vitaalsuses”. Tema oma luule, lisas ta, algas ja lõppes „sääraste lihaliku kuju võtnud tõdedega, sääraste kordumatult unikaalsete eludega”.
Arvestades seda sümpaatiat petrarcaliku daami jumaldamise vastu, pole üllatav, et Ash ootas nii andunult, hoolimata sellest, mida võiks nimetada Ellen Besti ja tema isa kristlikeks kõhklusteks ja kapriisideks. Kui uskuda Elleni pereliikmete ja Ashi enda sõnu, oli Ellen nende tutvuse alguses hapra ja õrna iluga uhke tütarlaps. Nagu ma olen näidanud, oli dekaani murel Ashi suutlikkuse pärast naist ülal pidada mõningat alust, ning seda toetas Elleni enda väga reaalne religioosne kõhklus „Ragnaröki” kahtlaste tendentside pärast. Need kirjad, mis on säilinud nende kuramaažiajast – haledalt vähesed, kahtlemata Elleni õe Patience’i üliagara tegutsemise tõttu pärast Elleni surma –, annavad mõista, et Ellen ei flirtinud Ashiga ning tema tunded ei olnud siiski väga sügavad. Selleks ajaks, kui ta Randolphi abieluettepaneku vastu võttis, oli ta aga raskes seisus, sest ta nooremad õed Patience ja Faith olid kasulikus ja õnnelikus abielus, samal ajal kui tema oli jäänud vanapiigaks.
Kõik see tekitab küsimusi, millised olid siis juba kolmekümne nelja aastase tulise luuletajast armastaja tunded oma süütu mõrsja vastu, kes polnud enam mingi noor tütarlaps, vaid küps kolmekümne kuue aastane tädi, kes oli pühendunud oma õepoegadele ja – tütardele. Kas Ash oli niisama süütu nagu Ellen? Kuidas oli ta talunud, küsib kahekümnenda sajandi mõistus kahtlustavalt, pika ootamise piiranguid? On ju hästi teada, et paljud lugupeetavad Victoria-aegsed tegelased pöördusid oma kahekeelsuses vahelduse leidmiseks viktoriaanliku allilma räigete olevuste, nende naljatavate, värvitud ahvatlejate poole, kes tekitasid nii suurt kära ja pahandust Piccadilly Circuses, nende eksinud õmblejannade, lillemüüjate ja langenud naiste poole, kes surid kangialustes, kerjasid Mayhews või kelle päästsid, kui neil vedas, Angela Burdett-Coutts ja Charles Dickens. Ashi luule on viktoriaanliku luule kohta üsnagi teadlik seksuaalelu kõlblustavadest ja tegelikult ka sensuaalsusest. Tema renessansiajastu aadlikud on veenvalt meelelised, tema Rubens asjatundja lihaliku inimkeha osas ning „Embla” luuletuste minategelane niihästi reaalne kui ka ideaalne armastaja. Kas selline mees võis jääda õnnelikuks puhtalt platoonilist iha tundes? Kas Ellen Besti peps haprus, mille õitsenguaeg hakkas juba mööda saama, peitis ootamatult tulist vastuarmastust? Võib-olla tõesti. Randolphi osas pole mingeid andmeid ühegi varasema nõrkuse kohta, rääkimata hilisematest pisipattudest – nii palju, kui meie öelda oskame, oli ta alati preux chevalier. Mida nägid nad kahekesi, üksi ja endasse süvenenud, teineteises, kui Randolph pani käed Elleni kenakese piha ümber ja tõstis ta kivist troonile? Kas nad olid tulnud õndsalikku ööd veetmast? Ellen kirjutas koju, et ta abikaasa oli „oivaliselt tähelepanelik kõigis asjus”, millest me võime aru saada, nagu tahame.
On veel võimalik teinegi seletus, mille poole mina isiklikult kaldun. See sõltub kahest vägevast ja samal ajal tänapäeval aegunud jõust – kurtuaassete luuletajate idealiseerimisest, mida me oleme juba puudutanud, ning Sigmund Freudi väljatöötatud sublimatsiooniteooriast. Üsna lihtsalt öeldes kirjutas Randolph Henry Ash kurameerimisaastatel:
28 369 luulerida, sealhulgas kaheteistkümnest raamatust koosneva eepose, 35 dramaatilist monoloogi, mis hõlmasid ajalugu selle kõige hämaramast algusest moodsate teoloogiliste ja geoloogiliste vastuoludeni, 125 tundeluuletust ja kolm värssdraamat: „Cromwell”, „Pärtliöö eelõhtu” ja „Kassandra”, mida etendati edutult Drury Lane’il. Ta töötas pühendunult hilise ööni. Ta oli õnnelik, sest ta nägi oma Ellenit kui puhtuse allikat, nägemust tütarlapselikust graatsiast, kes hingas palju täiuslikumat õhku, kui oli neis tema verest läbi imbunud, katkust kimbutatud kujutluspiltides, Borgiate segipaisatud voodites või „Ragnaröki” hävitatud maa väävlihõngulises poris. Talle ei tulnud pähegi, et ta võiks olla vähem mees selle karske ootamise, selle aktiivse üksinduse tõttu. Ta teeb tööd, ta võidab Elleni endale ja nii see tõesti juhtus. Kui hilisemad luuletused, nagu näiteks „Lukus läte” või „Maalitud naine”, oma kujundiga ilust, mis on igaveseks lõuendile jäädvustatud ja kahvatub näos – kui need hilisemad luuletused annavad mõista, et Randolph jõudis hiljem oma armastuse pika õpipoisiaja maksumuse kokkuarvestamiseni, siis ei muuda see minu seisukohta veel kehtetuks. Ka ei aita need luuletused meid meie mõtisklustes värske abielupaari tunnete üle sel päikeselisel päeval Vaucluse’i purskkaevu pimeda koopasuu ees.
Mortimer Cropper läks üles oma meeldivasse sviiti ja luges kirjade fotokoopiad veel kord läbi. Ta helistas Beatrice Nestile. Naise hääles oli midagi, mis meenutas paksu villast lõnga, ta kõhkles nagu alati, tuli välja aeglaste pool-vastuväidete sajuga ning nõustus siis nagu alati. Cropper oli aru saanud, et preili Nesti meelitamine mingeid häid tulemusi ei anna, kuid temas süütunde tekitamine annab küll.
„Mul on paar väga täpset küsimust, millele ainult teie oskate vastata… Ma hoidsin neid just teie jaoks… kõik muud ajad oleksid äärmiselt ebamugavad, aga muidugi muudaksin ma aega teile vastu tulles… kulla Beatrice, kui te tulla ei saa, pean ma midagi muud korraldama, mul pole vähimatki soovi teile teie kiires elus ebamugavust põhjustada…” See kestis kaua. Et tulemus oli ette teada, ei oleks see pidanud nii olema.
Cropper avas lukustatud kohvri, pani ära Randolph Ashi kirjad ristitütrele – või igal juhul nende varastatud kujutised – ja võttis välja need teised fotod, millest tal oli suur ja mitmekesine kollektsioon – sedavõrd mitmekesine, kuivõrd on võimalik varieerida ihu või nahatooni või nurga või detailsusemõttes seda põhiolemuselt nii lihtsat tegevust või andumust. Tal olid tema enda sublimatsiooniviisid.
seitsmes peatükk
Mees märtriks saada võib
kus tahes
kas kõrbes, kirikus
või laadatelke vahel.
me suurte tegudeta jääb
saatuseks see –
elunatukest venitada
ruumi pilkase sees.
Kui inimesed mõtlesid Beatrice Nestist – ja seda ei teinud kuigi paljud kuigi sageli –, siis paelus nende kujutlusvõimet tema väline olemus ja mitte tema siseelu. Ta oli vaieldamatult tüse, aga ometi vormitu, ohtra ja küllusliku ihuga ja väheliikuvate puhevate puusadega naine, kellel oli massiivne rind, mille kohal asetses rõõmsakujuline nägu, kroonitud valge juustesäbruga, mis meenutas mingit angooramütsi või paksu villase lõnga pasmast ja oli põimitud ja käänatud rulli, kust üksikud salgud igasse suunda rippusid ja ekslesid. Kui need vähesed inimesed, kes teda tundsid – Cropper, Blackadder, Roland, lord Ash –, temast põhjalikumalt mõtlesid, võisid nad lisada mingi piltliku võrdluse. On täheldatud, et Cropper mõtles temast kui Carrolli tööd segavast valgest lambast. Blackadder võrdles teda halva tuju hetkedel puhevil valge ämblikuga, kes on pimeduses luitunud ning sikutab urust oma püüniseniite. Feministid, kes olid aeg-ajalt püüdnud Ellen Ashi päevikule ligi pääseda, pidasid teda mingiks kaheksajalast valvuriks, ookeani Fafniriks, kes on kombitsad loiult oma aarde ümber mässinud ning varjab oma asukohta tuunja tindi või vesise suitsuga. Kunagi oli olnud ka inimesi, kes tundsid Beatrice’i – eeskätt ja võimalik, et ainsana professor Bengt Bengtsson. Ta oli olnud professor Bengtssoni üliõpilane Londonis aastatel 1938–41, rasketel aegadel, mil meesüliõpilastest olid saanud sõdurid, pommid olid langenud ja toitu oli nappinud. Mõned naised olid kogenud tol ajal ootamatut kergemeelsust ja vabadust. Beatrice oli kogenud professor Bengtssonit. Bengtsson valitses Prince Albert College’i inglise keele teaduskonda. Ta armastas peamiselt Eddasid ja vanaskandinaavia mütoloogiat. Beatrice õppis seda kõike. Ta õppis filoloogiat, anglosaksi keelt, ruune ja keskaegset ladina keelt. Ta luges Masefieldi, Christina Rossettit ja de la Maret. Bengtsson ütles, et ta peaks lugema „Ragnarökki” – R. H. Ash oli oma aja kohta küllaltki silmapaistev õpetlane ning teda peeti moodsa luule teerajajaks. Bengtsson oli pikk, kiitsakas ja habemega, tal oli metsik pilk ja rohkem innukat energiat, kui oli võimalik rakendada noorte daamide harimisel vanaskandinaavia
