kõige usinamast uurimisest ei ole ma olnud suuteline leidma kirja, mille mu vaarema ilmselt temale kirjutas, ning mul on lakkamatu hirm, et ta võis olla selle hävitanud. Ma ei tea, miks just see paljudest meie valduses olevatest aaretest mind kõige enam liigutas. Jumala teed on imelised – võib isegi olla, et Randolph Henry järsult tõrjuv hoiak mu vaarema huvide suhtes tekitas minus soovi näidata, et me oleme siiski lõpuks väärilised teda mõistma ning seega ka nii öelda võõrustama. Kui isa ulatas mulle esimest korda need siidipaberi vahel hoitud käsitsi kirjutatud leheküljed, tundsin ma päris kindlasti midagi sellesarnast nagu Keatsi söakas Cortez, kes seisab vaikides oma mäetipul Dariénis. Ja kui ma olin kirja puudutanud, tundsin ma, Tennysoni sõnu kasutades, et surnud mees oli mind minevikust puudutanud – ma olin loonud endale elu „Kesk neid rohelust hoidvaid, kuid langenud lehti / surnute üllaid kirju”.
Meie aardekambril on väike leidlik kuppel, millel on lihtsast, mitte mitmevärvilisest klaasist aknaga võlv ning seda võib varjata poolenisti või sulgeda sootuks luugiga, keerates käepidet. Sel päeval oli isa tavatul kombel avanud mitte üksnes luugid, vaid ka rohelise ruloo, millest imbub ohutult sisse mahedat valgust, nii et tuba oli täis päikesekiiri. Selles päikesepaisteses tüünuses eostati mõte, millest tekkis hiljem Stanti kogu ja see ehib nüüd Robert Dale Oweni ülikooli Harmonia muuseumi, mille kuulus kaasasutaja oli mu esivanem Sharman Cropper ning millele andsid taastumispulbrid oma väetava pisipanuse.
Ma toon oma vanavanaema kirja tervikuna ära. See seisab nüüd oma väärilisel kohal minu koostatud kogutud kirjade IX köites (Nr 1207, lk 883) ning katkend sellest on esitatud joonealustes märkustes RHA spiritualistlikule poeemile „Lummas Mamma” „Kogutud teostes”, mis edeneb kindlalt, kuid entusiastide meelest kahetsusväärselt aeglaselt Londoni ülikoolis James Blackadderi juhitava toimetuse toel. Ma pole nõus professor Blackadderi arvamusega, et selle poeemi labaselt kergeusklik proua Eckleburg kujutab minu vaarema. Seal on liiga palju rabavaid erinevusi, mille ma olen toonud üksikasjalikult välja oma sel teemal kirjutatud artiklis „Eksliku identifitseerimise juhtum” (PMLA, LXXI, Talv 1959, lk 174–180), mille juurde ma võin suunata huvilised.
Lugupeetud proua Cropper!
Ma tänan Teid selle eest, et edastasite mulle oma kogemuse planšetiga. Te oletasite õigesti, et mul võib olla mõningane huvi kõige vastu, mis pärineb Samuel Taylor Coleridge’i sulest. Ma ütlen Teile otsekoheselt, et ma pean tundma ka märkimisväärset jälestust mõtte peale, et see särav vaim, olles lahkunud vaevaliselt meie väsitavast ja rõhuvast maisest elust, peaks nüüd olema sunnitud kergitama mahagonist laudu või hõljuma osalt kehalise kuju võtnuna läbi leegivalguses võõrastetubade või kasutama oma vabastatud Mõistust niisuguse valusa ja tühise mõttetuse kritseldamiseks, nagu Te mulle saatsite. Kas ta ei peaks nüüd hoopis rahus Paradiisis mesikastest toituma ja piima jooma?
Ma ei naljata, armuline proua. Ma olen osalenud selliste ilmutuste näitamise katsetes, millele Teie vihjate – nihil humanum a me alienum puto, võin ma öelda, nagu peaksid ütlema kõik minu ametikaaslased – ning minu meelest on kõige tõenäolisemaks seletuseks kombinatsioon, mis koosneb labasest pettusest ja mingist kogukondlikust hüsteeriast, spirituaalse ärevuse ja palavikulise erutusemiasmist või roomavast udust, mis vaevab meie peenemat seltskonda ja kõditab meie teejoomiste vestlust. Spekulatiivse meelelaadiga inimene võiks leida selle miasmi põhjuse meie ühiskonna üha kasvavas materialismis ning järeleandmatus kahtlemises – mis on nii loomulik kui ka vältimatu, arvestades meie intellektuaalse arengu praegust seisu – meie ajaloolistes religioossetes narratiivides. Selles valdkonnas on kõik tõesti ebakindel ning ajaloolane ja teadusemees teevad ühtviisi sissetunge meie lihtsasse usku. Isegi kui meie tarmuka uurimise lõpptulemus oleks selle usu tugevdamine, ei toimuks see täiesti kohaselt mitte kergesti ega võib-olla ka meie eluajal. Sellega ei taha ma aga öelda, nagu oleksid publiku pööritust tekitava kindluse- ja usaldatavuse nälja rahuldamiseks välja paisatud Nostrumid tervistavad või kindla aluspõhjaga.
Võib öelda, et Ajaloolane ja Teadusemees käivad mõlemad surnutega läbi. Cuvier on jaganud liha, liikumist ja ihasid kadunud megateeriumile, samal ajal kui Michelet ja Renani, härra Carlyle’i ja vendade Grimmide elavad kõrvad on kuulnud kadunute veretuid karjeid ja andnud neile hääled. Mina ise olen kujutlusvõime abiga natuke selles suunas tegutsenud, olen kõhurääkijana toiminud, laenanud oma häält ja elu neile minevikuhäältele ja eludele, kelle taaselustamine meie elus hoiatuse, näitena, meis kõigis püsiva minevikueluna on iga mõtleva mehe ja naise asi. Aga tegutsemisviiside vahel on vahe, nagu Te ilmselt hästi teate, ning mõni on järeleproovitud ja katsetatud, kuid teised täis ohtu ja pettumust.
See, mis on loetud, mõistetud ja vaadeldud ja intellektuaalselt taibatud, armuline proua, kuulub meile, et me sellega elaksime ja töötaksime. Terve elu kestev uurimistöö teeb meile kättesaadavaks üksnes osakese meie esivanemailt päritud minevikust, rääkimata neist igavikest enne meie rassi kujunemist. Selle osakese peame aga põhjalikult omaks võtma ja edasi andma. Hoc opus, hic labor est. Pole olemas, on mul kiusatus kinnitada, ühtki kerget teed, ühtki otseteed – neid leida püüdes oleme nagu Bunyani Võhiklus, kes leidis põrgutee isegi Taevase Linna värava ees.
Mõelge sellest, mida Te teete, armuline proua, kui Te üritate nendega, nende kallite ja hirmsate surnutega, otse suhelda. Millist tarkust on nad kogu selle ajaraiskamise juures jaganud? Et vanamemm jättis oma prossi kappkella sisse või et igivana tädi paneb hauatagusest elust pahaks, et suguvõsa hauakambris on lapsukese puusärk tema oma peale pandud. Või et, nagu Teie S.T. C. Teile pühalikult kinnitab, on „teispoolsuses igavene õndsus neile, kes seda väärivad ja karistusaeg noile, kes ei vääri”. (Tema, kes ta ei teinud kunagi seitsmes keeles asesõnade kasutamisel ainsatki viga.) Selle ütlemiseks, armuline proua, pole küll vaja hauast tõusnud viirastust.
Seda möönan ma küll, et võivad olemas olla mõned hulkuvad vaimud, maamullid, pursked, õhuolevused, kelle enda nähtamatute käikudega meie tajuhoovused mõnikord ristuvad. Mõningad tõendid viitavad, et mingit laadi piinarikkad mälestused teatud mentaalsel kujul on siiski omased mõningatele hirmsatele paikadele. Taevas ja maa peal on tõesti rohkem asju, kui meie filosoofias undki nähakse. Kuid ma usun, et neid ei avastata mitte koputuste, tagumiste või ilmsete puudutustega või sellega, et härra Home lendab üha ringi ja ringi ümber kroonlühtri, käed kangelt üles tõstetud, ega ka kritseldustega Teie planšetil, vaid pika ja kannatliku vaatlusega, mis hõlmab surnud teadvuste ja elusorganismide keerulist toimimist, tarkusega, mis vaatab ette- ja tahapoole, läbi mikroskoobi ja spektroskoobi, mitte aga maisest elust vaevatud viirastuste ja vaimude ülekuulamisega. Ma olen tundnud üht head hinge ja selget mõistust, mis sellise sekkumisega täiesti tasakaalust välja on löödud, ning mitte mingil hea, vaid tõepoolest, hoopis halva eesmärgiga.
Ma olen kirjutanud nii pikalt, sest ma ei soovi, et Te mõtleksite, nagu ma suhtuksin Teie lahketesse mõtetesse minust frivoolselt või mõtlematu, sõjaka halvustamise vaimus, nagu mõned võiksid öelda. Mul on küll sügavad veendumused – ja teatud hulk omaenda sellekohast kogemust, mis välistab Teie sõnumi – Teie vaimusõnumi vastuvõtmise – vähimagi huvi või naudinguga. Ma pean paluma, et Te mulle enam niisuguseid kirjutisi ei saadaks. Kuid Teisse endasse ja Teie omakasupüüdmatusse tõeotsimisse suhtun ma muidugi suure austuse ja entusiasmiga. Teie võitlus Teie soo nimel on üllas ning seda peab varem või hiljem saatma edu. Ma loodan sellest tulevikus rohkem kuulda.
Selle kirja ümberkirjutus tähistas Mortimer Cropperi autobiograafilistes visandites alati kõrgpunkti, millest edasi kahanesid märkmed kiiresti banaalseteks lapsepõlvemälestusteks või pelgateks õpetlase kataloogikirjeteks tema järgnevate suhete kohta Randolph Henry Ashiga – peaaegu nii, riivas ta mõnikord mõtet, nagu ta ise ei eksisteerikski, nagu poleks tal pärast seda esimest kokkupuudet paberi elektrilise krabina ja tindi energiliste mustade loogetega enam enda eraldi eksistentsi. Tema lõpetamata käsikirjad oleksid nagu kantud ihast jõuda kirjani ja see sisse panna, uurida kirja, jõudes äratundmise
