oma umbsesse kabinetti õllelehka. Beatrice luges „Ragnarökki” ja „Ask Emblale”. Ta lõpetas ülikooli cum laude ja armus Randolph Henry Ashisse. Sellised armumised polnud omal ajal sugugi tavatud. „On olemas luuletajaid,” kirjutas Beatrice oma lõputöös, „kelle puhul näib, et nende lembeluuletused ei tegele mitte mõne kauge daami kiitmise või süüdistamisega, vaid meeste ja naiste tõelise vestlusega. Selline on John Donne, kuigi ta võib ka teatud tujus sõimata tervet sugupoolt. Selline oleks võinud olla Meredith, kui asjaolud oleksid olnud rõõmsamad. Lühike katse mõelda teistest „lembeluuletajatest”, kes ootavad mõlemapoolset intelligentsust, peab veenma meid selles, kui esileküündiv on Randolph Henry Ash, kelle „Ask Emblale” luuletused esitavad suhtluse läheduse, vastanduse ja luhtumise kõiki faase, kuid veenavad alati lugejat, et kusagil on see reaalne mõtlev ja tunnetega naine, kellele need on adresseeritud.”
Beatrice vihkas kirjutamist. Ainus sõna, mille üle ta selles korralikus ja igavas uurimuses uhkust tundis, oli „vestlus”, mille ta oli valinud, eelistades seda ilmsemale „dialoogile”. Neil päevil oleks Beatrice andnud sellise vestluse eest mida tahes. Ta mõistis uduselt, et nende luuletuste lugemine pakkus talle valusat ning näis, et ka keelatud võimalust silmata tsiviliseeritud jutuajamise ja varjamatu kire ühitust, mida kõik kindlasti tahtsid, aga mida ei paistnud olevat kellelgi, kui ta vaatas ringi oma väikeses maailmas, oma tõsiseid metodistidest vanemaid, ülikooli naiste teeklubi juhtivat proua Bengtssonit ning teisi üliõpilasi, kes piinlesid kutsete pärast tantsu- ja vistiõhtutele.
Me oma maailma nüüd loome uuesti, me kaks ning seda nimetades teame, mida tähendavad sõnad, nii meile kui ka teistele, kel praegu käibemoeks, külm kõnepruuk on – kuid meie ütleme; puu, tiik ja õhus näeme tuld, me näeme päikest, meie päikest, ah, ükskõik kelle päikest, maailma päikest, kuid just meie päikest eriti …
Ash rääkis temaga ja tema kuulis Ashi. Ta ei oodanud, et ta kuuleks midagi säärast kelleltki teiselt, ning ei kuulnudki. Ta ütles professor Bengtssonile, et ta tahab kirjutada oma doktoridissertatsiooni „Ask Emblale” teemal. Bengtsson suhtus sellesse väga kahtlevalt. See oli kõikuv pinnas, omamoodi mädasoo nagu Shakespeare’i sonetid. Millist panust olemasolevatele teadmistele lootis Beatrice anda, millises panuses võis ta kindel olla? Professor Bengtssoni meelest oli ainus turvaline doktoridissertatsioon toimetatud Väljaanne ning ta ei oleks tõesti soovitanud R. H. Ashi. Tal oli aga sõber, kelle tuttav oli lord Ash, kes oli Ashi dokumendid Briti Muuseumisse paigutanud. Oli teada, et Ellen Ash oli päevikut pidanud. Selle toimetamine võiks olla sobilik ettevõtmine – midagi kindlalt uut, mõõdukalt kasulikku, jõukohast ja Ashiga seotut. Kui preili Nest on selle töö lõpetanud, on ta suurepärases seisus, et edasi minna…
Nii oligi läinud. Preili Nest oli seadnud end murelikult pabereid täis kastide ette – seal olid kirjad, pesunimekirjad, retseptiraamatud, igapäevase päeviku köited ja teised, õhemad kaustikud, kus olid isiklikumad ja harvemad sissekanded. Mida oli ta lootnud? Mingit lähedust luuletuste autoriga, selle hiilgava mõistuse ja kirgliku natuuriga.
Täna luges Randolph mulle valjusti ette Dante sonette tema „Vita Nuovast”. Need on tõesti ilusad. Randolph juhtis mu tähelepanu Dante itaalia keele tõeliselt maskuliinsele energiale ning armastusekäsitluse vaimsele jõule. Ma usun, et me ei tüdi nendest geniaalsetest luuletustest kunagi.
Randolph luges oma naisele ette iga päev, kui nad samas majas viibisid. Noor Beatrice Nest püüdis kujutleda nende ettelugemiste erutavat mõju, kuid Ellen Ashi ebamäärane omadussõnaline entusiasm teda ei aidanud. Tema reageeringutes oli mingit mahedust ja üldist kohusetundlikku rõõmu, mis Beatrice’ile alguses ei meeldinud ning mida ta hiljem oma teemasse süvenedes endastmõistetavaks pidama hakkas. Selleks ajaks oli ta avastanud teised, vähem üksluised hääletoonid.
Ma ei suuda kunagi piisavalt kiita Randolphi headust ja kannatlikkust minu nõrkuste ja vajakajäämiste suhtes.
See või midagi sellesarnast kajas nagu korrapärased kellalöögid läbi kõigi nende lehekülgede. Nagu on tavaline pika tutvuse puhul ükskõik millise ülesande, teema või inimesega, oli ka Beatrice’il alguses selgete tähelepanekute ja erapooletu isikliku arvamuse periood, mille vältel ta nägi enda meelest, et Ellen Ash kirjutab segaselt ja igavalt. Siis aga haaras ta töö teda kaasa, ta hakkas kaasa elama Ellenile, kes lebas päevade kaupa pimendatud tubades, muretsema jahukaste mõju pärast ammu närtsinud damaskuse roosidele ning rusutud abikirikuõpetajate pärast. See elu muutus talle tähtsaks ning temas tõstis pead mingi kaitsev hoiak, kui Blackadder andis mõista, et Ellen polnud kõige sobivam kaaslane mehele, kes tundis nii intensiivset huvi kõigi võimalike eluvormide vastu. Ta tajus, et nende eraelu jäi mõistatuslikuks ning et Ellen kaitses seda, nagu öelda võib, kogu oma tavalisest ilukõnelisest avameelitsemisest hoolimata.
Selles kõiges polnud mingit doktoridissertatsiooni materjali. Selle oleks võinud avastada feministlik liikumine või mõni keeleteadlane, kes uuris eufemisme ja ümberütlemisi. Preili Nest oli aga kasvatatud otsima Mõjusid ja Irooniat ning neid kumbagi leidus siin napilt.
Professor Bengtsson pani ette, et ta võrdleks Ellen Ashi kui abielunaist Jane Carlyle’i, leedi Tennysoni ja proua Humphry Wardiga. Te peate midagi avaldama, preili Nest, ütles professor Bengtsson, särades hommikusest jäisest otsustavusest. Ma ei saa anda teile tööd, preili Nest, ilma mingi tõendita teie sobivusest, ütles professor Bengtsson, ning preili Nest kirjutas kahe aastaga „Abikaasad”, väikese raamatu geeniuste naiste argipäevast. Professor Bengtsson pakkus talle abilektori kohta. See oli Beatrice’ile suureks rõõmuks ja hirmuks, üldiselt küll rohkem rõõm kui hirm. Ta arutas sonetivormi läbi aegade, lüürika olemust ja naiste kujutamise muutusi enamasti naistudengitega, kes olid viiekümnendatel klošš-seelikutega ja värvitud huultega, kuuekümnendatel miniseelikutega ja pikkade India puuvillast hõlstidega, seitsmekümnendatel mustaks värvitud huultega prerafaeliitlike juuksepahmakate all ning lõhnasid beebikreemi, Elizabeth Ardeni Blue Grassi, kanepi ja rikkumata feministliku higi järele. Need olid head ajad. Halbadest aegadest, mis pidid saabuma hiljem, enne seda, kui ta enneaegselt pensionile jäi, ei tahtnud ta mõelda. Nüüd ei astunud ta enam kunagi üle oma vana kolledži ukseläve. (Professor Bengtsson oli jäänud pensionile 1970. aastal ja surnud 1978. aastal.)
Beatrice’il oli minimaalne eraelu. Ta elas 1986. aastal ja oli elanud palju aastaid tillukeses majas Mortlake’is. Siin oli ta mõnikord võõrustanud tudengite gruppe, kuid seda juhtus üha harvemini, kuna ta tajus oma kasvavat tähtsusetust teaduskonna plaanides, kui Bengtssoni vahetas välja Blackadder. Pärast 1972. aastat polnud seal enam keegi käinud. Enne seda olid toimunud peod kohvi, kookide, magusa valge veini ja aruteludega. Need viiekümnendate ja kuuekümnendate tüdrukud olid pidanud teda emalikuks. Hilisemad põlvkonnad olid eeldanud, et ta on lesbi, ning isegi ideoloogiast lähtudes, et ta on allasurutud ja patune lesbi. Tegelikult valitsesid tema mõtteid ta oma seksuaalsusest täielikult tema massiivsed ja vastuvõtmatud rinnad. Need oli ta nooruses surunud korsetti kasutamata tuunikakleitide ja särgikute alla, lastes neil vabalt omaenda lihaseid arendada, nagu tolleaegsed paremad meditsiinilised nõuanded soovitasid, kuid venitades ja vajutades need parandamatult lotti. Mõni teine naine oleks ehk nende rindadega uhkeldanud, kandnud neid uhkelt enda ees ja sobitanud toretsevalt dekolteesse. Beatrice Nest pakkis rinnad lontis ja vanaemalikku pihikusse ning venitas nende peale käsitsikootud džemprid, kaunistatud väikeste pisarakujuliste aukude ridadega, mis olid tema kehakontuuride ümber pisut irevil ja pisut pruntis. Öösel voodis tundis ta, kuidas rinnad vajusid üle ta laia rinnakorvi ühele poole. Viibides oma hubases toakeses koos Ellen Ashiga, tundis ta, kuidas rindade elus raskus kogu selle villases soojuses lauaserva riivas. Ta kujutas ette, et ta on groteskselt punsunud, vaatas tagasihoidlikult maha ja ei vastanud kellegi pilgule. Just nende raskete pallide tõttu peeti teda emalikuks – see oli kiire stereotüüpne hinnang, mis pidas ka tema ümarat nägu ja roosasid põski heasüdamlikkuse märgiks. Kui ta teatud vanusesse jõudis, hakati pidama seda, mida oli peetud heasüdamlikuks, samavõrd meelevaldselt ähvardavaks ja survestavaks. Beatrice’i üllatasid teatud muutused tema kolleegides
