash oli LaMotte’ist huvitatud. Ma lihtsalt imestasin.”
„Ma võin vaadata oma kartoteeki. Professor Cropper tuleb lõunaajal siia.”
„Kui kauaks ta seekord jääb?”
„Ma ei tea. Ta ei öelnud. Ta ütles, et tuleb Christie’st siia.”
„Kas mina tohin sinu kartoteeki vaadata, Beatrice?”
„Oh, ma ei tea, seal on suur segadus. Tead, Roland, mul on seal oma süsteem, ning ma parem vaatan ise, sest ma saan oma hieroglüüfidest ise paremini aru.”
Beatrice pani ette lugemisprillid, mis kõlkusid kullatud helmestega kaunistatud keti otsas tema piinlikkust tekitava kehaosa kohal. Nüüd ei näinud ta Rolandit üldse ning asjade sellist seisu ta isegi eelistas, sest ta pidas kõiki oma kunagise teaduskonna meestöötajaid tagakiusajateks ning polnud teadlik, et Rolandi enda positsioon seal oli ebakindel ning et teda sai vaevalt pidada teaduskonna täisvereliseks isaseks. Beatrice hakkas liigutama asju üle laua – raske puust sangadega kudumiskott, mitu avamata raamatute halliks tõmbuvat pakki. Seal oli terve kartoteegikarpide kindluskompleks, paksu tolmuga kaetud ja vanusest kulunud, ning nüüd pani ta kaardid seal endamisi pobisedes lõputult lainetama.
„Ei, see on kronoloogiline, ei, see puudutab ainult lugemisharjumusi, ei, see on majapidamise kohta. Kus see peakarp nüüd ongi? Sa pead aru saama, et kõigi päevikute kohta ei ole täielikku kartoteeki. Ma olen kandnud osa materjali registrisse, aga mitte kõike, seda on nii palju, ma olen pidanud jaotama selle kronoloogiliselt ja pealkirjade alla, siin on Calverley perekond, see ei sobi… vaat siin võib olla…
LaMotte’i all pole midagi. Ei, oota natuke. Siin. Ristviide. Meil on vaja lugemiskarpi. See lugemiskarp on väga teoloogiline. Paistab –” ta tõmbas välja kollaseks tõmbuva eeslikõrvadega kaardi, mille pehmes pinnas oli tint laiali läinud – „paistab, et LaMotte luges 1872. aastal „Haldjas Melusinat.”
Beatrice pani kaardi karpi tagasi ja seadis end jälle oma toolile, vaadates Rolandit ikka selle segadusseajavalt mõnusa naeratuse saatel. Rolandil oli tunne, et päevikud võisid kubiseda registreerimata tähelepanekutest Christabel LaMotte’i kohta, mis olid Beatrice’i kategooriate võrgust läbi lipsanud. Ta lausus jonnakalt:
„Mis sa arvad, kas ma võiksin näha, mida Ellen ütles? See võib olla…” ta heitis kõrvale sõna „tähtis”, „… see võib mulle huvi pakkuda. „Ma ei ole „Melusinat” kunagi lugenud. Näib, et selle vastu on uus huvi tekkinud.”
„Ma üritasin vanasti korra või paar. See on hirmus tüütult pikk ja arusaamatu. Gootika, tead küll, Victoria-aegne gootika, ühe naise poeemi kohta kohati võikavõitu…”
„Beatrice, kas ma tohin heita lihtsalt pilgu sellele, mida proua Ash ütles?”
„Ma vaatan järele.” Beatrice tõusis laua tagant püsti. Ta pistis pea selle khakivärvi kartoteegikapi metalsesse pimedusse, milles lebasid päevikute köited aastate kaupa. Roland märkas ta tohutuid kintse kalasabamustriga tviidriide all. „Kas ma ütlesin 1872?” hõikas Beatrice kajavast kapist. Ta võttis vastumeelselt välja selle karmiinpunase- ja lillakirjust marmoreeritud paberist esilehtedega nahkköite. Ta hakkas raamatut enda ja Rolandi vahel püsti hoides lehti keerama.
„Siin ongi,” teatas ta lõpuks. „November 1872. Siin ta alustab.” Beatrice hakkas valjusti lugema.
„Täna alustasin „Haldjas Melusinat”, mille ostsin endale esmaspäeval Hatchardi raamatupoest. Mida ma sealt leian? Seni olen lugenud üsna pikka sissejuhatust, mis oli minu meelest pisut pedantne. Siis jõudsin ma rüütel Raimondinini ja tema kohtumiseni Fontaine de Soifi särava daamiga, mis meeldis mulle juba rohkem. Preili LaMotte’il on kaheldamatu anne judinaid peale ajada.”
„Beatrice…”
„Kas sedasorti asja sa…?
„Beatrice, kas oleks võimalik, et ma loeksin seda ise ja et ma saaksin selle kohta märkmeid teha?”
„Sa ei tohi seda siit kabinetist välja viia.”
„Võib-olla saaksin ma toetada end sinu lauanurgakese peale. Kas ma jääksin sulle hirmsasti ette?”
„Ei vist, ei,” vastas Beatrice. „Sa võid saada selle tooli, kui ma raamatuhunniku sealt ära tõstan…”
„Lase mina tõstan…”
„Ja sa võiksid siis istuda minu vastas, kui ma laua selle nurga lagedaks teen…”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
